Kristus ühendab meid Jumala ja üksteisega

                                                                                   Õpetaja Kerstin Kase jutlus Kose kirikus 6.04. 

Ef 2:12-16 Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.

Efesose kiri, millest tänase jutluse alustekst pärineb, oli algupäraselt saadetud kogudusele, mille liikmed olid enne ristimist paganad. Paganaks nimetati tol ajal igaühte, kes ei olnud sünnipooles juut. Nad ei kuulunud Jumala äravalitud rahva, Iisraeli rahva hulka. Jumala arm ja ligiolu oli midagi, millest nad olid välja ja ilma jäetud. Nagu äsja lugesime: Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Ikka ja jälle võis tulla ette olukordi, kus tõusis päevakorrale küsimus pagankristlaste kohta: kas nemad, kes ei kuulu väljavalitud Iisraeli rahva hulka võivad olla õiged kristlased. Küllap oli selliseid küsimusi ka Efesose koguduses, miks muidu oli vaja neile kirjutada: Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.

 Tänane pühapäev kannab kirikukalendris nimetust kannatuste pühapäev. Liigume sammhaaval, tundhaaval, minuthaaval lähemale Vaiksele Nädalale, mida ka kannatusnädalaks kutsutakse. Oleme kristlastena kutsutud osa saama Kristuse kannatustest, aga ka ülestõusmisest. Kõik tänasel jumalateenistusel loetud Pühakirja tekstid räägivad meile Jumala püüdlustest leevendada inimese kannatusi, räägivad sellest, millise kingituse on Jumal oma Poja kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi kogu inimkonnale tervikuna ja igale ühele isiklikult teinud. Kuigi inimese maises elus võib ette tulla kõikvõimalikke keerulisi, pea kirjeldamatuid kannatusi põhjustavaid olukordi, on meie lootus selles, et Jumal on nendes kannatustes meiega, võime küll olla inimestest hüljatud, ent mitte kunagi Jumalast. Js raamatust kuulsime: Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud ... ja evangeeliumist Luuka järgi kuulsime Jeesuse kurbusega rüütatud sõnu: Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud .... Jumal on oma Poja kaudu inimeseks saanud, ent inimesel jääb tihti veidike puudu, et Teda usaldada ja Temal end kanda lasta.

Tänases jutluse tekstis öeldakse "Kristus on meie rahu." Efesose kirjas mõeldakse rahu juutide ja paganate vahel, võime öelda, ka, et see tähendab rahu kõikide inimeste vahel, olenemata rassist, rahvusest, soost või maailmavaatest. Jeesus surm lunastas nii juudid kui paganad, viimastest sai samamoodi Jumala rahvas, tema lapsed ja pärijad. Jumala rahva kodanikuõigused ei põhine Jumala seaduste järgimisel, vaid Jeesuse ristisurmal ja ülestõusmisel ning selle vastuvõtmisel ristimise ja usu kaudu. Inimese ja Jumala vaheline suhe, Jumala armu osaliseks saamine, ei sõltu enam rahvusest ega päritolust. Käsuõpetus on tehtud tühjaks selle läbi, et Jumal loob uue inimese, inimene on sündinud uuesti kui temast on saanud kristlane. Käsuseadusel ei ole enam tähendust neile, kes on lepitatud Kristuse ristisurma läbi. Kristus ühendab meid Jumala ja üksteisega. Mõelgem täna ka sellele, mida tähendab see, et Kristus ühendab meid üksteisega. Sattusin juhuslikult lugema Soome kiriku ajalehe "Kotimaa" viimast numbrit, kus vaimulik ja teoloogiadoktor Kari Kuula kirjutas sellest samast Ef kirja tekstist, mis on tänane jutlusetekst. Ta keskendus oma jutus just nimelt sellele, mida tähendab, et Jumal on loonud need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. Ta tõi näite sellest, kuidas ühes koguduses käis lisaks kohalikule luterlikule kogukonnale ka katoliiklastest perekond. See perekond ei saanud selles koguduses tulla armulauale, sest luterlaste ja katoliiklaste vahel ei ole ühist armulauaosadust. Ma ei taha siinkohal laskuda küsimustesse, miks see ajalooliselt nii on juhtunud ja millistel tingimustel armulauaosadus kahe kiriku vahel oleks võimalik, ent ometi oli see on väga ilmekas ja omamoodi mõtlemapanev näide inimese poolikusest: armulaud, mis on sügavaim viis olla osaduses Kristusega lahutab erinevatesse kirikutesse kuuluvaid kristlasi. Ja seda tänu inimlikule, mitte jumalikule korrale. Tõenäoliselt inimesed väga tihti ei mõtle sellele, sest ühtede jaoks on see alati nii olnud ja muutunud tõsiasjaks mille üle ei vaielda. See näide ei ole toodud selleks, et kutsuda üles hata tänasest alates pidama ühiseid armulauateenistusi mõne teise kirikuga, vaid selleks, et võiksime igaüks küsida, Kas olen mina aidanud üles ehitada mõne vaheseina, mida Kristus ehk maha lammutaks? Kas midagi, mida mina saan muuta selleks, et vaheseinad inimeste vahel laguneksid, et vahesein inimese ja Jumal vahel laguneks.

Aidaku meid selleks Jumal.

Vastsündinu igatsus

1 Pt 2:1-3

Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde.

Meie jumalateenistuse algusosas on piht. Üldpiht, kus me üheskoos alandume Jumala ette patutunnistuse sõnadega. Nõnda pühapäevast pühapäeva. Ma loodan, et see on siiras. Kui me peame loomikuks käte pesemist enne söögilauda istumist, siis on mõistetav ka oma südame puhastamine enne armulauale tulekut. Nii, nagu mustade kätega ei ole hea leivatükki suhu panna, nõnda ei ole ka kohane musta südametunnistusega armulauaande vastu võtta.

Apostel ütleb: Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Kõik see ja palju rohkemgi veel tuleb maha panna, Kristuse risti alla maha jätta. Eelnevas peatükis ütleb apostel: Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest! (1:22) Kes tõesti armastab oma ligimest, siis ta soovib ligimesele head ja ütleb talle ja tema kohta häid sõnu. Mitte ei meelita, mitte ei valeta, vaid vaatab ligimest avatud pilguga, armastava pilguga, märkab temas head ja toob seda esile. Sõnad, mida me kasutame, peegeldavad meie loomust, meie südant. Kui meil ei ole kellegi kohta midagi head öelda, siis karta on ka meie endi sees pole kuigi palju head.

Jeesus ütleb selle kohta veel: Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast. Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. (Mt 12:33jj)

Me oleme nagu viljapuud, küsimus on vaid, millist vilja me kanname. Meid kutsutakse elama pidevas meeleparanduses, raputama oma okstelt, oma elust, maha kõik halvad viljad, et head saaksid rohkem kasvada.

Mäejutluses ütleb Jeesus: Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and! (Mt 5:23-24). Nii oluliseks peab Issand meie suhteid ligimestega! Sa võid kasvõi sada korda käia kirikus või omaette palvetada, aga kui su suhted ligimesega on sassis, pole sest kasu.

Jeesus ütleb: pane siis maha kogu see halb, mis on su südames. Sa ei pea seda kaasas kandma. Sest pole kasu ei sulle ega ligimesle. See teeb kahju su hingele. Märka oma vigu ja eksimusi (võid kindel olla, et neid on ka sinu elus), tunnista ja kahetse neid ja pane nad maha. Mine, jätka sellest hetkest oma teed nagu äsjasündinud laps.

Jumala Sõna on puhas vaimulik toit. See on meie vaimulikuks kasvamiseks ja kosumiseks sama vajalik nagu emapiim imikule. Miks  vajab väike laps rinnapiima? Sest sealt saab ta kätte kõik, mida kasvamiseks vajab. Loodan, et keegi meist ei küsi milleks mulle igapäevane piiblilugemine või iganädalane armulaual käimine. Nii nagu me vajame täisväärtuslikku toitu igapäevaseks eluks, nii  vajab ka me hing elus püsimiseks kosutust. See aitab meil saada vaimulikult täiskavanuks.

Mõne hea asja kohta öeldaks kord, et kui inimene on maitse suhu saanud, siis ta tahab seda veel ja veel. Vana Testamendi Laulik ütleb (Ps 34:9) Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib. Kui kristlane on kord kogenud kui hea on olla koos Jumalaga, jääb ta alati Tema lähedust otsima ja igatsema, teda saadab justkui vaimulik nälg, mida saab kustutada vaid Jumal.

Mulla Nazruddini kohta räägitakse lugu: Naaber nägi Nasruddini neljakäpukil maas.

„Mida sa siin otsid, mulla?“

„Oma võtit. Kaotasin selle ära.“

Mõlemad mehed otsisid ühes koos põlvili maas. Mõne aja pärast küsis naaber: „Kus sa oma võtme kaotasid?“

„Majas“

„Heldene aeg! Miks sa siis seda majast ei otsi?“

„Siin on valgem.“

Jumala lähedust pole vaja otsida kusagilt  kaugelt, vaid siitsamast, kus ta on kergesti leitav – oma elust, Jumala sõnast ja sakramendist.

Me ei pea Teda otsima sealt, kus näib olevat mugavam või põnevam. Tulgem sinna, kus Tema koda, kus Ta on leitav Sõnas ja sakramendis.

Aamen ja Sela

 Laste lauluring rivistus möödunud pühapäeval õues. Kui kevad tuleb, kisub ta lapsed ja lapsemeelsed toast välja. Linnudki laulavad õues.

Siis me kõndime, laulsime (eriti tüdrukud), jooksime ja ronisime (eriti poisid) ja korjasime märtsikellukaid ning esimesi siniliiliaid. Toonekurg lendas üle pea.

Siis sai ühekoos loetud piiblilugu väepealiku teenri imelisest tervendamisest ning mõtiskletud selle üle mis peaks saama Halleluja-kassi poegade nimeks (Aamen ja Sela? :)

Paastumaarjapäeval

Tänase paastumaarjapäeva keskpäevapalvuses võtsime eestpalvesse 3 M tähega algavat koguduse naist - Mare A., Merle ja Magda. Kes on haige, kes hiljuti haiglast operatsioonilt tulnud, kes käis arsti juures kontrollis. Igaühel on oma rist kanda.
Ühtlasi oli rõõm teada anda, et kirikumõisa kass tõi ilmale oma esimesed pojad. Kaks pojukest, üks hall, nagu nooruke kassiemme, teine must, mõlemal siin-seal pisut valget (einevalt emmest). Ühtlasi palume lahkesti teada anda, kui keegi tahab endale kassipoega. Tõsi küll, sellega pole kiiret, kuu või paar peavad kassipojukesed ikka kasvama.

Pilk tornile

Täna oli Kose kogudusele jälle tähtis päev.

Lisaks TV võttegrupile ("Ajalik ja ajatu") külastas meie kirikut kunstiajaloolane Juhan Kilumets, kes uuris koos oma firma Rändmeister OÜ projekteerija ja arhitektiga kirikutorni katusekonstruktsioonide ja katusekatte olukorda. Lähiajal saame professionaalse hinnangu, milline on kirikutorni tervis ja milliseid ressursse peame lahketelt fondidelt õigeaegselt paluma, et oleks mida tulevastele põlvedele pärandada.

 

Andres

Külm, kuum või leige?

Ja lumi on jälle läinud. Esimeste soojade kevadtuultega hakkasid rändlinnud parvede kaupa üle taeva lendama. Kust nad küll teavad, et nüüd on õige aeg?

                                                                                                                     Jutlus 23.märtsil

Ilm 3:14-19 Läkitus Laodikeia kogudusele

Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus: Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki - ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!

Jeesuse kohta kasutatakse Laodikeia kirja algul nime Aamen. See võib tunduda kummalisena. Kuid tuletagem meelde sõna “aamen” tähendust: ”see on tõsi”. Tõde ei muutu kunagi. Sama lugu on Jeesusega. Hb 13:8 on kirjutatud: Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ta on olnud alguse juures ja saab olema lõpu juures, kuid Ta on ka siin ajas, kus elame meie. Ta näeb millised me oleme, kui me ka ise seda ei näe. 

Laodikeia oli omal ajal ja oma piirkonnas rikkaim linn. Seal peeti kuulsaid pehme musta villaga lambaid  ja müüdi sellest villast tehtud rõivaid. Laodikeialased olid uhked ka oma meditsiini üle. Iseäranis salvi üle, mis oli seal leiutatud ja millega sai ravida silmanägemist.

Kuid selles linnas ei olnud oma oja või allikat. Vesi juhiti linna 6 km kauguselt piki selleks ette nähtud torustikku. Mis oli jällegi omal ajal suur saavutus ja mugavus.

Kuid Laodikeia veetorustikus voolas sageli leige vesi. Päike küttis veejuhtmed kuumaks ning vesi ei olnud enam ei kuum ega külm vaid leige. Ebameeldiv juua. Pisikutel hea levida.

Issand ütleb nüüd, et Laodikeia kogudus on nagu see vesi, mis linna torudes voolab. Ei kuum ega külm, vaid leige. Külm vesi on hea juua, kuumale veele leiab rakendust, aga leige ei kõlba õieti millekski.

Sõna ”kuum” annab tõlkida ka kui ”innukas”. Vahel me naerame kristlasi, kes on liiga innukad, nad justkui suruvad oma nägemust usust kõigile peale, ent halb on ka see, kui meie usust ei anna tunnistust miski muu, kui see, et loeme pühapäeval koos kirikus usutunnistust.

Leige, see tähendab endaga rahulolevat ja ümbritseva suhtes ükskõikset inimest, kes arvab, et tal ei ole midagi enamat vaja. Ta on saavutatuga rahul. Ta ei viitsi rohkem vaeva näha, sest kõik toimib niigi.

Selline elu oli kui liivale ehitatud maja. Laodikeialastel oli majanduslikult hea seis, kuid vaimulikult olid nad kehvas seisus. Vaimselt olid nad sedavõrd mandunud, et ei märganud ise oma olukorra tõsidust. Et nende elust on kadunud Jumal. Et nad on kadumas Jumalale. Nad kandsid kalleid rõivaid, kuid olid Jumala ees paljad. Nad olid kui pimedad, kes ei näinud millised nad on.

Laodikeialaste juures nägi Jeesus nende enesega rahulolemist. Uhkust kallite kangaste üle, millest olid tehtud nende rõivad. Uhkust oma eluviiside üle (ma ei vaja kellegi abi!). Jeesus ütles neile: ”Sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki - ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.

Kõik, mida peame nii oluliseks ja mille nimel näeme vaeva on Jumala ees tühine. Kõik see, mille inimesed on uhked üksteise ees, on väärtusetu Jumala ees.

Jeesus, Jumala Poeg, annab nõu sellistele inimestele osta tema käest tules proovitud kulda. Osta ilma hinnata. Prohvet Jesaja läbi ütleb Issand: 55 1 Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!

Lisaks tules proovitud kullale kutsub Issand laodikeialasi osa saama valgetest rõivastest... et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Näeksid ennast nagu Jumala sind näeb. Et sul ei oleks enam vaimset pimedust, mis varjas meie enda puudused ja vead meie eest. Et me silmad avaneks.

Viimaks ütleb Issand: Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! Mitmel pool UT-s on kirjas, et Jumal ei taha kellegi hukkumist. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele (2Pt 3:9). Nõnda, kui meile saavad elus osaks kannatused ja katsumused, on seal kusagil Jumala käsi, kes meid suunab, lohutab ja meid õigele teele juhatab. See nn. karistus pole seega midagi muud kui Jumala armastuse väljendus.

Nagu lapsel, kes on teinud pahandust, ütleme jätnud koolitükid tegemata ja kelle vanemad panevad talle karistusena nädalaks ajaks arvutikeelu. 9-aastasele poisikesele tundub see kohutav karistus, vanemate poolt on aga puhas armastuse avaldus, kes ei taha, et laps kaoks avutimaailma avarustesse, vaid teeks oma kõigepealt oma koolitükid.

Jumal noomib ja karistab. Kõik seda selleks, et me ei manduks, ei taganeks ega muutuks enesekeskseteks ja enesega rahulolevateks kristlasteks, kes on Jumala lapsed vaid nime poolest. Jeesus julgustab meid: Ole siis innukas ja paranda meelt!