Comenius Kosel

T

Teisipäeval külastasid me kirikut ja muuseumi Comeniuse projekti raames Euroopa koolide õpilased koos saatjatega. Külalisi oli Türgist ja Hispaaniast, Prantsusmaalt, Poolast ja Tšehhist ja kust nad kõik olidki. Noorimad osalejad kõigest 10-aastased. Kokku pea 30 inimest. Neile pakkus suurt huvi muuseumi osas sulega kirja kirjutamine ja animatsiooni Kose kiriku ehitusloost vaadati ka huviga.

Nemad, kes siinkohal kaamera ette jäid, olid tulnud Hispaaniast.
Ka torni taheti ronida ja üldse igale poole, kuhu andis. Altarisse siiski mitte. Aga mõnevõrra üllatav oli avastus, et sellest grupist kõigest 5 inimest olid ristitud. Poolakad ja hispaanlased vist.

Prantsuse õpilased korjasid oma õpetajale kiriku lähistelt lillekimbu.

Kassipojad otsivad kodu

Kaks hästikasvatatud kirikumõisa kassipoega otsivad omale uut kodu ja peremeest. Meie arusaama järgi on must valgete sokkidega kassike isane ja hall emane. Aga iial ei või teada. Pakun, et ühe nimi neist võiks olla Sela (nagu müstiline korduv sõna Psalmides, on ta ju ikkagi Halleluja pojuke). Aga ei pruugi sugugi. Praegu ei tee kumbki välja ühestki hüüdest peale ema "njäu".

Andunult hoides Jumala karja

          Jutlus 4. mail AD 2014
1Pt 5:1-4
5 1 Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel: 2 hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, 3 mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. 4 Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.

Ma loodan, et igaühel meist on keegi, keda ta jäägitult usaldab, kellele julgeb rääkida oma mured, jagada oma rõõme. Keegi, kes on toeks rasketele aegadel, keegi, keda sa tead, et ta mõtleb vahel sinu peale eestpalves. Vend või õde Kristuses.

Jeesus on algus ja ots, süda, kuhu on kinnitunud kogu kiriku soonestik. Armastus, mis voolab Temast välja, lähtub Temast, ühendab meid, Tema ihu liikmeid, üksteisega, avaldub me inimsuhetes.
Apostel räägib selles lühikese kirjalõigus nii kannatustest kui kirkusest. Kannatused kuulusid Jeesuse maise elu juurde ja kuuluvad ka kristlase elu juurde. Kuid me hääbuksime neisse, vajuksime nagu kindla pinnata sohu, kui meil ei oleks tulevast kirkust, mille toetuda, mida igatseda ja oodata ning head karjast, kes tõmbab meid, kui laseme, mülkast välja ja juhatab läbi murede oru tulevase auhiilguse poole. 

 Peetrus kirjutab koguduse vanematele ehk koguduse juhtidele, et nad hoiaks oma karja. Ent sama ülesanne on meie kõigi käes. Kolmainu nimesse ristitute käes. Hoida oma kirikut, oma kogudust, kaaskristlasi. Vastastikku me kinnitame üksteist usus, oleme vaimulikeks tugedeks üksteisele.

Tänase päeva evangeeliumis leidis aset Jeesuse kõnelus Peetrusega (Jh 21:15-17): «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?» Peetrus ütles talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu tallesid!»
Tema ütles talle veel teist korda: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?» Ta vastas talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Hoia mu lambaid kui karjane!»
Tema ütles talle kolmandat korda: «Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?» Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: «Kas ma olen sulle armas?» Ja ta ütles temale: «Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu lambaid!

Sellise armastuse peale rajas Issand oma kiriku. Kolmekordselt läbi katsutud armastuse peale. Küsimus ei olnud pelgalt selles ka Peetrus armastab, vaid kas ta on valmis armastust jagama. Mitte endale hoidma.

Üksikul lambal pole vaja midagi kellegagi jagada. Ma arvan, et see on kurb. Nagu seisev vesi. Kaasaja ühiskond koosneb omapäi hulkujaist, kes ei tea, kuhu nad lähevad ja kes ei kipu usaldama ühtegi institutsiooni või selle juhti. 

Jeesus kui ülemkrjane seob me käed lahti meie egokeskse maailma küljest ja kustub meid märkama teisi. Ta kutsub meid elava vee allikale. Nagu hea karjase Psalmis (PS 23). Nagu Väikese Printsi raamatu tuntud loos kaupmehest, kes müütas täiuslikke tablette, mis kustutasid janu. Neelad nädalas ühe alla ega taha enam juua. 

"Miks sa neid müütad?" küsis väike prints.
"Need annavad suurt kokkuhoidu ajas. Asjatundjad on välja arvestanud. Nii võib säästa viiskümmend kolm minutit nädalas."
"Ja mis selle viiekümne kolme minutiga teha?"
"Tee, mis ise tahad..."
"Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole..." 

Kuidas kasutame meie oma aega ja oma raha?

Apostel ütleb: hoia kogudust kui karja mitte kasuahnuses vaid andunult, mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et tahad. Vaba tahte küsimus on nii kogudusse astumine kui kogudusse jäämine. Arpad Arder on öelnud: Taevas ja põrgus on vaid vabatahtlikud!

Jh 10:27 Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.
Olla koguduses karjane või üks liige ei tohiks kedagi muuta kõrgiks üleolevaks muu maailma suhtes. Jeesus ütleb: suurim teie seast olgu teie teenija! (Mt 23:11) Kristus juhib meid armastusele ja armastus juhib meid Jumala juurde. 

  

Martin Heidegger on seda sõnastanud nõnda: ”Inimene ei ole loodu isand, vaid karjane.” Meile ei kuulu siin maailmas pea midagi, aga meie kätte on usldatud palju. Kui kõik inimesed suudaksid end mõista vastutavana ka oma ligimese eest, elaksime kõik paremas maailmas. Hoolimatu karjane valmistab suurepärase roa kõikvõimalikele kiskjatele. Kain oli see, kes süütut teeseldes küsis: ”Kas ma olen oma venna hoidja?” 

Eks me seda just oleme siin ilmas, oma vendade-õdede hoidjad. Kutsutud  hoidma ja jagama. Kutsutud armastama.

Talgud

3. lehekuu päeval kogunes kiriku ümber töökaim ja lahkeim osa meie kogukonnast. "Teeme Ära" talgupäeva raames toimusid usinad koristustööd vana saunamaja ümber ja sees, ning ka kirikus ja kirikuaias ja koguni jões.

Meie kaugeim talguline, David on pärit Suurbritanniast, nüüd tuli aga vabast tahtest meile appi. Koos Suleviga oli nende suurem töö sauna tagant jõest murdunud puu välja tõmbamine.

 Samal ajal keetis Signe kirikumõisa köögis talgulistele suppi ja küpsetas muffineid.

Talgupäeva lõpuks oli konteiner kõikvõimalikku kraami, mis eelnevast omanikust jäänud oli kuhjaga täis ja talgulised enesega rahulolevad. Peab küll tõdema, et maja ise on üsna kehvas seisus, millest andsid tunnistust ühes toas läbivajunud põrand ja auk teise toa laes, mis jäi sinna pärast kõige kergema talgulise ebaõnnestunud katset leiutada lifti.

Ennäe, mai!

Ennäe, maikuu ongi käes! Rebeka korjas vaasi kevadise kimbu, ent ilm tõmbus viluks. Homme, laupäeval on suur talgupäev vana saunamaja ümber ja sees. St. pastoraadi taga jõe kaldal. Alustame kell 10.00. ja Signe on lubanud lõunaks supi keeta. Pühapäeval on korjandus Kuusalu pastoraadi taastamise heaks.

Kotzebue ja 2 B

Sel nädalal juhtusid korraga kirikut ja kirikuaeda külastama Otto von Kotzebue järeltulijad ja Kose Gümnaasiumi 2 B. Siis sai nad kirikuaias ühele pildile kutsutud. 2 B tuli oma klassijuhataja Riina eestvedamisel kirikuaeda okstest koristama, Kotzebue järeltulijad korrastasid samal ajal oma esivanemate hauaplatse. Selline hoogne ja töökas päev kirikuaias.

Mõnda aega hiljem tulid kiriku muuseumi vaatama Kosejõe kooli lapsed oma õpetaja Kahro eestvedamisel.

Alles hiljaaegu käis meil külas Eija Hollolast (tervitused Hollolasse!).

Nõnda on kevad pannud rahvad liikuma, linnud laulma ja lilled kasvama. 

Ülestõusmispühadel

Kõne 1. Ülestõusmispühal 20.04.AD 2014

1 Kr 15:12-22

Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata. Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.

Omamoodi kordub kogu inimkonna lugu iga inimese elus – loomine, pattulangemine ja lunastamine.

Ristiusk on ülestõusmisusk. 

Nii Jeesuse sünd, Tema elu ja õpetus, imeteod, kannnatamine kui ristisurm saavad oma tähenduse Tema ülestõusmisest. Ka meie elu saab tähenduse ja mõtte Tema elust. Apostel Paulus annab märku, et kogu meie usk on tühine, kui see pole usk Kristuse ülestõusmisse. .Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.

Kaks liblikat – värviliste tiibadega, mis pidid aja jooksul suureks ja kauniks kasvama – istusid kõrvuti puu oksakesel. Nende kõrval olid katkised kookonid, kust nad äsja välja olid roninud.

"Tule minuga koos lendama ," ütles üks naerusuiselt.

"Röövikud ei saa lennata ," vastas teine.

"Aga me ei enam röövikud, " vaidles esimene tiibu sirutades. "Meie nukkumise päevad on nüüd jäädavalt läbi. "

" Ära ole rumal ," vastas teine liblikas pahuralt. "Me sündisime röövikuna ja oleme alati röövikud. Lepi sellega."

" Noh, miks siis Looja meile tiivad ona andnud? " ei jätnud esimene liblikas.

Teine liblikas mõtles hetke ja vastas siis: "Ma ei tea. Mingi julm nali, ma arvan. Vaata, jaanalind on ka lind.“

"Rumalus, " vaidles esimene liblikas. " Vaata kõiki teisi liblikaid! Nad lendavad! Mis sa selle peale kostad? "

Teine liblikas vaatas üle õitsva heinamaa, kus lendles mitmeid liblikaid, ja ütles: " Nad ei lenda. Lihtsalt tuul tõukab neid. Väga rumal neist. See on ju ohtlik! Nad on kergeks saagiks lindudele ja vallatutele lastele. Mina eelistan runida mööda puutüve, jalad kindlal pinnasel. See liikmumisviis võib olla aeglane, kuid see on turvaline ja kindel.“

"See võib olla aeglane ja turvaline ja kindel, kuid see on ..... noh, see on ebaloomulik . Liblikad lendavad !“

Liblikate kõne on nagu kristlase kõne ateistiga. Kas tuled minuga lendama?! Usaldad oma elu Jumala hoolde ja lased Temal end kanda.See annab sulle võimaluse hirmu ja muret tundmata tunda rõõmu igast päevast ja igast hetkest.

Kristus ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. (Jh 11:25).

Kas pole see meie kui kristlaste ülesanne? Sirutada usutiivad välja ja julgelt lennata, lasta Jumala oma elu kanda, uskuda ja loota ja lakkamault palvetada nagu liblikas väsimatult lehvitab tiibadega. Mitte klammerduda „oma oksakese“ külge. Tunda rõõmu sellest, mis meile on antud.

Kristus on üles tõusnud ja ta tahab, et meiegi ärkaksime uuele elule. Ta vabastab meid surmast ja kurbusest ning äratab elule.

1. Ülestõusmispühal toimus pastoraadis tore lastepäev, kus lapsed vaatasid lastefilmi Jeesusest, meisterdasid pühade raamatu ja otsisid šokolaadikomme. Kõike seda Eda, Diana ja Tiina juhendamisel.