Pärast jaani

Täna tähistasime Aarne 75.t sünnipäeva. Möödaminnes, aga siiski südamlikult. Aarne tuli nimelt hommikul kantseleisse, kaasas ämber kanakakat pastoraadi rooside tarvis ja liköörikommid naistele. Meie katsime seepeale lõunaks laua, kinkisime juubilarile lilleampli ja laulsime sünnipäevalaulu.

Jaanipäev

Jaanilaupäeval kallas lohutamatult vihma üle terve Maarjmaa. Jaanilaupäeva hommikust jaanipäeva hommikuni muudkui sadas ja sadas, küll seenevihma, küll korraliku, tihedat vihma.

Pühapäeval, kui meil oli surnuaiapüha, võtsime kell 9.30. vastu otsuse pidada jumalateenistus kirikus, mitte kalmistul. Saatsime mõned mehed kalmistule vastavaid silte üles panema ja inimesi teavitama. Vihm on Ristija Johannese sünnipäeval igati sümboolne, isegi kirikukalendri poolt soovitatud kirjakoht oli sobiv:

Js 45:8-12

8 Kastke, taevad, ülalt

ja pilved, pange voolama õiglus!

Avanegu maa, et idaneks õnnistus

ja ühtlasi võrsuks õiglus!

Mina, Issand, olen selle loonud.

9 Häda sellele,

kes riidleb oma valmistajaga -

kild teiste savikildude seas.

Kas ütleb savi oma vormijale:

«Mis sa teed?»

ja su töö:

«Tal ei ole käsi!»?

10 Häda sellele,

kes ütleb isale:

«Miks sa sigitad?»

või naisele:

«Miks oled sünnitusvaludes?»!

11 Nõnda ütleb Issand,

Iisraeli Püha ja tema Looja:

Kas te küsitlete mind mu laste kohta

ja annate mulle käsu mu kätetöö jaoks?

12 Mina tegin maa

ja lõin inimesed selle peale;

minu käed võlvisid taeva

ja ma käsutasin kõiki tema vägesid.

Surm saab oma tähenduse elult. Elu saab oma tähenduse Jumalalt, igavene elu saab oma tähenduse evangeeliumilt, Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu. Vana Testamendi teadlane Otto Kaiser, kelle loenguid TÜ-s ka minul on olnud au kuulata on öelnud: hullumeelsus arvata, nagu suudaks me ise, ilma Jumalata, oma elu meisterdada, ning seega ka luhtaminekule määratud püüe elu ja surmaga omal jõul toime tulla.

Prohvet Jesaja noomib inimesi, kes Jumalale etteheiteid teevad: 9 Häda sellele, kes riidleb oma valmistajaga - kild teiste savikildude seas. Jumal on andud meile elu, puhunud meiegi sisse oma eluhinguse. Temast oleme me kõik alguse saanud. Ei ole meie asi küsida miks üks savikild, üks inimene, on selline, teine teistsugune. Miks kellegi elu on lühike või pikk. Kõik meie ajad on Issanda käes. Tema on andnud meile alguse, tema poole me oleme teel, temas me elame, liigume ja oleme.

Surnute kohta öeldakse vahel kadunud, enamasti veel hellitavas variandis kadunukesed. Minu küsimus on: kelle jaoks nad on kadunud? Kas meie jaoks? Enamasti vast nõnda just mõeldakse. Knud E. Løgstrup, Taani teoloog ja filosoof on öelnud: „Omaenda surmaga lahkume me elust. Armastatu surmaga elame me edasi kaotuses.“ Ja see on raske, nii lõpmata raske, ainult aeg ja usaldus Jumala vastu aitavad selle kaotusega toime tulla.

Aga mis siis, kui inimesed on kadunud Jumala jaoks? Kui nad ongi nagu rahvas, keda VT prohvetid hurjutavad? Kui inimene kaotab Jumala, siis kaotab ta kõik igavikulise ning järgi jääb vaid põrm.

Siin ütleb Iiob: Ii 19:25 Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
Vanas Testamendis avaldub etteulatuvalt evangeeliumi vägi. Surm kuulub elu juurde, aga ta ei tähenda lõppu. Iga päev sünnib ja sureb tuhandeid inimesi. Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sina saama. Ja ometi on surm väeti Kristuse ülestõusmise vastu. Kristus ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui tema sureb.

Üks Taani kirikuõpetaja on seadnud teoloog Løgstrupi mõtted vabavärsi vormi:

Nii nagu Jumal kannab meie elu
on ta elu piiril, surmas.
Surmas, mis ähvardab muuta meie elu
mõttetuks ja lootusetuks,
on Jumal,
mitte seletusega,
miks ta on sidunud meie elu surmaga,
vaid ülestõusmise väega.
Nii nagu tal on vägi luua eimillestki,
on tal vägi äratada surnuist.
Kui see peaks olema tema tahe,
kui ta peaks olema nõnda meelestatud.
Aga evangeelium on sõnum sellest,
et ta seda on.
Öeldakse, et uskuda on mõistusevastane,
Jah, aga mitte uskuda,
on lõppeks
samuti mõistusevastane.
Kui Jumal ei ole elu looja
ja oma ülestõusmise väega surma isand,
on kõik,
mida igapäevases elus tähtsaks nimetatakse,
ükskõik.

Surm saab oma tähenduse elult. Elu saab oma tähenduse Jumalalt.

Pühapäeva, 17. juuni jutlus

Hs 33:30-33                                                                                       

30 Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: «Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!» 31 Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu. 32 Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi. 33 Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.»

Kui sa oleksid laul, siis mis laul Sa oleksid? Mis sõnadega ja millisel viisil lauldud?

Me mõjutame inimestena üksteist nagu muusika, mida me kuulma juhtume. Me ehk ei teadvusta seda alati, aga kõik me sõnad ja teod on noodid pikemas heliteoses. Niipea kui sõna on öeldud, niipea kui tegu on tehtud, on noot kirja pandud ja meloodia moodustunud. Kusjuures kõik meie teod siin elus puudutavad mõnd akordi, mis heliseb igavikus.

Pelgalt oma tahtega tegutsedes jääb me elu heliteosest midagi puudu. Sügavus. Igavikulisus. 
Jumala Poeg on lihaks saanud Jumala Sõna, "sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud" ütleme Nikaia usutunnistuses.

Jumala Sõna peab lihaks saama, sündima ka meis. Minus. Apostel Jaakobus ütleb: Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid (Jk 1:22). Jumala Sõna on väärtuslik seeme, nagu tähendamissõnas külvajast, ja meie oleme vastuvõttev pinnas – kas kõvaks tallatud teeäärne pinnas, kivine ja kuiv maa, ohakane lämmatav pinnas või hea muld, kus Sõna seeme saab juurduda, kasvada ja vilja kanda.

Oma Sõna kaudu Jumal kutsub meid. Tema kutsele vastavad mitte need, kes kuulevad, noogutavad, võibolla ka nö. kaasa laulavad, vaid need, kes lasevadki Jumala Sõnal end vormida ja muuta, kes alanduvad oma tahtega Jumala tahte alla.

Vastasel korral juhtub see, mille eest Hesekiel hoiatas: Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi.

Mis mõtet on külmal, egoistlikul või vihkaval inimesel laulda armastuslaulu? Ega olegi. See laul peab tulema südamest. Oma südamest, isegi kui sõnad on välja mõelnud keegi teine kunagi ammu enne meid. Ikkagi hakkab ta kõlama vaid siis, kui läheb kooskõlla laulja enda südamehoiaku ja eluga. Ka lauljast saab siis armastuslaul ja armastuslaulust saab laulja.

Kristlastena me ei ela üksnes jumalariigi ebamäärases ootuses, vaid ka juba täitumises. Mitte ainult taevas, vaid juba siin maises elus, on meile antud võimalus kohtuda Jumala armastusega, mis Kristuses on ilmunud ja see kohtumine kas leiab aset meie elus ja muudab meid või seda kohtumist samahästi kui ei toimu üldse.

Oo kuidas ma tahaks, et mu elu oleks täiuslik meloodia! Ja oo kui valusalt ma tean, et ma seda ei ole! Me oleme kõik nagu vanad kirikukellad, kel ikka on mõni mõra või pragu sees. Kuid Kristus on tulnud, et meie mõrad parandada ning me elu helisema panna nõnda et seda oleks hea kuulata nii maa peal kui taevas.

Nii kummaline kui see ka on, aga me elame otsapidi paradiisis juba nüüd. See tähendab rõõmu ja vastutust samal ajal. Rõõmu kesk raskusi, muresid ja ahastust ning vastustust kesk rõõmu ja rahu.

Laagri viies ja kuues päev

Laagri teine pool kulges kiirete sündmuste tähe all. Noored vihtusid tööd teha, kuid aega oli ka muuks.

Näiteks kõieveoks. Kumb võidab Asko või Hans Kristian?

Muuseas võeti pastoraadi katuselt maha lumetõke,

tehti kihelkonnapäevade ja teeliste kiriku viitasid,

suheldi, nauditi puhkusehetki (millele küll Paul siin tähelepanu juhib?),

vaadati üksteisele silmi,

või hoopis üksisilmi kaugusesse

tähistati Katrina sünnipäeva,

tegeleti laagri pesamunadega

ja kuuenda päeva õhtul kinnitati 4 muinsuskaitse märki. Samal ajal kui noored tegid laupäeval väljasõidu Käsmu ja Palmsesse, toimus meil meestelaager ja väike toimkond valmistas ette õhtuse laagri lõpupeo.

Laagri neljas päev

Laagrinädala neljandal hommikul ei ole noored enam nii värsked kui esimesel. Ent saanud pisut kosutust hommikueine näol suudetakse jälle Mailise ja Triinu kindlakäelisel juhtimisel pintslid pihku haarata ning tööle asuda.

Ristid särama!

Kirikuaia peaks neil päevil täis riputama sildikesi: "Ettevaatust värske värv!"

Laagri kolmas päev

Laagripäevad mööduvad kiirelt. Kolm on läbi, kolm on ees.

See teine Kotzebuede aed on hirmus pikk...

... ja päev palav. Ometi sai tehtud palju. Lisaks eelmainit' aiale sai pastoraadi tagant maha raiutud (käsitsi ja kirvega!) suur sarapuu põõsas ning kohendatud üht laiutama kippuvat jalakat. Mitu roostekarva risti värvus hõbedaseks või mustaks.

 Laagri köögiemand Tiina suhtleb söögetegemise vahepeal kord ühe pojaga ja kord teise teise pojaga. Suurele pojale saab täna osaks väga etteheitev pilk. Küllap ta ise teab miks. Eks ta ole, väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured.

Vahel on kõik ka siin laagris nii tõsised, vahel jälle rõõmsad, C'est la vie.

Väike puhkepaus enne seiklusparki ja lennusadamasse minekut.

Kuigi noored paistsid tagasi tulles üsna kustunud, helkis mõneski silmas sädemeid. Noored ikkagi.

Laagri teine päev

On suvi. Ujumiseks veel ainult varavõitu, kuid õues askeldamiseks igati kohane ilm. Kui eile oli veel pisut segadust kes mida meie laagris teeb, siis täna loksus tööjaotus sujuvalt paika.

Kui ilus on jaanikuu kellukestega ülepuistatud kirikuaed! Õrnalt helisevate kellukeste keskelt võib leida ka lilleneiusid, pintslid käes. Nad ei värvi siiski lilli, vaid usustusse vajuvate parunite hauapiirdeid.

Poisid ja tüdrukud on läinud omaette aiasoppidesse.

Siin langetavad ja laasivad noormehed puid.

Väiksematel meestel omad ülesanded ...
...suurematel meestel oma töö.

Laagrielu

Sel nädalal on kirikumõis noorte päralt. Noori on kohe kõik kohad täis - puhastavad kirikuaias parunite hauapiirdeid, askeldavad kirikutornis ja vanas kabelis ning söövad pastoraadis hommikul ja lõunal ja õhtul.Esmaspäeva pealelõuna oli mosaiigi meisterdamise päralt. Suuremad ees ja väiksemad järgi.

Pühapäeva, 10. juuni jutlus

Õp 30:7-9

7 Kaht asja ma palun sinult,

ära neid mulle keela,

enne kui ma suren:

8 pettus ja valekõne hoia minust eemal,

vaesust ega rikkust ära mulle anna,

toida mind aga vajaliku leivaga,

9 et ma küllastudes ei hakkaks salgama

ega ütleks: «Kes on Issand?»

või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama

ega patustaks oma Jumala nime vastu.

Kevad on möödunud nagu üksainus päev. Nagu ainus hommik. Tuli, oli imeline, nagu ikka, ja möödus. Nüüd algab kirikukalendri ja looduse rahulik roheline aeg. Aeg ilma suurte kirikupühade ja ehk ka ilma suurte äärmusteta.

Õpetussõnade raamatut seostatakse vähemasti osaliselt kuningas Saalomoniga. See on elujaatav tarkustekogumik.  Kolmekümnendasse peatükki kirjapandud palves “vaesust ega rikkust ära mulle anna” kutsutakse meid otsima tasakaalu oma elus.

Äärmused, nii ülevoolav rõõm kui igast praost valguv kurbus, kisuvad elu kiiva. Vaesus pühendub igapäevasele toimetulekule ja murele homse ees, rikkus naudingutele ja staatuse hoidmisele. Mõlemad võivad meile saada komistuseks. On loomulik, et me vaesust ei palu, aga rikkuse lisamine soovimatute asjade nimekirja on sammuke edasi.

Oma lihtsuses on eriliselt võluv palve järgnev osa: “toida mind aga vajaliku leivaga”.  Inimene on harjunud mõtlema, et kui juba Jumalat paluda, siis paluda midagi sellist, mis ei ole seotud me oma võimetega või võimalustega. Sellega, mis on minu käeulatuses tulen ma ise toime, kõigi oma igapäevaste vajaduste rahuldamisega, oma rutiini, oma töödega. Jumal võiks olla minu juures siis, kui mängu tuleb soovide valdkond, midagi ülejõukäivat või üleloomulikku. Sama asjaolu toovad mitmed inimesed oma nõrga või olematu kiriku-suhte põhjenduseks. Kõik toimib niigi.

Ometi on kogu me elu Jumala käes. Ja see ongi ime. Antud hetkes on olemas kõik olnu ja kõik tulev. Meie käes kogu rikkus ja vaesus. Jeesus õpetab Meie Isa palves jüngreid keskenduma sellele, mida me vajame hetkel, mitte sellele, mida me tahaksime tulevikus: Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Selles palves sisaldub juba ka tänu. Ma tean, et Sina, Issand, kannad hoolt minu eest!  

See on õnnistus ja Jumala arm, et meil on kõik see, mis meil on. Igale päevale piisab oma vaevast ja igale päevale piisab ka oma kergusest. Kui meil vaid oleks usaldust. Jumal teab mis meile on parim. Kui hetkel on raske, siis Jumal teab, miks nii on. Kui hetkel on hea, siis Jumal tänatud, et nii on!

Esimeses eestikeelses Piiblis (1739) kõlab Õp 30:8b nõnda:  waesust ja rikkust ära anna mulle mitte; sööda aga mind leiwaga, mis mu osaks seatud. Tänapäevaselt võib seda palvet tõlgendada: „Ära anna mulle stressi! Õpeta mind usaldama!“ Leib on alati Issanda käes. Tema murrab ja jagab igaühele osa, mis Ta on määranud.

Lapsed on väga tähelepanelikud. Kui jagada midagi maitsvat paljude laste vahel, eriti õe-venna vahel, ja nende silme all, on väikesed inspektorid varmad ütlema kes saab liiga suure või liiga hea tüki. Samasuguses lapsemeelsuses (ja seekord siis negatiivses mõttes) jälgime me vahel kadeda pilguga, kuidas Issand on kellelegi andnud rohkem või parema osa kui meile. Ja see toob kaasa ka rahulolematuse enda osaga, millel ilma võrdlusmomendita poleks ju viga midagi.

Suur osa me kurbusest on seotud me materiaalse käekäiguga, olgu sisuks siis haigused, majandusprobleemid või inimsuhted. Süda klammerdub nende külge, otsekui oleks need kõige olulisemad ja mingil hetkel nad varjutavadki kõik muu. Olgu sul sinu asjad, oska olla nende eest tänulik. Olgu sul sinu inimsuhted, need on alati pisut keerulised. Olgu sul sinu tervisehädad. Püüa teha kõik endast sõltuv, et jääda või saada terveks, aga pea meeles, et apostel Pauluselgi oli vai ihus ja Issand ütles ta korduva palve peale: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.» (2 Kr 12:9).

Need mured on osa elust, kuid mitte osa igavesest elust. Nende pärast viimselt kõik kaotada oleks narr. Jeesus tuletab mäejutluses meile meelde: Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda (Mt 6:19-21).

Vana Testamendi Laulik palub Ps 51:12 „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!“ Sama palju kui meis on usaldust Jumala vastu, on meie elus ka tasakaalu. Tema saab meid uuendada iga päev ja meie võime Tema rahu leida siinsamas oma elus, rahulikus rohelises suves.

Teel muuseumi poole

Kolmainupüha õhtul kogusime kokku koguduse tulevase muuseumi esemed ja hakkasime mõtlema oma muuseumi kontseptsiooni üle.

Kiriku juurdeehituses käivad neil nädalatel puutööd. Kuukaare Margus nokitseb raamatukogu põranda ja rõdu piirete kallal.

Kolmainupüha

Kolmainupühal oli Kose kiriku kantslis kolm hinge - jutluse pidaja, keda nägi ka kogudus ning kaks väikest tüdrukut, keda nägi vaid jutlustaja. Aga nad olid seal. 


Jutluse aluseks oli 4 Ms 6:22-27

Miks inimesele on antud õnnistussõnad? Miks lõppeb nende sõnadega iga kiriklik talitus, iga jumalateenistus? Sest inimesele on antud kõnevõime – oskus end sõnadega väljendada ja sõnadega edasi anda kõike, mida peame oluliseks. Mis võiks olla veel olulisem kui Jumala õnnistus?

Kui õnn on nagu kala vees, kord näkkab, kord mitte, siis õnnistus on nagu meri, milles elavad kalad. Veelgi enam, nagu ookean. Kalad tulevad ja lähevad, meri on kogu aeg olemas. Õnn on püsimatu, õnnistus kannab. Õnnistuse allikas on Jumal. Kolm korda on Aaroni õnnistamissõnades rõhutatud, et õnnistus lähtub Issandast. Viimselt on kõik tema käes. Tema õnnistuse all läheb korda kõik, mis me ette võtame ja ilma Tema õnnistuseta ei õnnestu miski.

Aaroni õnnistamissõnad on Issanda enese antud. Miks ta andis selle õnnistusvormeli Iisraelile ja käskis sellega õnnistada? Sest Jumal tahtis ja tahab endiselt õnnistada oma rahvast!

Vana Testamendi järgi hõlmab Jumala õnnistus kõike mis meid ümbritseb. See avaldub vihmas, päikesepaistes, põlluviljas, lastes. Õnnistus avaldub kõiges heas, mis sulle on antud ja varuks pandud. Õnnistus tähendab Jumala kätt Sinu kohal. Kolmainupühal on hea süveneda Aaroni õnnistussõnade kolmekordsesse kihti.

Esimene osa Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! väljendab Jumala hoidmist ja hoolitsust kõige loodu üle. Tema on meid loonud ja Tema omad me oleme ja Tema annab meile kõik tarviliku omal ajal. Karjane hoiab oma karja. Me ise hoiame oma oma peret, oma aeda, oma kodu, oma sõpru. Issanda hoidmine ei vabasta meid me kohustustest. Oma eluga me oleme nagu kõieltantsijad, kes peavad hoidma tasakaalu, aga Jumal on see, kes hoiab oma käed meie all ja me kohal, et kui me tasakaalu kaotame ja kukume, siis me ei hukku.

Teine osa kõlab: Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Me ei saa Jumalale otsa vaadata. Me võime külla näha Teda Tema loodu kaudu, kuid mitte Teda ennast. Ta jääb alati varjatuks. Kuid me saame elada teadmises, et Tema pale on meie poole. Ta vaatab armuga meie peale kuigi me Teda palgest palgesse ei näe. Inimene ei saa astuda Jumala ette oma õigust nõudes, vaid ainult armule ja halastusele lootes. Issand heida armu on iidne kristlik palve.

Neitsi Maarjale kuulutuses ütles ingel: «Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!“  Armulaud on kristlase jaoks kõige intiimsem, intensiivsem ja täielikum osadus armuga, mis end ise jagab.

Issanda pale väljendab Issanda armu, mis saab osaks abivajajale. Siinkohal toon vahemärkusena vabas vormis katke Iiri kirjanik James Stephensi raamatust. Seal pöördub üks naine murega Jumala poole, räägib, mis temaga on juhtunud ja palub Kõigevägevama abi. Tsiteerin: Sellega oli Jumal kohe päri, sest Jumala kõige tähtsam ülesanne ongi pakkuda kaitset ja abi neile, kes seda vajavad; aga Ta ei saa abi anda enne, kui seda palutakse, sest inimkonna vaba tahe ja elu puutumatuse printsiip on äärmiselt hoolikalt kaitstud - seepärast sekkub armastav Jumal ainult samasuguse armastusega esitatud abipalve peale.

           

Kolmas ja viimane õnnistussõnade osa Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Rõhutab veel kord elu Jumala palge all ja rahu, mis sellega kaasneb. Selles maailmas on rahutust väga palju. Ja rahulolematust. Ja kõike seda, mis röövib inimeselt rahu.

Vahel võivad üsna tühised asjad meid endast välja viia. Keegi ütleb midagi mõtlematut ja meie solvume, võtame liialt südamesse või ärritume. Alles tagantjärgi saame aru (kui saame), et asi ei olnud seda väärt, et ma seesmiselt ärritusin või mis veel hullem, selle ärrituse mingil viisil endast välja purskasin ja võib-olla kellelegi järgmisele nõnda ärritajaks sain, kellegi kolmanda osapoole rahu röövisin. Ahelreaktsioonina liigub siis see halb edasi, mis tegelikult tühjast on alguse saanud ja mis ei ole seda väärt, et meie rahu röövida, meeleheidet või tuska põhjustada. 

Kui säärastel juhtudel on rahutuse põhjus tühine, siis teinekord on see lausa olematu. Mure on suurepärane rahuröövel. Mure homse pärast, mure teiste pärast, mure enda pärast, mure tervise pärast, mure majandusliku olukorra pärast. Ja mis sellisest muretsemisest kasu on? Mure on südame koormamine veel sündimata raskustega, mis ei pruugi kunagi tõeliseks saada. Mure katab kinni kogu olemasoleva hetke ilu ja võlu.

Jeesus ütles kord: «Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast. (Jh 8:23) ja veel: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab (Jh 14:27).

Kui rikkad me kristlastena oleme! Kristus on andnud meile oma rahu, Püha Vaim kingib meile usu ja Jumal tahab meile anda oma õnnistust. Kui me vaid suudame seda kõike vastu võtta!