Jaanipäev

Jaanilaupäeval kallas lohutamatult vihma üle terve Maarjmaa. Jaanilaupäeva hommikust jaanipäeva hommikuni muudkui sadas ja sadas, küll seenevihma, küll korraliku, tihedat vihma.

Pühapäeval, kui meil oli surnuaiapüha, võtsime kell 9.30. vastu otsuse pidada jumalateenistus kirikus, mitte kalmistul. Saatsime mõned mehed kalmistule vastavaid silte üles panema ja inimesi teavitama. Vihm on Ristija Johannese sünnipäeval igati sümboolne, isegi kirikukalendri poolt soovitatud kirjakoht oli sobiv:

Js 45:8-12

8 Kastke, taevad, ülalt

ja pilved, pange voolama õiglus!

Avanegu maa, et idaneks õnnistus

ja ühtlasi võrsuks õiglus!

Mina, Issand, olen selle loonud.

9 Häda sellele,

kes riidleb oma valmistajaga -

kild teiste savikildude seas.

Kas ütleb savi oma vormijale:

«Mis sa teed?»

ja su töö:

«Tal ei ole käsi!»?

10 Häda sellele,

kes ütleb isale:

«Miks sa sigitad?»

või naisele:

«Miks oled sünnitusvaludes?»!

11 Nõnda ütleb Issand,

Iisraeli Püha ja tema Looja:

Kas te küsitlete mind mu laste kohta

ja annate mulle käsu mu kätetöö jaoks?

12 Mina tegin maa

ja lõin inimesed selle peale;

minu käed võlvisid taeva

ja ma käsutasin kõiki tema vägesid.

Surm saab oma tähenduse elult. Elu saab oma tähenduse Jumalalt, igavene elu saab oma tähenduse evangeeliumilt, Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu. Vana Testamendi teadlane Otto Kaiser, kelle loenguid TÜ-s ka minul on olnud au kuulata on öelnud: hullumeelsus arvata, nagu suudaks me ise, ilma Jumalata, oma elu meisterdada, ning seega ka luhtaminekule määratud püüe elu ja surmaga omal jõul toime tulla.

Prohvet Jesaja noomib inimesi, kes Jumalale etteheiteid teevad: 9 Häda sellele, kes riidleb oma valmistajaga - kild teiste savikildude seas. Jumal on andud meile elu, puhunud meiegi sisse oma eluhinguse. Temast oleme me kõik alguse saanud. Ei ole meie asi küsida miks üks savikild, üks inimene, on selline, teine teistsugune. Miks kellegi elu on lühike või pikk. Kõik meie ajad on Issanda käes. Tema on andnud meile alguse, tema poole me oleme teel, temas me elame, liigume ja oleme.

Surnute kohta öeldakse vahel kadunud, enamasti veel hellitavas variandis kadunukesed. Minu küsimus on: kelle jaoks nad on kadunud? Kas meie jaoks? Enamasti vast nõnda just mõeldakse. Knud E. Løgstrup, Taani teoloog ja filosoof on öelnud: „Omaenda surmaga lahkume me elust. Armastatu surmaga elame me edasi kaotuses.“ Ja see on raske, nii lõpmata raske, ainult aeg ja usaldus Jumala vastu aitavad selle kaotusega toime tulla.

Aga mis siis, kui inimesed on kadunud Jumala jaoks? Kui nad ongi nagu rahvas, keda VT prohvetid hurjutavad? Kui inimene kaotab Jumala, siis kaotab ta kõik igavikulise ning järgi jääb vaid põrm.

Siin ütleb Iiob: Ii 19:25 Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
Vanas Testamendis avaldub etteulatuvalt evangeeliumi vägi. Surm kuulub elu juurde, aga ta ei tähenda lõppu. Iga päev sünnib ja sureb tuhandeid inimesi. Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sina saama. Ja ometi on surm väeti Kristuse ülestõusmise vastu. Kristus ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui tema sureb.

Üks Taani kirikuõpetaja on seadnud teoloog Løgstrupi mõtted vabavärsi vormi:

Nii nagu Jumal kannab meie elu
on ta elu piiril, surmas.
Surmas, mis ähvardab muuta meie elu
mõttetuks ja lootusetuks,
on Jumal,
mitte seletusega,
miks ta on sidunud meie elu surmaga,
vaid ülestõusmise väega.
Nii nagu tal on vägi luua eimillestki,
on tal vägi äratada surnuist.
Kui see peaks olema tema tahe,
kui ta peaks olema nõnda meelestatud.
Aga evangeelium on sõnum sellest,
et ta seda on.
Öeldakse, et uskuda on mõistusevastane,
Jah, aga mitte uskuda,
on lõppeks
samuti mõistusevastane.
Kui Jumal ei ole elu looja
ja oma ülestõusmise väega surma isand,
on kõik,
mida igapäevases elus tähtsaks nimetatakse,
ükskõik.

Surm saab oma tähenduse elult. Elu saab oma tähenduse Jumalalt.