Juuli viimased päevad

Juuli viimased päevad on toonud Kose kiriku juurde ilusaid inimesi, küll üksinda, küll paarikaupa, küll hulgakesi.
Reedel käisid Rainer ja Pille, kes paigaldasid kiriku võreuksele lindude ja kasside kaitseks õhukese võrgu. Kõiki hetki ei jäädvustata, kuid kena vaatepilt oli see küll, kui nad seisid teine teisel pool võret ja nõel liikus läbi võrgu käest kätte. Reedel ja laupäeval parandasid Tiit ja Sulev pastoraadi terassi, samal ajal tinistas kirikus kitarri Ants, keda valvas ja pilguga hellitas Helen. Järgmine päev jutlust lõpetades leidsin kantslist kena käsitsi valmistatud prossi. Me kirik lihtsalt koondab südamega inimesi!
Samal päeval astus kirikust läbi Saksamaal resideeruv Paunküla mõisnike järeltulja, proua, kelle neiupõlve nimi oli Hagermeister ja kes nüüd arvatavasti viimast korda siiakanti sattus.
Pühapäevasel kirikukohvil seadsime juulikuu sünnipäevalapsed ritta, nende hulgas oli ka 80 aastaseks saanud Linda Kail, kes oli siin aastaid tagasi kirikuteenijana ametis.
Esmaspäeval võtsime Pickwa kabelis palvusega vastu kunagise Pickwa mõisniku Robert Georg Turmanni järeltulijaid, kes tänapäeval elavad laiali üle terve Euroopa, ent nüüd korraldasid oma suguvõsa kokkutuleku Eestis.
Esmaspäeva õhtul avas kaheks tunniks uksed eksklusiivne Ülemlaulu restoran, aga ärge küsige kus ja miks, sest kõike ei pea teadma ...

29. juulikuu pühapäeva mõtted

Mt 7:24-29

24 Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. 25 Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. 26 Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. 27 Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.» 28 Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, 29 sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.

Kui Jeesus lõpetas mäejutluse, vaatas ta rahvahulka, kellele oli äsja jutlustanud ja teadis, et lihtne ei saa neil olema. Kuulamisel ja kuulamisel on vahe. Jeesuse sõnu on kuulnud paljud, kasvõi osaliselt, aga kui paljud võtavad ta sõnu piisavalt tõsiselt, et lasevad sõnadel end muuta?

Inimese saatus oleneb viimaks mitte sellest kas ta on midagi Jeesusest kuulnud, vaid sellest, kas ta kuuldud õpetuse järgi on elanud või mitte.

Mõistujutt kahest majaehitajast paikneb Mäejutluse lõpus. Kaks maja on kaks elu. Need võivad olla pealtnäha täiesti ühesugused. On vaid üks erinevus - millele need on rajatud. Arukas ehitaja arvestas tulvavee ja tormi võimalikkust, rumal ehitaja mitte.

Üks ülikooli professor rääkis, kuidas ta läks Ameerika Ühendriikides Ohio Ülikooli loenguid pidama ja möödus taksoga sõites uuest, äsjavalminud kunstikeskuse hoonest. Taksojuht oli kommenteerinud, et sellist hoonet ei leia kusagil mujal maailmas. See on ehitatud postmodernismi vaimus. Hoonel ei ole mingit kindlat mudelit, mida arhitekt oleks järginud. Trepid, mis viivad eikuhugi, sambad, mis toetavad mittemidagi, iga hooneosa rõhutamas postmodernistlikku maailmapilti, kus ei ole midagi kindlat ega üheseltmõistetavat. Professor kuulas huviga taksojuhi juttu ja küsis siis: “Kas samu põhimõtteid järgiti ka vundamendi rajamisel?” Seepeale oli taksojuht naernud ja vastanud: “Ei. Vundamenti nõnda rajada ei saa.”

Kristuse tõeline järgimine ei ole mugav tee. See eeldab süvenemist, oma elule aluse rajamist. Kui alus on kindel kalju, Jumala Sõna, saab sellele rajada kõik muu. Kui aluseks on omaenda südame mõtlemised, on aluseks liiv.

Pühapäeva, 22. juuli jutlus

2Ms 34:29-35

29 Ja kui Mooses astus alla Siinai mäelt ja Moosesel oli tulles käes kaks tunnistuslauda, siis Mooses ise ei teadnudki, et ta palge nahk hiilgas kõneluse tõttu Issandaga. 30 Kui Aaron ja kõik Iisraeli lapsed nägid Moosest, vaata, siis hiilgas tema palge nahk ja nad kartsid temale ligineda. 31 Aga Mooses hüüdis neid; siis Aaron ja kõik koguduse ülemad tulid jälle tema juurde ja Mooses rääkis nendega. 32 Seejärel kõik Iisraeli lapsed tulid lähedale ja ta käskis neid teha kõike, mida Issand temale oli öelnud Siinai mäel. 33 Kui Mooses oli lõpetanud nendega kõnelemise, siis ta pani katte oma näo ette. 34 Ja iga kord, kui Mooses läks Issanda palge ette temaga rääkima, pani ta katte ära kuni väljatulekuni; ja olles välja tulnud, rääkis ta Iisraeli lastele, mida oli kästud. 35 Siis Iisraeli lapsed vaatasid Moosese palet, sest Moosese palge nahk hiilgas. Aga Mooses pani jälle katte oma näo ette, kuni ta läks sisse, et temaga rääkida.

Mõni inimene on Jumlale lähemal, mõni kaugemal. Millest see sõltub, ei tea. Mooses oli kahtlemata Jumalale väga lähedal. Tema läks üles Siinai mäele ja kõneles Jumalaga, samal ajal kui ülejäänud rahvas otsustas kummardada kuldvasikat, ebajumalat, kes läbi aegade on iidolite edetabeli tipus trooninud. Kui Mooses esimest korda käsulaudadega Siinai mäelt alla tuli, vihastas ta oma rahva langust nähes ja loopis käsulauad puruks. Hiljem, teist korda mäele minnes palus ta siiski oma inimeste eest: «Issand, kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis käigu Issand meie keskel! Kuigi see on kangekaelne rahvas, anna siiski andeks meie pahateod ja patt ja võta meid oma pärisosaks!» (2 Ms 34:9).

Käsulauad uuendati ning alla tulles Moosese pale hiilgas, kusjuures ta ise ei teadnudki seda. Aga teised nägid ja kartsid. Mooses ütles neile edasi kõik Issanda sõnad, kuid oma näo ta varjas kattega. Ta ei tahtnud, et nad keskenduks tema palge hiilgamisele, vaid et nad keskenduks Jumalale. Vahel, kui Jumal toimib kuidagi imeliselt meie elus, keskendume meiegi pigem sellele erilisele kogemusele kui Jumalale selle taga. See võib meid muuta uhkeks või seada meid endid imede rambivalgusesse ja jätta tahaplaanile Tema, kellest viimselt kõik sõltub.

Mooses ei tahtnud kuidagi eriliselt vaga välja paista. See ei olnud ta eesmärk, et ta pale hiilgaks. Ometi see sünndis, sest ta oli olnud Jumalale väga lähedal. Ta oli teist korda palvetanud Siinai mäel 40 päeva järjest. Ta ei olnud just Jumalat palgest palgesse näinud, sest ükski inimene ei või Jumalat näha ja jääda elama! (2Ms 33:20), aga Temaga kõneldes oli Mooses siiski olnud Jumalaga vahetus kontaktis ning küllap see jättis oma jälje.

Me loeme ju ka aeg-ajalt üksteise nägudelt midagi välja – kes on väsinud, kes puhanud, kes õnnetu, kes õnnelik, kes haige, kes armunud, kes murelik, kes uudishimulik ... Eesti keeles on üks huvitav sõna „silmnägu“. Eks ole silmad üpris olulised väljendamaks inimese hinges toimuvat?

Eile käisime koos sõprade peredega Rakvere linnuses. Mingil hetkel oli meil vaja küsida midagi ühe töötaja käest. Ei midagi väga olulist, kuid siiski midagi, mis kuulus teenindava personali sfääri. Kuid selle inimesega oli täiesti võimatu luua silmsidet. Ta küll vastas kõnetusele, kuid ei vaadanud meie poole. Ja sellega, et ta vaatas meist mööda, oli selge, et temaga pole mõtet suhelda. Mitte, et igaüks, kes silma vaatab, kohe kangesti abivalmis oleks, aga midagi ütleb see siiski.

Umbes 150 aastat tagasi leidis teisel pool ookeani aset järgmine lugu: Jahedal talvepäeval istus vana mees suure jõe koolmekohal ja ootas võimalust saada teisele poole jõge. Sillad olid kaugel, jalgsi sel hooajal jõge ületada ei saanud. Ainus võimalus oli hobusega. Vana mees, endal habe härmas, ootas kannatlikult hobusemehe tulekut. Siis tuligi rühm ratsanikke. Tuli esimene ja kappas mööda, tuli teine ja läks. Samuti kolmas ja neljas. Vana mees ei üritanudki neid peatada. Viimasena tuli veel üks ratsanik ja kui tema lähenes, püüdis vana mees kinni ta pilgu ning küsis kas noor mees oleks nõus ta üle jõe aitama. Ratsanik aitas vana mehe hobuse selga ja aitas ta mitte ainult üle jõe, vaid viis ta päris koju, mis oli mõne kilomeetri kaugusel. Ent seal, vana mehe vana hurtsiku juures küsis noor ratsanik miks vana mees ei üritanudki peatada tema ees ratsutanud mehi. Miks ta valis välja just viimase, see ju ei oleks pruukinu kinni pidada ja mine sa tea, kuna järgmised teelised oleks tulnud. Vana mees vastas, et ta on neis paigus elanud kaua aega ja on õppinud inimesi tundma. Ta oli vaadanud ka esimeste ratsanike silmi, aga nägi, et kedagi neist ei huvitanud tema olukord. Neil oli oma siht silme ees, oleks kasutu olnud neid peatada. Kuid tema, viimane ratsanik, nägi oma teel ka teisi inimesi ja oli võimeline peatuma. Ta ei kapanud klapid peas edasi oma eesmärgi poole vaid märkas ka teiste vajadusi ning oli valmis aitama.

Moosese pale hakkas hiilgama Siinai mäel, Kristus kirgastati muutmismäel, apostel ütleb: Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim (2Kr 3:18).

Ise me ennast nõnda muuta ei saa, kuid me saame otsida Jumala lähedust, mis muudab meid, avab me silmad ja annab elule sädelust.

Pottahi & Gospel Riders

Päikeselisel heinakuu päeval läks korraga me ümber tihedaks askeldamiseks nagu sipelgapesas. Juba varahommikul olid pottsepal koos abilisega käed-jalad tööd täis















ja Uuetalu mehed mängisid põrandaplaatide kui
doomino-klotsidega.

Samal ajal vurasid pastoraadi ette ootamatult Espoost pärit mootorratturid, kellest üks oli aastaid tagasi me kiriku katust värvinud, selja peal oli neil tore kiri: Gospel Riders.  

Õhtul aga süütas potsepp omaenda käega enda ehitatud käärkambri ahjus esimese tule.

Ja siin ongi me kaunis pottahi. Siin ees istuks pimedatel talveõhtutel küll meeleldi.











Samal ajal saabusid kiriku poole hoogsalt kätega suhtlevad inimesed. Nimelt algas meil kolmepäevane kurtide laager.




Vaadata ahjus põlevat tuld,
näha taevast kui loojangukuld,
pudenend taevase Meistri käest,
ikoonina jutustab Ta väest 

Juuli keskpaik

Käes on juuli keskpaik. keskmisest tunduvalt külmem ja vihmasem. 15. juuli jumalateenistuse pidas jutlustaja Rein Keskpaik.
Uue nädala algul tuli pottsepp ja hakkas koos muhulasest sõbraga käärkambri ahju jaoks materjali kohale tooma.

Toodi ilusad säravvalged ahjupotid ja sakilised karniisikivid.

Toodi ka ahjuuks, mille tagant praegu paistavad pottsepa südasuvelgi pisut külmetavad varbad, peatselt aga küttepuid noolivad tuleleegid (mille valgel on hea oma kohmetanud käsi-jalgu soojendada).

Muusikali nädal

Selle nädala lõpus, kui Kose noortelaval tegutsesid muusikali-juslased, saabusid meie käärkambri uksed, mis haakuvad seinatahveldusega.

Sama korraga saabusid ka käärkambri aknad, mis avanevad muuseumi koridori. Suur osa ehitusprahist, mis õues hunnikus vedeles, vahetas samuti asukohta. Tasapisi hakkab siin kaosest kord saama.

Remont ja roosid

Sellise hauaplaadi uuristasid sambla alt välja pühapäevased kirikuvalvusrid Rainer ja Pille. Kes loeb välja mis siia kirjutatud on?

 Pastoraadi ümber on õide puhkenud roosiaed.

MAR-ile saabusid paekivist põrandaplaadid, mis on siledad ja sinaka tooniga nagu marmor.

 Esimesed plaadid katavad juba põrandat.

Apostlite pühapäev

Apostlite pühapäeva jutluse aluseks oli 2Tm 3:14-17

14 Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud,  15 ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. 16 Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, 17 et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.

Mis on see, mis Sind inspireerib? Mis on Sulle juhtnööriks, kui Sa ei tea, kuhu minna või mida teha? Mis Sind lohutab, kui Sul on raske? Mis on Sulle alati sedavõrd heaks kaaslaseks, et selle võtaks kaasa ka üksikule saarele?

Kui oleks üks suur lõuend. Keegi inimene läheks sellest mööda, haaraks pintsli ja maaliks lõuendi ühte serva, sest lõuend on tõesti väga suur. Mõne aja möödudes tuleks keegi teine ja maaliks samuti. Ja siis tuleks järgmine ja järgmine. Nõnda 1600 aastat, enne kui tervik saaks valmis. Erinevad autorid omavahel ei kohtuks, nad ei pruugiks üksteist tunda. Nad lihtsalt tuleks ja maaliks omal ajal. Ühel päeval oleks see meistritöö valmis ning ühtki pintslitõmmet rohkem poleks tarvis lisada ega kustutada. 
Piibel on kirja pandud umbes 1600 aasta jooksul erinevate autorite poolt, kes kunagi ei kohtunud. 66 raamatut, neist 39 Vanas Testamendis ja 27 Uues, mis kokku moodustavad terviku, mis on olnud juhtnööriks, innustajaks, lohutajaks ja kaaslaseks paljudele inimestele läbi aegade.

Johannese evangeeliumi lõpus on toodud põhjendus Evangeeliumi kirjutamise eesmärgist: aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes (Jh 20:31).

Pühakiri, Jumala Sõna, on seotud eluga. Mida meil on vaja elus püsimiseks? Süüa, juua, õhku … seda kõike vajavad samuti ka loomad. Apostel kasutab tänases epistlilõigus üht huvitavat väljendit: Jumala inimene. Ta ütleb: Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.

Jumala inimene, usklik, vajab lisaks oma esmavajaduste rahuldamisele Jumala Sõna. Mt 4:4 vastas Jeesus saatana kiusamisele Moosese raamatuid tsiteerides: «Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.»

Apostel nimetab nelja põhjust, milleks Pühakiri on kasulik: õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks ja kasvatamiseks õiguses. Ning lisab, et Jumala Sõna varustab meid ja avab meid headele tegudele. Pühakirja kaudu õpime tundma Jumala tahet ning õpime ka suhestuma Temaga. Pühakiri noomib ja parandab meid, sest alati on me elus mida parandada ja kus noomida. Meie oma mina on valmis kõik oma teod ära põhjendama ja ennast õigustama või hoopis käega lööma, et olen nagu olen. Kuid Jumala Sõna juhib väsimatult tähelepanus sellele, mis on valesti ja mida saaks parandada meie elus. 
Laps saab ühel päeval täiskasvanuks, kuid meil kõigil on alati ruumi kasvada õiguses. Iga päev on meil võimalus olla parem, kui olime eile. Iga päev olla parem abikaasa, parem ema või isa, parem sõber, parem õde või vend, parem ligimene ka võõrale inimesele, parem Jumala laps ja Kristuse järgija. Iga situatsioon, mida elu meile ette mägib on uus võimalus. 
Me võime vahel enda vanasse minasse kinni jääda ja öelda või mõelda, et me ei jaksa muutuda, me ei jaksa uueneda. Sel juhul lootus tuhmub ja maailm näib üha pimedam paik. Ent Jumala Sõnas on uuendav vägi. Ta puhastab meid, pühib ära lootusetuse tolmukorra ja annab uue võimaluse. Jumal jätkab oma loomistööd oma Sõna kaudu ja oma Vaimu kaudu meie eludes – Sinu ja minu elus.

Üks 13. sajandil elanud dominikaani munk ja preester Rooma Humbertus on öelnud: on olemas lahjasid veine, mil pole sinu üle mingit mõju, aga Jumala Sõna on kange vein ... ja see teeb sind purju!

Üsna veider võrdlus? Meenutab pisut nelipühade sündmusi. Kindel on see, et Jumala Sõna ei ole lahja. Kui ta üldse kuhugi meis jõuab, siis ta muudab ja mõjutab meid, täidab meid usu, väe, lootuse, andestava meele, halastuse  ja armastusega.

Martin Luther on öelnud, et Piibel on Kristuse häll. Piibel juhib meid Kristuse juurde, laseb meil vaadata tema peale ja annab meile võimaluse saada temaga tuttavaks. Piibel on sõim, kus näeme Jeesus-last. Tulles Jumala Sõna juurde olme meie seetõttu nagu hommikumaa targad, kel on võimalus kohtuda Jumala Pojaga. Ja Tema annab meile jõudu jälle jätkata oma teekonda.

Nicki ja Evelyni laulatus

Suvepäevad, kuigi pikad, mööduvad sedavõrd kiirelt, et ei olehulk aega saanud mahti siia kirjutada. 6. juulil oli meie kirikus laulatus. Kuna peigmees on pärit Inglismaalt, siis sai kakskeelsel laulatusel kasutatud pisut inglise traditsioone. Üks meeldejääv hetk oli kohe laulatuse algul, kui värisevate kätega peig ootas altari ees oma pruuti. Kõigepealt tulid lilleneiud, kellele peigmehe isa agaralt lehvitades meenutas, et nende ülesandeks on pillutada roosilehti. Siis tulid sinisesse riietatud pruutneitsid ja viimaks pruut, säravvalges ja siht silme ees.
Organist Kahro oli näinud hulga vaeva, et leida sobiv ingliskeelne koraal. Pruudi tädi ja peigmehe isa lugesid kummaski keeles Uue Testamendi armastuse ülemlaulu (1Kr 13).

ettevalmistus pulmadeks

Neljapäeval kogunes väike ring koguduse inimesi, kes seadsid kiriku korda reedel toimuvaks laulatuseks. Mõtlesin, et see on armas. Me ehime oma koguduseliikmete laulatuseks kirikut nagu oma tütre või poja laulatuseks. Tolmust said puhtaks pühitud nurgad, mis ammu polnud tolmulappi näinud. Ja kõik küünlad said ära vahetatud. Puusepp Margus võõpas samal ajal tulevase raamatukogu põrandaid sinakashalliks toonituid õliga. Keegi tõi oma aiast kaasa suuri maasikaid ja pärast pastoraadis ühise laua ümber istudes võis vaid kauni päeva eest Jumalat tänada. Issand õnnistagu hea südamega inimesi ning kinkigu headust ka sinna, kus see on kaduma läinud. Sest head teod külvavad head ja kurjad kurja, aga kurja üle ei rõõmusta keegi.
Justkui päevasest heast veel vähe oleks, saabus õhtupoole organist Kahro, kes otsis välja ingliskeelse koraali laulatuse jaoks. Viimaks tuli ka peigmees noorte kaskedega ning hulga inglastega (peigmehe sugulased), kes valmistasid siitsamast väljadelt ja koduaiast korjatud Maarjamaa põllulilledest kimbukesi ja kopositsioone, et kõik oleks pühakojas täiuslik nagu pulmapäeval olema peab.

Juuli esimene pühapäev

1. juuli oli imeilus suvine pühapäev, mil Kose kirikus ristiti neli tüdrukut - Annika, Berit, Carmen Lee ja Keren.

Jutluse aluseks oli Ii 35:5-8 

Tõsta oma pilk taeva poole ja vaata,

pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal!

6 Kui sina pattu teed,

mida sa sellega temale võiksid teha?

Ja kui sinu üleastumisi on palju,

mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata?

7 Kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda?

Või mida olekski tal võtta sinu käest?

8 Su ülekohus mõjutab vaid sinusugust meest

ja su õiglus inimlast.

Kuivõrd läheb Jumalale korda see mida me teeme? Kas üldse läheb korda? Vana Testamendi paljukannatanud Iiob küsib ta sõbra Eliihu väitel: «Mis kasu mul on, mis abi on mul sellest, et ma pattu ei tee?»

Eliihu pelgab, et sellega seab Iiob kahtluse alla Jumala õiguse ja üldse annaks selline küsimuse püstitus talle vale motivatsiooni Jumala teenimiseks. Kas inimene peaks Jumalat teenima selleks, et pälvida Tema soosingut? Kas me oma käitumisega mõjutame Jumala käitumist ja kas peaksime kasutama Jumala soosingut ajaliku elu hüvede saavutamiseks? Ei. Kogu inimese suhe Jumalaga, kogu tema kuulekus, austus ja Jumala teenimine peab olema ajendatud armastusest ja pühendumusest mitte omakasust.

Eliihu kardab, et Iiob mõtleb liiga palju iseendast ja on liiga süvenenud oma hädadesse, et näha Jumala vägevust. Justkui näitaks Jumala vägevust vaid see, et Ta teostab toiminguid, mis vastavad minu ootustele. Eliihu ütleb Iiobile, et Jumal ei pea kohe karistama kõike ebaõiglust ja premeerima kõike õiglust. Jumal tegutseb oma suveräänse tahte kohaselt ja omal ajal.

Apostel Paulus kirjutab Roomlastele:

Oh seda Jumala rikkuse

ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!

Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi

ega jälgida tema teed!

Sest kes on ära tundnud Issanda meele?

Või kes on olnud talle nõuandjaks?

Või kes on talle midagi enne andnud,

et talle tuleks tasuda?

Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! (Rm 11:33-35)

Siin elus ei ole alati kõik nii lihtne, kindel ja plaanipärane, et teed head ja kõik läheb hästi, eksid, teed halba ja kohe järgneb karistus, pöördud Jumala poole ja voilà, kõik su soovid täituvad.

Ja ometi on meil Jumala lapsena võimalus kesk oma elu tõsta pilk üles taeva poole ja tänada  ning rõõmustada. Me ei pea kristlastena olema eriliselt vägevad ja tugevad, meil ei pea elu kulgema nagu lepase reega, kuid siiski me saame olla rõõmsad ja rahulikud teelised kui me usaldame Jumala tahet.

Keegi on seda sõnastanud umbes nõnda (ja see ei kehti ainult Jumala armastuse kohta, vaid ka inimese kohta): vaid see on tõeline armastus, mis ikka ühesuguseks jääb, kui temalt ka kõik võetakse, kui temale ka kõik antakse.

Alandlikkus on kuninglik voorus. Milline kuningas, kui teda sõimatakse, hakkaks vastu sõimama? Või milline kuningas, keda pahatahtlik inimene loobib mudaga, alustaks mudasõda? Ka andeksandmine ja halastus on kuninglikud voorused.

See, mida me teeme ei mõjuta Jumalat, vaid mõjutab meid ennast ja me ligimesi (jah, üksteist me mõjutame palju!). Ent Jumal on täiuslik armastus. Tema armastab meid siis, kui käime koos temaga ja ka siis kui hulgume omapäi. Ta on armastanud meid nõnda palju, et on andnud oma Poja, kes kannab ära maailma patud. Kuid armastus rõõmustab tõe üle ja hea üle ja ennekõike rõõmustab armastus vastuarmastuse üle ja nõnda rõõmustab Jumal koos taevaväehulkadega kui näeb inimesi Teda austavat sõnade ja tegude ehk kogu oma eluga.