Juuli esimene pühapäev

1. juuli oli imeilus suvine pühapäev, mil Kose kirikus ristiti neli tüdrukut - Annika, Berit, Carmen Lee ja Keren.

Jutluse aluseks oli Ii 35:5-8 

Tõsta oma pilk taeva poole ja vaata,

pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal!

6 Kui sina pattu teed,

mida sa sellega temale võiksid teha?

Ja kui sinu üleastumisi on palju,

mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata?

7 Kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda?

Või mida olekski tal võtta sinu käest?

8 Su ülekohus mõjutab vaid sinusugust meest

ja su õiglus inimlast.

Kuivõrd läheb Jumalale korda see mida me teeme? Kas üldse läheb korda? Vana Testamendi paljukannatanud Iiob küsib ta sõbra Eliihu väitel: «Mis kasu mul on, mis abi on mul sellest, et ma pattu ei tee?»

Eliihu pelgab, et sellega seab Iiob kahtluse alla Jumala õiguse ja üldse annaks selline küsimuse püstitus talle vale motivatsiooni Jumala teenimiseks. Kas inimene peaks Jumalat teenima selleks, et pälvida Tema soosingut? Kas me oma käitumisega mõjutame Jumala käitumist ja kas peaksime kasutama Jumala soosingut ajaliku elu hüvede saavutamiseks? Ei. Kogu inimese suhe Jumalaga, kogu tema kuulekus, austus ja Jumala teenimine peab olema ajendatud armastusest ja pühendumusest mitte omakasust.

Eliihu kardab, et Iiob mõtleb liiga palju iseendast ja on liiga süvenenud oma hädadesse, et näha Jumala vägevust. Justkui näitaks Jumala vägevust vaid see, et Ta teostab toiminguid, mis vastavad minu ootustele. Eliihu ütleb Iiobile, et Jumal ei pea kohe karistama kõike ebaõiglust ja premeerima kõike õiglust. Jumal tegutseb oma suveräänse tahte kohaselt ja omal ajal.

Apostel Paulus kirjutab Roomlastele:

Oh seda Jumala rikkuse

ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!

Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi

ega jälgida tema teed!

Sest kes on ära tundnud Issanda meele?

Või kes on olnud talle nõuandjaks?

Või kes on talle midagi enne andnud,

et talle tuleks tasuda?

Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! (Rm 11:33-35)

Siin elus ei ole alati kõik nii lihtne, kindel ja plaanipärane, et teed head ja kõik läheb hästi, eksid, teed halba ja kohe järgneb karistus, pöördud Jumala poole ja voilà, kõik su soovid täituvad.

Ja ometi on meil Jumala lapsena võimalus kesk oma elu tõsta pilk üles taeva poole ja tänada  ning rõõmustada. Me ei pea kristlastena olema eriliselt vägevad ja tugevad, meil ei pea elu kulgema nagu lepase reega, kuid siiski me saame olla rõõmsad ja rahulikud teelised kui me usaldame Jumala tahet.

Keegi on seda sõnastanud umbes nõnda (ja see ei kehti ainult Jumala armastuse kohta, vaid ka inimese kohta): vaid see on tõeline armastus, mis ikka ühesuguseks jääb, kui temalt ka kõik võetakse, kui temale ka kõik antakse.

Alandlikkus on kuninglik voorus. Milline kuningas, kui teda sõimatakse, hakkaks vastu sõimama? Või milline kuningas, keda pahatahtlik inimene loobib mudaga, alustaks mudasõda? Ka andeksandmine ja halastus on kuninglikud voorused.

See, mida me teeme ei mõjuta Jumalat, vaid mõjutab meid ennast ja me ligimesi (jah, üksteist me mõjutame palju!). Ent Jumal on täiuslik armastus. Tema armastab meid siis, kui käime koos temaga ja ka siis kui hulgume omapäi. Ta on armastanud meid nõnda palju, et on andnud oma Poja, kes kannab ära maailma patud. Kuid armastus rõõmustab tõe üle ja hea üle ja ennekõike rõõmustab armastus vastuarmastuse üle ja nõnda rõõmustab Jumal koos taevaväehulkadega kui näeb inimesi Teda austavat sõnade ja tegude ehk kogu oma eluga.