Rõõm Issandast on teie ramm

Ne 5:5-10

5 Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti. 6 Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: «Aamen, aamen!» Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha. 7 Ja Jeesua, Baani, Seerebja, Jaamin, Akkub, Sabbetai, Hoodija, Maaseja, Keliita, Asarja, Joosabad, Haanan, Pelaja, leviidid, õpetasid rahvale Seadust ja rahvas seisis püsti. 8 Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi. 9 Ja Nehemja, kes oli maavalitseja, ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: «See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!» Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid. 10 Ja ta ütles neile: «Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!»

Kui Jumala rahvas naasis pagendusest kodumaale ootasid neid ees lagunenud Jeruusalemma müürid. Ja mitte ainult. Paabeli vangipõli oli neid ära kurnanud, neil ei olnud enam oma kuningriiki, ei templit, ega kuigi palju jõudu või raha taastustöödeks, olid vaid lagunenud linnad. Neil ei olnud  ega ka usku, et elu võib taas saada selliseks, nagu oli kuningriigi aegu. Loobumine aga ei ole kunagi lahendus. Midagi tuli ette võtta ning selleks oli vaja Jumala enda abi. Pärsia kuningad andsid eri rahvastele õiguse elada oma usukommete järgi. Sellest lähtuvalt sai alustada Jeruusalemma templi taastamist. Teine tempel, mis sarnanes kuningas Saalomoni poolt ehitatule, valmis aastal 515 eKr. See oli suur sündmus, kuid tagasitulnute elu Jeruusalemmas oli ikkagi raske. Müürideta linn ei pakkunud neile kaitset ja ka tempel oli pidevas ohus.

Nehemja elu oli ühe juudi pagulase kohta läinud üsna hästi. Ta oli oma pagenduse teekonnal sattunud elama Suusasse, mis on iidse Pärsia, tänapäeva Iraani aladel. Nehemja tegutses Pärsia kuninga õukonnas joogikallajana, mis oli igati auväärne ametikoht.

Nehemja raamatu algusest loeme, kuidas ta küsitles innukalt kodumaalt tulijaid juutide kohta, kes vangistusest olid Jeruusalemma naasnud. Uudised ei olnud head. Viletsus, üha ründavad võõrad hõimud, masendus. Nehemja kirjutab päeviku-vormis: Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees. Ja ma ütlesin: «Oh Issand, taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad! Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud.  Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi, mis sa Moosesele, oma sulasele, andsid. Tuleta nüüd meelde seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, öeldes: Kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka, aga kui te pöördute minu juurde ja peate minu käske ning teete nende järgi, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele. Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega. Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!» (Ne 1:4-11).

Nehemja palvetas innukalt, aga ta oli ta valmis ka loobuma oma mugavast elust ja minema lagunenud Jeruusalemma appi oma rahvuskaaslastele. Ta teadis oma rahva süüd, et nad olid hüljanud oma Jumala ja Siinail sõlmitud lepingu. Ta tunnistas ka iseennast süüdi, kuid Nehemjal oli usku, et Jumal ei jäta neid häbisse kui rahvas pöörub taas Issanda poole.

Nehemja võttis ette teekonna Jeruusalemma eestvedamisel taastati Jeruusalemma müürid viiekümne kahe päevaga. Kuid talle ei olnud oluline vaid ehitustöö. Samavõrd tähtsaks pidas ta rahva vaimset ülesehitamist. Üheskoos loeti ja seletati lahti Pühakirja. Kogu see kirjeldus on üpris sarnane meie jumalateenistusele - rahvas kuulab seistes Jumala Sõna ja selle seletust, vastab "Aamen" ja palvetab. Inimesed lausa nutsid kui Jumala Sõna neile meelde tuletas, et nad ise on lepingut murdes kogu oma saatuse endale kaela tõmmanud. 

Nehemja oleks võinud öelda, et nüüd tõmmake kotiriided selga, raputage tuhka pähe ja paastuge vähemalt 40 päeva, aga Nehemja ütles hoopis rahvale: «Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!»

Ta nägi, et see rahvas on piisavalt kannatanud, kui nad kaotasid usu, kaotasid kodu ja pidid taluma kõiki järgnevaid kannatusi. Nüüd on nad tulnud tagasi oma Jumala juurde ja oma koju. Nüüd on põhjust rõõmustada ja Issandast uut rammu ammutada.

Nehemja tõi koos preester Esraga sellele meeleheitel olevale rahvale uut lootust. Jumal ei ole neid hüljanud! Neil on võimalus tulla Tema juurde ja saada Temalt uut väge.

Kunagi tohi alla anda, olgu olukord kuitahes raske ja lootusetu. Inimestena me olemegi jõuetud – kellelgi pole lõptutult väge ega püsiva õnne valemit. Iga kord kui jõud saab otsa, ei tule veel maailma lõpp ja vahel võib juhtuda, et ees ootab äraarvamata ilusaid hetki.

Apostel ütleb Hb 12:2 Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. 3 Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.