Cantate pühapäev

Jh 16:5-15 
Kui me oleme oma elus mingil hetkel väga õnnelikud, siis vaevalt et tahame, et see olukord mööduks. Alati on raske olevast lahti lasta, aga seda tuleb teha, et vastu võtta tulevat. Elu on ikkagi voolav nagu jõevesi, paigalseistes ta roiskuks. 
 

Jeesuse jüngrid olid õnnelikud Jeesusega koos olles, hirmuga kuulasid nad kõnesid Issanda lahkumisest. Siiski ütles Jeesus, et neile on parem, et ta lahkub, sest tema minnes tuleb Keegi, kes jääb. Keegi, keda ei seo aja ja ruumi piirangud. Seepärast on saabuv olukord parem kui praegune. Jeesus annab ka mõista et ega nad nii väga erinevad tolle Tulijaga polegi, sest lähtuvad ühest allikast, Jumalast. Jeesus nimetab Tulijat Lohutajaks. Vastav sõna, parakletos, kreeka keelest tõlgituna tähendab ka kaitsjat, eestkostjat, vahendajat, aitajat. 

Moskva patriarh Kirill ütleb oma raamatus ”Hingekarjase sõna” tema kohta: Püha Vaim on enneigavikuliselt Jumal Isast lähtuv jumalik energia. Sest pole olnud sellist aega, mil see energia poleks lähtunud, ega saa olema aega, mil see lakkaks lähtumast. Jumal viibib täielikult oma energias, mida Ta annab edasi kogu loodule – ümbritsevale maailmale. Ilmutuse taga Kolmainsusest on peidus lõputu Jumala saladus, ning inimene, kes pole suuteline tungima selle lõputu saladuse sügavusse, võib seda üksnes puudutada ning aukartlikult omaks võtta. Ristimisel pühitsetakse Kiriku uut liiget Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel ning selle samaga võtab ristitav endale kohustuse elada armastuse seaduse järgi, mis on nii Looja kui Loodu jaoks ühine.

Seega siis Püha Vaim tuleb meile meie ristimisel ja jääb meiega, kutsudes meid austama Jumalat, kutsudes meid jumalateenistuslikule elule, kogudes meid kokku kogudusena, kutsudes meid armastusele ja pühitsedes meid Jumala ees.

Püha Vaim tuleb avatud südamesse ja jääb. Ta saab oma tööd teha meie sees kui laseme end juhtida. Ei Jeesuse jüngrid tookord ega inimesed tänapäeval ei suuda mõista Lohutaja väge. Ta on sõltumatu kõigest välisest. Inimese elus võivad olla kriisid, mured, lein, ahastus – selles kõiges on Tema kõigutamatuna me kõrval, trööstides ja juhatades meid läbi kõigi katsumuste Jumala juurde, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Jeesus ütleb, et Jumala Vaim kuulutab tulevasi asju. Ta kuulutab seda, mis on ainsana kindel ja püsiv - tõde Jumalast. Me ise kipume ikka vaatama paremale ja vasakule, aga Tema juhib meid järjekindlalt edasi.

Püha Vaim ei saa tööd teha vaid seal, kus on vihkamine, ükskõiksus ja külmad või enesekesksed südamed. Püha Vaim, tuues selguse patu ja kohtu kohta, aitab meid iga päev mõista kui kaugel või lähedal Jumalale me oleme oma usus. Meil on põhjust muretsemiseks just siis, kui tunneme, et meil oma elu ja usu suhtes muretsemiseks mingit põhjust ei ole, sest Püha Vaim juhib meid koguaeg edasi Jumala poole. Ta ei taha, et me paigal seisaksime. Ta kirgastab me ususilmade ees Jeesust nii, et me tahame edasi minna. Jeesus ütles: “mina olen tee”, mitte et “mina olen peatus”.

           

Püha Vaim toob oma väe meie ellu vaiksel ja vahel ka märkamatul viisil. Ta on nagu hea paar prille, mille kandja ei märkagi neid, küll aga nende puudumist. Need prillid aitavad kandjal näha selgelt kogu ümbritsevat maailma, otsekui läbi Jumala silmade, armastuse silmade.

Jumala Vaim aitab meil märgata ligimest enda kõrval ja kogeda Jumala lähedust kõikjal ning luua armastuse sidemeid sinu enda, ligimese ja Jumala vahel.