Viimane novembripäev

Viimane novembripäev oli väga toimekas ja taas (taas!) nii valgusküllane, et lausa rõõm oli tegutseda. Hommikupoole toodi kirikusse kuusk.

Kuusk ei tulnud seegi kord kaugelt, siit samast jõeluhalt ja rändas vaprate meeste kätel kirikusse. Ka tornilatern sai taas põlema.

Vahel saab tööd teha üks, kuid hea seltskonna näpunäited kuluvad ikka ära. Igavikunädala viimane päev on oma valgusküllasusega sümboolne kutsudes tõstma oma pilke juba üles, saabuva valguse poole.

 Ja näe, Hans Kristjan, kes õhtul juhtis ühe osapoolena Kose Gümnaasiumi 90. aastapäeva aktust, jõudis toeks olla kiriku kuuse püsti saamisel.   

 Samal ajal oli lapsi Kose kunstikooli tunnis.

Kui kiriku torn sai taas valgustatud ning kuusele elektriküünlad pandud ja kirik algavaks uueks kirikuaastaks, 1. advendiks valmis seatud, istusime veel pastoraadis ühisesse lõunalauda. Lausa Lõuna-Eestist jõudis lauale forell. Magustoiduks jäi roosa maasika-mustika smuuti. Ka päikeseloojang oli igavikunädala viimasel õhtul roosa.

Õhtune Kose Gümnasiumi vilistlaste kokkutuleku ja 90. aastapäeva aktus Uues Kose Kultuurikeskuses oli kena, palju häid soove ja sõnu, kaunist muusikat ja tantsu. Rõõm! Kose on hea koht, kus elada.

Ilus igavikunädal

Kose kihelkonnas, kirikust mitte väga kaugel, on tore võimalus käija ratsutamistrennis. Pea pooled kiriku lauluringi lapsed osalevad ka seal. Täna kingiti kaunis ilm õrna valge lume ja kuldse päikesega.

5. jõuluevangeelium

Igavikunädala neljapäeval võtsime lauluringi lastega nüüd juba tõsiselt suuna jõulude poole. Juba viiendat aastat valmistame lastega jõuluevangeeliumi muusikalise lavastusena ja see on iga aasta üha ilusam ja mõjusam. Lausa ime, kuidas lapsed laulavad ja mängivad!

Tekstid saab nüüd juba kätte jagada, sest aastatega on lapsed lugema ja üha paremini laulma hakanud.

Teisipäeval

Igavikupühapäeva järgne nädal ülendab oma kirka valgusega hinge! Kui ilus on loodu, esimene õrn lumi, mis tunnistab peatselt saabuvat valgusest!

Teisipäviti on meil ikka keskpäevapalvused. Koguneme kirikumõisa altari ette ja pärast järgneb väike osadus kohvilaua ümber. Need on head hetked arginädalas.

Hollola külalised

 

Kirikuaasta viimasel nädalavahetusel oli meil au võõrustada külalisi Hollolast! Rõõm oli kohtuda vanade sõprade ja uute tuttavatega. Pilt sai jäädvustatud pärast pühapäevast kohvilauda, vahetult enne teeleminekut. Tervitused siinkohal kõigile kallitele Hollola sõpradele!

Ja veel üks rõõmuküllane pildike igavikupühapäeva kohvilauast, õigemini lastest, kes juhtusid kohal olema jakes kirikukohvilistele laulsid laulu: "Mul on üks ingel". Pildil on Daniel, Karl Herman, Roosi Rebeka ja Rahe.

Oh mõtle, mis on igavik!

Igavikupühapäeval valitses kuninglik hommik. Karge ja selge taevaga. Kirikusse saabujaid tervitasid tänavus esimesed lumehelbed. Üksikud, kuid selged kinnitused saabuvast valgest ajast. On, mille poole siit rusuvast pimedusest sirutuda. 

Jutluse aluseks oli Mt 25:31-46

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.» Siis vastavad õiged talle: «Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?» Ja kuningas vastab neile: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.»  Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.» Siis vastavad ka need: «Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?» Siis ta vastab neile: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.» Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.»

Ühel hetkel, millisel nimelt ei ei tea, ja sel pole ka tähtsust, saab aeg ja kogu elu sellisena, nagu ta praegu meie jaoks kehtib ja nagu me teda tunneme, otsa. Sellises teadlikus ootuses elab Kristuse kirik üle maailma. Ettevalmistusajas.

Täna on viimane pühapäev kirikuaastas. Kesk seda pimedaimat aega me keskendume elu kaduvusele, mitte ainult lahkunut mälestamisele, vaid mõteldes kasvõi viivuks, et meil kellelgi pole siin jäädavat paika ja mis on see koht, kuhu oleme teel ja kuidas peaksime oma teed kõndima, et ikka sinna jõuda? Kas me sees elab üks igatsus igaviku järgi, Jumala järgi? Või elame lihtsalt päevast päeva, tööst töösse, toimetusest toimetusse, murest muresse, öeldes et see ongi kogu elu? Kas mingid valikud on ka meie käes? Või oleme lihtsalt Jumala lükata-tõugata?

Tänane evangeelium laseb meil teadvustada, et Jumal on usaldanud juba meile elu andes midagi hinnalist – hinge. Ta on meile andnud oma Vaimu. Keha, jah, see elab oma elu ja selle aeg on iiratud, kuid Jumal on meile andnud midagi endast. See jumalik säde, mis on juba loomisel pandud iga inimese hinge ja mille eest inimene viimselt kannab ka vastutust.

Me lauslime hingedepäeva jumalateenistusel siin kirikus õhtul meie vanadest lauluraamatutest, oli selline eriline teenistus. Seal on kõik laulud kordades pikemad ja seetõttu ka ehk lasevad, kui muidugi ise lased end kaasa viia, Sul pisut rohkem süveneda. Üks neist hingedepäeval lauldud lauludest rääkis igavikust. 

Tsiteerin:

Oh igavik, oh igavik, Kuis oled sa nii pikk, nii pikk! Kes vaene

siin ja alasti, Kuid uskus, lootis otsani, See valgeis riideis

rõõmuga Seal kiidab Jeesust otsata. Oh mõtle, mis on igavik!

Oh igavik, oh igavik, Kuis oled sa nii pikk, nii pikk! Kõik ilma

rõõm üks silmapilk, Kõik kaduv vaev üks kastetilk: Kuid rõõm

võib viia valusse Ja vaev sind saata elusse. Oh mõtle, mis on

igavik!

Oh igavik, oh igavik, Kuis oled sa nii pikk, nii pikk! Kes tark,

sind paneb tähele: Ei anna mahti lihale, Ei ilma lustist hooli ta, Ei

kaduvat siin armasta. Oh mõtle, mis on igavik!

Aegade lõpul tuleb meil astuda Jumala palge ette. Kohtumõistmiseks. Enne kui saame edasi. Seal kogub kuningas Kristus oma taevase trooni ette kõik ja langetab igaühe kohta individuaalse otsuse. Seal ei saa me pugeda kellegi selja taha, kellegi õpetuse või usu taha, vaid igaüks peab ise Jumala ees oma mõtete ja tegude pagasiga seisma ja kohtumõistmisel aru andma.

Seni kaua kui Kristus on Isa paremal käel, nagu me usutunnistuses ütleme, oleme meie Tema käed siin maailmas.

Meenutan siinkohal üht lugu, mida olen varemgi rääkinud, aga mis on väga iseloomulik. Üks Soome ateist olla testamendiga jätnud oma talu vanapaganale. Kui mees suri, oli seadusemeestel tükk peamurdmist, et välja mõelda kuidas kadunukese viimset tahet täita. Viimaks, pärast nädalaid kestnud arutelu otsustati, et parim viis seda teha on lasta koil ja roostel, vihmaveel ja murdvarastel oma tööd teha. Kohus sõnastas lahendi nii: “Parim viis jätta vanapaganale midagi on teha mitte midagi.”

Oma kirikut me kindlasti ei taha ju vanakurjale jätta, ega ühtegi neist, kellest hoolime. Tänane evangeelium õhutuab meid tegema väikeseid tegusid suure armastusega. 

Tähendamissõnas rahvaste kohtust on öeldud: kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ühtedele ütleb ta: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!“ Teistele aga: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!“

Mille põhjal langeb otsus inimese üle? Tema eluvilja. Ei saa otsustavaks inimese põlvnemine ega kuuluvus mõnda religiooni või kirikusse või teatavate vagadusharjutuste sooritamine (ei panda näiteks moslemeid ühele ja kristlasi teisele poole või vabakiriku ühele ja katoliiklasi teisele poole). Ega saa määravaks usu suurus (näiteks tõsiusklikud ühele ja leiged usklikud teisale), vaid see, mida oleme teinud või tegemata jätnud oma ligimese heaks. 

Tuletan meelde piibli mõistmise põhimõtet, mida olen varemgi rõhutanud: ükski narratiiv, ükski lugu või pilt, mida Piibel jutustab, ei anna meile edasi tervikpilti, vaid ainult ühe pildi, ei ava kõiki aspekte, vaid ainult ühe aspekti. Seepärast ei tohi ka täna minna keegi siit koju mõttega, et usk pole üldse oluline, ainult teod loevad. Nõnda Piibel ei õpeta.

Üks vaga mees, isa Johannes Kolobos õpetas kloostris oma vendi nõnda: “Võimatu on ehitada üht maja ülevalt alla, õige ehitusviis on alata majaehitust vundamendist.” Vennad küsisid temalt: “Mis on selle õpetuse mõte?” Too andis vastuseks: “Aluskivi on alati me ligimene ja oluline on see, et sa ta oma poole võidaksid. Sellel rajanevad kõik Issanda õpetused.”

Kristus ei taha et me kasvaksime üksnes usus, vaid ennekõike armastuses. Et tema õpetus mõjutaks kogu me elu.

Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. Need on väikesed teod, mis kord otsustavaks saavad, meie igapäevane elu.

Jumal näeb meid läbi kõikide inimeste silmade. Jumal on ise meie keskel.

Aga kuidas siis usuga on? Kas see ei oma üldse mingit tähtsust? Siiski. Kl 3:17 Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades! Meil pole mõtet vastandada usku ja tegusid. Meie usk ja meie maailmavaade avalduvad me tegudes. Kui need on omavahel vastuolus, siis ei saa määravaks mitte see, mida väidame end uskuvat, vaid me eluvili, mis ise kõneleb enda eest. 

Kogu hingedeaeg on olnud nagu üks silmapilk. Alles oli novembri algus ja juba paistab lõpp. Algava nädalaga lõppeb kirikuaasta. See viimane pühapäev kirikuaastas kannab kolme nime – varemal ajal oli ta pigem surnute mälestamise püha, nüüd aga pigem igavikupühapäev ning  Kuningas Kristuse püha. 

Kuningas Kristuse püha nimetus võib tunduda võõras, aga ehk on see üks külg Kristuses, mis on meil jäänud liigagi palju tähelepanu alt välja. Kristus kui kuningas, Maailma Valitseja, Pantokraator – nagu on kirjutatud paljude õigeusu ikoonide peale. Jumala poeg tuli esimene kord Inimese Pojana, lapsena, kuid Kolgatal sai temast surma võitja, ning ülestõusmisel elu ja surma Issand ning kuningas. Kui Ta tuleb taas, siis tuleb ta nimelt kuningana, valitsejana, kelle ette kogutakse aru andma kõik inimesed. Praegu on veel võimalus selleks tulekuks valmistuda.

Meil on mille poole püüelda, mida iga päev meeles hoida, mida oodata ja igatseda!

Ja taas on käes aasta kõige pimedam aeg, kus hinge tuleb meeletu igatsus valguse järgi. Haruldaselt soe, pime ja märg november pressib valguseihalust nagu nagu mahla punsunud õuntest. Neljapäeva õhtul alustasime lauluringi lastega jõulude ettevalmistusega. Sest küllap nad tulevad. Nagu ka lumi. Nagu ka külm, Ja viimaks ka valgus.

Lionsid külas

Eile õhtul kogunes kiriku esmalt me kiriku Muuseum-Arhiiv-Raamatukokku hulgaliselt ümbruskonna ärksaid, teotahtelisi ja julgeid lõvihingelisi mehi - kohalik Lions klubi. Esmalt tutvuti põhjalikult muuseumiga ja siis pidas Lions klubi kirikumõisas oma korralist koosoloekut. Kiriku-Maimo küpsetatud kringel kiideti maailma parimaks ja koosolemisega jäeti rahule. Mida lõvid seal nimelt otsustasid, jääb nende teada, kuid kogudusel oli hea meel sedapuhku lihtsalt võõrustaja olla.

Pühapäeva pealelõunal

... toimus me kirikumõisas väikeses õdusas lauas arutelu EELK laste ja noorsootöö üle Ida-Harju praostkonnas. Koosoleku kutsus LNÜ poolt kokku Titta Hämeläinen, Kati küpsetas hulgaliselt maitsvaid pirukaid ja kohale tulnud Jüri ja Kose lastetöötegijatega sai mõeldud tulevikuplaane. Nii Jüris kui Kosel toimub kiriku juuures lastetöö, teadaolevalt ka Kuusalus. Jõelähtmes ja Kuusalus toimetavad noored muusikas. Vahel tundub, et oleme kõik oma kogudustes nii üksi, kuid tegelikult siinsamas, hoopiski mitte kaugel käiakse koos samadel alustel ja liigutakse samas suunas. Kummastki kogudusest kerkis üles kauneid nägemusi, aga üheks konkreetseks märgiks, mis maha sai pandud, on loodetavasti tuleval suvel aset leidev praostkonna lastelaager.

Oodates

17. novembri, ebatavaliselt kauni, kirka ja sooja pühapäeva jutluse aluseks oli tähendamissõna kümnest neitsist:                                                      

Mt 25:13 Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: «Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!» Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: «Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!» Aga arukad vastasid: «Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!» Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: «Isand, isand, ava meile!» Aga tema vastas neile: «Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.» Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!

Kümme neitsit, kõik kenad ja pulmapeoks sätitud. Meie mõistes pruutneitsid, kes koos pruudiga peigmehe saabumist ootavad. Sel ööl pidi peigmees tulema ja pruudi oma koju viima. Läbi Vana Testamendi on korduvalt juttu Iisraeli ja Jumala vahelisest suhtest nagu peigmehe ja pruudi vaheslisest suhtest. Jumal kui abikaasa või peigmees ja Iisraeli rahvas kui pruut (Hoosea 2:16; Jesaja 62:5). Uue Testamendi kohaselt on kogu Kristuse kirik pruut (Ef 5:23). Küllap on peigmehe ja pruudi, mehe ja naise vaheline armastus suurim, mida inimene on kogenud ja selle võrdluse läbi avatakse me silme ees veel teine, ülevam maailm; Jumala ja inimese vaheline suhe.

Algkristlased olid veendunud Kristuse peatses taastulekus. Nad ootasid teda pingsalt juba nüüd, oma eluajal. Aga Jeesus ei ole siiani kiirustanud. Temal on aega ja Ta annab aega meilegi. Jumalal on aega. Et tulla oma valitu juurde ja võtta oma kihlatu, oma armastatu enese juurde alatiseks.

Tänane evangeelium tuletab meile meelde, et Jeesus ühel päeval siiski naaseb. Meil kõigil on võimalus olla valmis tema tulekuks või siis mitte. Küsimus ongi jah, mitte selles et kas ja kui kaua jumalariigi tulek viibib, vaid kas meil jagub lõpuni usaldust.

Kõik neitsid tähendamissõnas valmistusid peigmehe tulekuks, kuid uinusid oodates. Kõik. Targad varusid lihtsalt õli, et vastu minna peigmehele tema saabudes, kuid ära väsisid ja magama jäid kõik.

Mis peaks küll valesti olema? Väliselt on kõik korras, kõigil lambid käes, aga oh häda! Vaid viiel on piisavalt taipu varuda lampidesse õli ka tagavaraks! Kõik nad uinusid oodates, nii arukad kui arutud. Ühtedel tekkis vaid ärgates hirm, et õli ei pruugi jätkuda! Atribuutika neil oli, kuid mitte eluks vajalikku täidet.

Võib-olla räägib see lugu, et me peame hoidma oma suhet Jumalaga. Me ei saa alati loota teiste kogemustele, teiste usule, teiste varudele. Me ei tohi sõltuda vaid teiste kogemustest. Meil kõigil on vaja oma isiklikku Jumala-suhet. Viimsel tunnil ei saa me toetuda teiste tagavaradele, teiste usule, vaid igaüks seisab oma usu najal, oma lootuse, oma armastuse najal. Laenatud usu ja armastusega taevasele pulmapeole ei lähe.

Põlevad lambid või küünlad on vaimse ärkvelolemise ja ootamise tunnus. Kui aeg saab ümber siis kui väljas on pime, et meiegi ei peaks siis pimeduses kobama ja mõtlema, et mis see siis on, mida me usume ja ootame, mis see siis on, mis on oluline. Sestap olgu me südame altaril alati süüdatud usu, lootuse ja armastuse küünlad, ükskõik kui suur pimedus ka maad võtaks. 

Õli on Piibli kohaselt vahel Püha Vaimu pildiks. Pühendumine on siin üheks märksõnaks. Mitte ainult vajalik atribuutika, vaid elukestev südamehoiak. Oma lampides tuleb hoida õli tagavara, oma elus Püha Vaimu, kes meid päev-päevalt uuendab armastuse suhtes Jumalaga ja ligimesega, kes ei lase meil muutuda tuimaks ega ükskõikseks, vaid laseb meil rõõmuga vastu astuda armastatule kui ta kord tuleb. See lugu hoiatab meid, et vahel võib ka olla liiga hilja. Kui pidusöök algab, suletakse uksed.

Jeesus ütleb: “Te olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada!” 

Kuidas see üleskutse peaks mõjutama meie elu? See ei tähenda, et me peaksime kõik selle ilma tööd ja mured ja rõõmud unustama, vaid et me oma igapäeva elu elaksime ainult kuldreegli kohaselt: mida sa tahad, et inimesed sulle teevad, seda tee ka neile. Patuste inimestena me tahame sellest lihtsast reeglist mööda vaadata, oleme sageli enesekesksed või ükskõikseted, kes ei süvene teiste probleemidesse. On oht, et Kristus leiab tagasi tulles maailma just sellisena – võõrandununa Jumalast, ligimesest. Leiab inimesed, kes armastuse kolmikkäsust on välja jätnud kaks osa ning mõtlevad ainult enesele ja hetke omakasule.

Kas pole siin evangeeliumis meile üleskutse uskuda rohkem kui me usume? Loota rohkem kui loodame? Et suudaksime rõõmu leida siis, kui see kõikjalt otsa saab. Meil on määratult suurem rõõm veel varuks. Pulmadeks ettevalmistuda on hea ja viisikohane, armastatuga kohtumine imeline!

Lõpetuseks olgu siinkohal lugu väikesest suurlinna tüdrukust ja tema emast, kes sõitsid kord maale ja jäid sinna ka ööbima. Linna taevas ei ole teatavasti kunagi selline nagu taevas maa kohal. Oli selge öö. Tüdruk vaatas ainiti hämmastunult tähistaevast ja ütles siis emale: "Ema, ma mõtöen, et kui taevas võib olla nii ilus valelt poolt, kui ilus on siis veel õigelt poolt vaadates!"

Jah, me ei tohiks iial unustada, et me oleme siin vaid rändajad, kel pole püsivat paika. Ühel päeval kukub kogu maine hiilgus, mugavus ja au kokku. Kuid see, mis meid kord lõpus ootab, on ootamist väärt. See on väärtuslikum, kui see, mis meil juba on käes. Tõelisem kõigest käega katsutavast ja silmaga nähtavast. On väärt iga usukiirt, iga Püha Vaimu puudutust, mis julgustab meid valvama, lootma, uskuma ja armastama.

Ei seda ootust ja lootust kandes saa väsida, lakata palvetamast ja uskumast igavest rõõmu taevas.

Mardipäev

10. novembril oli mardipäev, isadepäev ja kirikuisa Martin Lutheri sünnipäev.

Pühapäeva hommikul laulis altari ees inglist, kes saadab meid iga päev, Kose kiriku laste lauluring,

.õhtul korrati sama laulu pisut vähendatud koosseisus talvekiriku altari ees kirikumõisa saalis

Vahel on lausa kahju mõnda torti ära süüa. Aga eks need on ühed köögikunsti mandalad. Selle tordi autor on munk Helen. Päeval läks kiriku kohvilauas loosi tort terve hulga punaste martsipanist roosidega, mida pildile püüda ei õnnestunudki.

Uku ja keiser

1. novembrikuu pühapäeval sai Kose kirikus ristitud Uku (pildil ristiema süles). Mõelgem Uku peale eestpalves!

Jutluse aluseks oli Matteuse 22:15-22

 Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda. 16 Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: «Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule. 17 Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?» 18 Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: «Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? 19 Näidake mulle maksuraha!» Nemad tõidki ta kätte teenari. 20 Ja ta küsis neilt: «Kelle pilt ja kiri sellel on?» 21 Nad ütlesid temale: «Keisri.» Siis ta ütles neile: «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!» 22 Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika.

Pühakiri seab kuuldud loos meie ette ühe kummalise seltskonna. Ühelt poolt variserid, „eriti vagad" juudid, kes olid veendunud Rooma vastased ja astusid jõuliselt vastu Rooma seadustele, kaasa arvatud maksude maksmise vastu keisrile. Teiselt poolt heroodeslased, kes olid Rooma käsualused. Heroodeslased moodustasid rikka ja privilegeeritud klassi, kes tegi meeleldi koostööd vaenlasega aidates neil otsustada juutide üle - vastutasuks said staatuse ja võimu ühiskonnas. Neil ei olnud probleeme maksude maksmisel keisrile.

Variserid ja heroodeslased, kes ei leidnud naljalt kunagi üksmeelt, ühinesid nüüd Jeesuse vastu. Ükskõik kuidas ta vastanuks nende kiusakale küsimusele, ühe poole silmis jääks ta igatahes süüdi.

Küsimus ei olnud pelgalt rahas. Küsimus oli ka autoriteedis ja austamises. Keisrit ehk maist korda, ühiskondlikku juhtimissüsteemi tuleb austada, respekteerida, muidu see ei toimi. Aga ka Jumalat tuleb austada.

Jeesus küsis kiusajatelt näha maksuraha ja kui kõik nägid sellel keisri pilti käskis ta anda keisrile, mis keisri oma. Samuti käskis ta anda Jumalale, mis Jumala oma. Aga mis kannab Jumala nägu, tema kuvandit? Loomisloos ütleb Jumal: «Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks!“ Ja siis konstanteerib Genesise autor: Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. (1Ms1:27) 

Mõned aastad tagasi küsiti ajakirjaniku poolt ühe mehe käest, kes vabatahtlikuna töötas kodutute varjupaigas: “Kust te võtate selle jõu, et neist nii palju hoolida? Enamik neist on haisvad, alla käinud eluheidikud. Ükskõik kui suures mudas nad on, te paistate nende eest hoolitsevat nagu oma laste eest.” Mees vastas: „Mina ei näe neid nagu kodutuid ja abituid, vaid kui Jumala näo järgi loodud olendeid, kes on väärt samasugust kohtlemist nagu iga teinegi.“ 

Inimene ise kannabki Jumala pitserit. Iga inimene. Me ise olemegi need, kes tuleb Jumalale anda. Raha võib anda sinna, kuhu tarvis, kuid iseennast nõnda laiali jagada ei tasu. Ega tohi ka inimese väärtust hinnata asjade järgi, mida omame. Raha on piiratud väärtusega. Inimese väärtust ei saa mõõta. Nõnda palju rohkem kaalub see, mis tuleb anda Jumalale. See ei ole midagi vähemat kui kogu meie olemus!

Kirikuna ja kristlastena me oleme teatavasti kahe riigi kodanikud. Maise ja taevase. Kummalegi tuleb anda oma osa. On öeldud, et taevariik on jätk sellele, mida on alustatud siin maa peal. Kui pole alustatud, pole ka jätkata.

Vahel ei sega kaks riiki teineteist sugugi – keisrile tuleb anda mis keisri oma ja Jumalale, mis Jumala oma, aga samas on ka olukordi, kus tekib pingeväli. Ühiskond esitab oma nõudmisi valjuhäälselt ning summutab nõnda paljude jaoks Jumala tasase hääle. Ka ustaval Kristuse järgijal kaob vahel õige teeots käest ja siis ta kas mässab Marta kombel paljude asjadega, kuigi tarvis on vaid üht. Või lahkub (vähemalt hetkelises) kurvastades nagu rikas noormees, sest kõik ühiskonna poolt pakutu on kõitvam.

Millist elu me siin ilmas tahame? Kas head äraolemist või tähendusrikast teekonda? Enamik tänapäeva väärtushinnanguid, tegelikult pea kõik, suunavad meid otsima esimest. Head elu. Heaolu aga sõltub ju väga paljus rahast. Pühakirjas öeldakse:  Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. (1 Tm 6:10). Hea elu on hea, aga kui see muudab inimese enesest sõltuvaks, et inimene ei näegi enam midagi muud, kui vaid kuidas muuta oma elu veelgi paremaks selles ilmas, on see kõik viimaks õõnes nagu ilus kirju pall lapse käes. Keset kõige suuremat heaolu pole keegi meist kaitstud surma eest. Ja kui see surm siis tuleb, kui veel täna öösel nõutakse sinult su hing, mis kasu on uutest ja mahukamatest aitadest, kõigest sellest heaolust. Milliste mõtetega astud Jumala ette?

See ei tähenda et kõik materiaalne oleks halb. Seda mitte. Jumal tahab, et me tunneksime elust rõõmu, kuid seda mitte ilma Jumala-suhteta. Tänades iga hetk kõige eest, mis meil on, jagades endale antut ligimesega, omades ja olles ometi vaba, mitte mammona ori.  

Ent rahuks ja tasakaaluks pole vaja muud, kui anda keisrile, mis keisri oma ja Jumalale, mis Jumala oma.

Aga mis siis on see, mis tuleb Jumalale? Maksudega on selge, need moodustavad teatud protsendi me sissetulekust. Aga Jumal meie asju ei vaja. Mitu protsenti (1 või 10%, veel rohkem?), mida ja kuidas üldse Talle anda? Vastus tuleb ühest teisest Jeesuse ütlemisest: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole. 

Jumalale tuleb anda 100 %, ei vähemat. Anda kogu oma südamega (tänu), kogu oma hingega (palve), kogu oma mõistusega (teadlik olemine) ja kogu oma jõuga (tahe). Kui maksudest kõrvale hoida, tulevad trahvid, äärmuslikul juhul ähvardab vangla. Ent Jumal on meiega pikameelne. Kui me Temale andmisest kõrvale hiilime, Teda tänamisväärseks ei pea, trahve ei järgne, kogu asi jääb meie südametunnistusele. Tänus, armastuses ja rõõmus avaldub inimese jumalanäolisus, see on mida mida meilt oodatakse.