Jõuluõhtul

Tt 2:11-13

Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. 

  

On Jumala Poja sündimise püha. Kui kõledad on jõulud, kuhu sünnipäevalaps pole oodatud! Ja kui hea on olla seal, kuhu ta oodatud, kus ta on kohal!

Möödunud talvel olin väga haige. Tundsin end ühel õhtul füüsiliselt iseäranis kehvasti ja otsustasin oma kannatusi leevendada jalutuskäiguga värskes õhus. Võtsin kaasa enda pisut lamba moodi hurdakoera ja läksin välja kõndima. Oli pime, talvel läheb ju varakult pimedaks. Lumi kattis maad. Siis helistas mulle üks sõber. Me rääkisime, puistasin talle pisut hinge, mille peale ta ütles, et palvetab mu eest. Samal hetkel tõstsin oma pilgu taevasse ja nägin seal üht kirgast tähte. Hiljem märkasin ka teisi tähti tolle kirka tähe ümber. Tol õhtul leidsin ma tõeliselt ilusa kiriku. Olin kogu aeg armastanud kirikut, kus mul on au teenida, kus ma olen ristitud ja leeris käinud, aga korraga see kirik avardus, ulatudes maast taevasse, ulatudes ühe Jumala lapse juurest teise juurde. Nüüd iga kord, kui keegi ütleb, et ta palvetab mu eest, tõuseb minu jaoks üks täht taevasse. Ja vaata, neid tähti on seal nüüd nii palju, et neid ei jõua kokku lugeda! Ja ma palvetan iga päev kõigi nende eest, kes minu ja mu pere eest palvetavad. Neid on kõikides kirikutes. Mu õed ja vennad on tõelises Kristuse kirikus!

Kui varajase kristluse aegadest pärineb ütlemine unus Christianus nullus Christianus - üks kristlane ei ole kristlane (lad. k.), siis kaasaja religioossust iseloomustavaks väljendiks peetakse believing without belonging – uskumine ilma kuulumiseta (ingl. k.). Kaks vastandlikku ütlust loovad juba oma originaalkeelte poolest teatava pildi kahe ajastu kultuuritaustast, ütluste sisu aga kajastab vastava aja inimeste suhtumist usku ja sellest tulenevalt arusaama (või arusaamatust) jumalateenistusest ja kirikust. Esimene rõhutab kogukonda, teine üksikisikut, esimene kokku kuulumist, teine omaette olemist, esimene religioosset ühisosa, teine individualismi. Me võime öelda, et kirik jääb alati truuks nimetatud ladinakeelsele ütlusele. Vastasel korral ei olekski enam kirikut, sest kirik on osadus, mitte üksikisik. Eraldi seisev kivi on lihtsalt kivi, kirik aga on elavatest kividest koosnev vaimulik koda (1Pt 2:5). Ennast usklikuks nimetaval, kuid omaette hoidval kristlasel on suur oht sattuda eksiteele, lugeda pühakirja sisse oma ego ekslik tõlgendus, väsida palvetamast ja leida, et nii ongi õige. Paraku on suur osa maailmast valinud selle laia tee. 

Kristus tahab meid puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Jumalarahvas, Kristuse kirik hoiab kokku, koguneb jumalateenistusele, ühineb palves, millest sünnib Jumala vägi! 

Kirikus, kristlaste osaduses, jumalateenistuses kohtuvad uskliku jaoks maine ja taevane tegelikkus. See kohtumine saab võimalikuks tänu ennast andvale Jumalale. Kohtumise kesksmes on Kristus, kes tuleb oma tõotuse kohaselt, kus kaks või kolm on Tema nimel koos,  koguduse keskele. Kristuse tulek on Jumala actio, Tema tegutsemine, nagu ka loomine ja pühitsemine. Liturgia on küll inimese tegu, kiriku tegu, aga see ei ole inimese algatus, vaid inimese re-actio, reaktsioon, vastus Jumala tegutsemisele.

Täna me pühitseme Kristuse sünnipäeva. See päev toob kirikusse üle maailma rohkem rahvast kui ükski teine päev. Kristuse kogudus – Palju õnne sulle, rõõmu ja rahu Kristuse sündimise puhul!