Nädala keskel

Nädala keskel elab kogudus oma vaikses rütmis. Teisipäeval külastas meid Elmo Espoost ja oli keskpäevapalvus. Kolmapäeval toimus piibliring. Neljapäeval oli laste lauluring, kuhu Helen tõi kaasa idee koos õhupallidega. Teemaks oli Nikodeemos.

Pühapäeval peab Kose kiriku jumalateenistuse õp. Randar Tasmuth.

Lumikellukesed ja 27 sõdurit

24. veebruaril õitsesid pastoraadi taga lumikellukesed. Harukordselt kevadine küünlakuu.
















Järgnevaid mõtteid sai jagatud vabariigi aastapäevale pühendatud kirikukontserdil:

2 Kr 4:8 Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; 9 meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.

Eesti Vabariigi 96. sünnipäeva eelõhtul on meeleolud vastuolulised nagu eelpool tsiteeritud apostli kirjas. Ajad on segased mitmes mõttes. Kuidas toime tulla keeruliste olukordadega?

Raskused siin elus ei ole seatud üksikutele väljavalitutele, vaid langevad ikka ja jälle osaks kellelegi meie hulgast.  Seal on siis kaks võimalust, kuidas reageerida – kas viha, vaenulikkus, depressioon või lootus ja usk. 

Apostel ütleb: me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel. Alati ja igas olukorras ei pruugi olla head lahendust. Me võime olla vahel nõutud. See teeb meile isegi head. Murrab me liigse enesekindluse ja enesekesksuse. 

Neis olukordades tunneb usklik inimene erilist Jumala lähedust. Sa usaldadki seda, mida Tema teeb.

Maailmas on hõõgumas mitmeid pingekoldeid, pingeid on ka kõikjal inimeste suhetes. Maailm juba on kord üks rahutu paik. Apostel ütleb: meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud. Hea on, kui me kõrval on inimesi, kes meid toetavad, siis kui meil on raske. Aga veel julgem on käia oma eluteed koos Jumalaga, usaldades Teda ka siis, kui turvaline pind me jalge alt kaob.

Üks vaimulik oli kord koos perega misjonirännakul. Justnimelt jalgsirännakul mägedes, mitte  autoga ja hotellides, vaid telgiga ja oma jalgel. Nad kandsid kaasas korjandustega kogutud raha, kuigi neid hoiatati, et piirkond pole eriti turvaline. Igal õhtul pidasid nad oma telgis õhtupalve ja magasid seejärel õndsa und. Mõni päev hiljem jõudis vamulik oma perega järgmisse väikelinna, kus ta külastas sealset haiglat. Haiglas oli üks mees, kes pöördus vaimuliku poole aupaklikult: Teie reisite vägeva kaaskonnaga! Mina reisisin sama teed mööda oma kaaskonnaga, kes on pisut kriminogeensete kalduvustega. Ausalt öeldes oli meil mõte teid rõõvida, kuid need 27 sõdurit, kes teid valvasid, ei jätnud meile vähimatki lootust ja me läksime oma teed, mis tagant järgi mõeldes oli isegi hea. 

Vaimulik kuulas ausameelse röövli juttu huviga ja imestas omaette. Tema teada polnud neid kedagi saatmas. 27 sõdurit, kui neid kaitses üksi Jumal? Kuid hiljem, kui ta oli juba kodus, rääkis ta seda lugu ka oma koguduses. Koguduse liikmed vahetasid omavahel pilke. Selsamal kuupäeval oli neil olnud kirikus palveõhtu, kus eriliselt võeti eestpalvesse misjoniteekonnal olev vaimulik koos perega. Sel palveõhtul osales täpselt 27 inimest.

Eesti ajaloos on olnud oma tõusud ja mõõnad. Võib-olla pole me rahvas alati osanud aimatagi kui kaitstud ja hoitud me oleme kõigest hoolimata olnud ja oleme praegugi. Ikka on olnud need 27 sõdurit, see väike hulgake kristlasi, kes on valvanud ja palvetanud. 

Meil ei ole siin kellelgi jäädavat paika - see on Jumala Sõna ja see on tõde. Samas on Jumal asetanud meid elama just nüüd ja just siia. Igaühel meist on oma ülesanne.  Apostel ütleb, 2 Kr kirjas: seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.

Vabariigi aastapäeva puhul

Vabariigi 96. aastapäeva puhul toimus Kose kirikus pidulik valla kooride kontsert. Seal astusid üles...

 Kuivajõe meeskoor

Naiskoorid "Meelika" ja "Krõõt"

Kose Kiriku Pasunakoor

Ühendkoorid

Jutlustaja Reinu jutlus 23.02.14

1Kr 3:7-15

J

„Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele.Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie.Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele.Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas-see on Jeesus Kristus.Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest-kord saab see igaühe töö avalikuks.Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on.Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga.Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule.“

Korintose koguduses olid tekkinud lõhed, esines omavahelist kadedust ja riidu. Paulus peab silmas enam kiriklikke kui isiklikke riidusid. Ometi ei peaks kristlased elama riius, vaid Vaimu juhtimisel, kes loob armastust ja üksmeelt.Kirikupoliitilisi tülisid nähakse meiegi keskel hea kristliku tegevuse juurde kuuluvana, tajumata seda, et just need on märgiks Jumala Vaimu kõrvalejäämisest ja inimese iseka loomuse ülemvõimust.Koguduse seesmisi vastuolusid jälgides, võttis Paulus vaatluse alla  koguduse töötegijate ülesanded ja tähenduse. Koguduse liikmed, kes mõistsid hukka mõne teise rühma liikmeid ja olid kindlad oma vaimulikkuses, olid vaid lihtsalt inimesed.Lihalikud-nagu ütleb Paulus. Töötegijad on vaid teenijad, mitte isandad.Tõeline isand on Kristus, koguduse töötegijad aga Tema tööriistad.Töötegijate ülesanded erinevad aga üksteisest selle poolest, millise töö on Kristus ise kellelegi andnud. Paulus selgitab asja näite varal:“Mis on siis Apollos?Mis on Paulus?Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, nõnda nagu Issand igaühele on andnud.Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada.“

Apostel Paulus on Jumala kaastööline nii Jumala põldu harimas kui hoonet ehitamas.Hoone pilti on sel kohal tõenäoliselt juba seepärast kasutatud, et selles on selgem ja nähtavam inimese kui ehitaja osa ning seetõttu ka kaastöötajate vead ja suutmatus kaalukamad.Põllu puhul sõltub palju rohkem ilmastikust-vihmast või põuast.

Paulus on Jumala armu järgi kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teised on ehitajad ( ning igaüks vaadaku, kuidas ta ehitab).Samas lisab Paulus, et alus või vundament on Jeesuses Kristuses juba enne olemas.Selline näiv vastuolu selle vahel, mida Jumal teeb ja mida inimene teeb, on peidus sõnaühendis „Jumala kaastööline“.Küsimus ei ole Pauluse isiklikest võimetest, vaid temale osaks saanud Jumala armust.Pauluse tähendust ehitustöö juhina ja kavandajana kujutab see, et tema on tohtinud panna vundamendi, millele siis teised võivad ehitada.Koguduse teiste töötegijate, nagu Korintose koguduse õpetajana tegutsenud Apollose ülesanded on ära määratud Pauluse põhjapanevast tööst. Igas koguduses on asju, mis sõltuvad koguduse liikmete ustavusest, aktiivsusest ja pühendumisest.Oluline on iga väiksemgi töölõik.Kõik saab alguse pisiasjadest.  

Sellele ainsale alusele võib ehitada hoone vägagi erinevast materjalist.Materjali valik on arhitekti asi.Siin loetletud materjalid on omajagu ebatavalised.Kuld ja hõbe sulavad kuumuse käes.Puit ning saviga segatud õled on aga tavalised ja väga kasulikud ehitusmaterjalid.Paulus on piltlikult vastandanud üliväärtuslikud  materjalid täiesti argistele.Proovile pannakse aga kõik.Issanda päeva kujutatakse tulena, mis katsub läbi kõik inimeste saavutused.“...kord saab igaühe töö avalikuks.Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on.Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga.“ Ometi on lohutus sellelegi, kelle töö põleb ära-ta päästetakse otsekui läbi tule.    

                                                                        

Arutelu on põhjustanud just see Pauluse väide, et see ehitaja, kelle ehitus põleb ja kes palga asemel kannatab kahju, ise siiski pääseb.Seda raskelt mõistetavat kirjakohta tuleb lahendada Paulusele nii tähtsa õigeksmõistmisõpetuse alusel. Jumal ei vaata inimest õigeks mõistes tegusid, saavutusi, vaid üksnes usku Kristusesse.

Ehituse puhul on vundament väga tähtis.Enamasti asub see maa sees ja pole eriti nähtav.Me märkame ikka seda maapealset osa.Vundamendi olulisust on rõhutanud ka Jeesus oma mõistujutus liivale ja kaljule ehitatud hoonest.Seal ei ole proovikiviks mitte tuli, vaid vesi.Mõlemal puhul pannakse ehituse kvaliteet proovile.“Katsumisetunnid teevad juba siin maa peal avalikuks, kas on tegemist välise vaabaga või ehtsa materjaliga.Kui tegemist on õhukese pealiskihiga, tuleb selle all olev üsna varsti nähtavale.Sulatamispott on hõbedale ja ahi kullale, aga Issand katsub südamed läbi.Puhtaile saab ka puhastajaks maapealne tulekuumus, millega neid läbi katsutakse, neile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse pääsemiseks:“Just seepärast te hõiskate, ehkki praegu-kui läheb vaja-pisut kurvastate mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks hulga hinnalisem kuluvast kullast, mida küll tulega katsutakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.““(T.Paul)

Homme on vabariigi aastapäev.Eesti Vabariigi vundament rajati Tartu rahuga.Kuidas oleme meie seda pealisehitust teinud?Oleme Tartu rahulepinguga saavutatud territooriumist ühe osa kaotanud.Kas 18.veebr.2014.a.Moskvas piirilepingule allakirjutamine tegi mõra meie riigi alusmüüri, seda näitab aeg.“Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!“

Talvesoojuses

Ei mäletagi sellist aastat, mil enne vabariigi aastapäeva tihased ja teised varajased linnud nii kevadrõõmsalt oleks laulnud ja kogu maa nõnda roheline oleks olnud. Ainult siin-seal on veel väikesi lumekuhjakesi. Kas tõesti tuleb juba kevad?

Magda kutsub neljapäeviti ja laupäeviti 10.-13.00. külastama kiriku kirbuturgu. Ruumid on jahedad, kuid kaunist kaupa jagub igale soovijale.

Õp. Jaan Lahe jutlus 9.02.

Fl 3:10-14

Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.
 

Me pole veel päral

Inimene on olend, kes seab endale eesmärke. Juba lapsepõlves küsivad meilt täiskasvanud: „Kelleks sa tahad, saada, kui sa suureks saad?“ Enamasti on lastel ka olemas mõni kujutlus sellest, kelleks nad täiskasvanuna saada tahavad, aga enamasti muutuvad need kujutlused kiiresti. Minu tütar on praegu seitsmene ja käib lasteaias.  Kui ma mõtlen, kelleks kõigeks ta on juba oma elu jooksul saada tahtnud, tuleb nimekiri ametitest päris aukartustäratav – lastearst, loomaarst, tantsija, laulja, dedektiiv, arheoloog...Küllap neid ameteid tuleb tal veel. Laste puhul tundub see olevat üldine, aga inimesed on erinevad ja nii ei tea mõni kuni keskkooli või koguni ülikooli lõpetamiseni, kelleks ta saada tahab, teisel võib olla aga juba põhikoolis siht selge ja pole sugugi võimatu, et ta pärast kooli ja ülikooli lõpetamist selle sihi ka saavutab. Aga õige elukutse leidmine on vaid üks eesmärk inimese elus. On veel teisigi eesmärke, nagu näiteks elukaaslase leidmine. Sellega on mõnes mõttes sarnane lugu, nagu ameti valmisega. Mu tütre lasteaias räägivad lapsed juba mitu aastat sellest, milline poiss on millisesse türdukusse armunud või vastupidi ja kes kellega abiellub. Tegelikkuses võib elukaaslase leidmine osutuda märksa keerulisem ja palju on inimesi, kellel see ei õnnestugi. 

Kuid inimese eesmärgid ei piirdu vaid töö ja abieluga. Mingil hetkel hakkab suur osa meist endalt küsima, miks me üldse siin maailmas oleme. Mida me tahame oma elus korda saata ja mis on meie elu kui terviku mõte ja eesmärk. Banaalne vastus sellele küsimusele on, et elu mõte on elu ise (sageli öeldakse nii), aga kõiki see seisukoht ei rahulda ja need, keda see ei rahulda, otsivad edasi. Osad ehk jäävadki otsima, osad aga jõuavad varem või hiljem seisukohale, et elu mõte ei peitu elus endas, vaid on (kui kasutada ruumilist võrdpilti) kusagil sellest väljaspool ja on suurem kui elu ise. Filosoofid ja teoloogid ütlevad selle kohta, et inimesele on loomuomane suutmatus leppida oma ajalikkusega ja tung millegi endast oluliselt suurema, lõpmatu ja igavese järele. Me kirikus nimetame seda igavest Jumalaks ja kui Piibli loomisloos öeldakse, et Jumal lõi inimese oma näo järele, enda sarnaseks, siis on juba vanad kirikuisad mõistnud seda nii, et inimene on loodud elama suhtes Jumalaga ja tema jumalanäolisus peitubki pidevas Jumala otsimises – isegi siis, kui inimesed seda ise ei endale teadvusta või kui nad seda eitavad. 

Meie ajalikud eesmärgid ei ole vastuolus elu peamiss eesmärgiga, milleks on ühendus Jumalaga. Vastupidi – seda eesmärki ei pea me taotlema vaid pühapäeviti jumalateenistusel olles, vaid ka argipäevas – keset meie igapäevaseid ülesandeid, kohustusi ja eesmärke. Jumal, kes on püha, on meiega keset meie argipäeva ja seepärast võib küsida, kas me ikka saame tõmmata  ranget piiri, argise ehk tavalise ja püha ehk erilise vahele, nagu seda sageli tehakse. Nii on ikka tehtud ja tehakse praegugi, kuid meie usuisa Luther ütleb, et selles asjas on kirik palju eksinud. Tema meelest ei ole õige see, kui me võtame mõned eluvaldkonnad ja ütleme, et need on pühad ja vaimulikud, teised aga, et need on maised ja ilmalikud. Enamgi veel, Luther on öelnud, et paljud asjad, mis on olnud kiriku meelest madalad ja ilmalikud, nagu näiteks meie igapäevane töö, on tegelikult just need asjad, mille kaudu me saame teoks teha oma jumalanäolisust ja seega on nad pühad ja vaimulikud. Aga ka vastupidi – paljud asjad, mida kirikus on peetud eriliselt pühaks ja vaimulikuks, nagu erinevad askeesiharjutused, ei ole aga tegelikult pühad, sest Jumal pole neid inimeselt tahtnud ja nad ei too ka inimest kuidagi Jumalale lähemale, kuigi inimesed ise nii arvavad. Lutheri mõte on, et inimene ei pea selleks, et olla ühenduses Jumalaga, oma igapäevasest tegelikkusest pagema, sest just selles tegelikkuses ta kohtub ja ongi koos Jumalaga.

Aga see koos Jumalaga olemine või nagu me ütleme, kristlaseks-olemine, ei ole nii, et inimene on sellega oma eesmärgi saavutanud ja kuhugi polegi enam pürgida. Piibel kirjeldab kristlase elu sageli selliste piltide ja mõistete kaudu, mis viitavad liikumisele ja muutumisele. Neist kõige tuntum on teel olemine. Apostlite tegude raamatus on see nii oluline, et ristiusu kohta kasutatakse koguni mõistet „(see) tee“: kristlased on need, kes „käivad (seda) teed“, „kes on (sellel) teel“ . Kristlaseks olemine on seega teekond, pidev edasi liikumine ja just nii näeb asja ka apostel Paulus, kes ütleb: „Ma püüan taibata Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Ta kannatuste osadust. Ei mitte, et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma taotlen, et ehk saan selle kätte. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle kätte olen saanud....“

Paulus, kes on vaieldamatult üks suurim apostlitest ja ilmselt üks silmapaistvamaid kristlasi kogu kiriku ajaloo vältel, on veendunud, et kuigi ta on Kristuse oma (kes tema on, nagu ta ütleb, tea „ kätte saanud“), ei ole ta ise ometi veel täiuslik – ta on alles teel oma eesmärgi poole. Kui juba Pauluse sugusel mehel oli veel ka pärast kristlaseks ja apostliks saamist kuhugi pürgida, siis küllap on seda meilgi. Usk ei ole midagi staatilist. Me kõik teame, et lapse ja täiskasvanu usk ei ole päris üks ja sama. Ka noore ja küpses eas inimese usk erinevad. Kui mõtlen näiteks oma usu peale kuueteist aastaselt, hakkab mul kohati väga veider tunne. Aga nii peabki olema. Usk on pidev kasvamine, pidev liikumine ja teelolek meie eesmärgi poole, mis asub teisel pool nähtava maailma piire. Ja kui nüüd lõpuks küsida, mis on siis meie tänase teksti evangeelium, rõõmusõnum, siis küllap see, et me ei pea jääma oma poolikusse, me ei pea leppima olemasolevaga, vaid võime vaadata ja küsida sellest kaugemale. Rõõmusõnum on see, et meil on võimalik kasvada, võimalik pürgida eesmärgi poole, mis on suurem kui meie ja meie piiratud maine elu, sest elu, mille Jumal meile on andnud, ulatub kaugemale ajast ja kaduvusest. Aamen.

  

Jutlus Tuhalas 9.02.2014

Fl 1:12-21 Pauluse igatsusest saada Kristuse juurde

12 Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks, 13 nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast. 14 Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna. 15 Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga ka heast tahtest. 16 Ühed teevad seda armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi eest kostmiseks, 17 teised kuulutavad aga Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega, arvates võivat suurendada mu vangipõlve viletsust. 18 Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada, 19 sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu 20 minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi. 21 Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! 

Kuidas mõjutab meie elus toimuv me usku? Kindlasti mõjutab kuidagi. Apostel autleb kuidas on tema vangistus mõjutanud evangeeliumi kuulutamist. Ta arvab, et see on tulnud pigem kasuks, sest seeläbi on paljudele teatavaks saanud tema usk.

Kord vestlesid tänaval kaks meest, kui nad silmasid tuttavat naist möödumas. Üks meestest ütles: “Seal läheb proua Pärn. Ta oskab alati kõigi kohta midagi head öelda.” Teine mees otsustas naise proovile panna. Kui naine nende juurde jõudis, tervitas mees teda viisakalt ja küsis siis:  “Proua Pärn, mida te arvate kuradist?” Naine mõtles sekundi ja vastas siis: ”Tal on alati nii palju tegemist. Kas pole?” Tõepoolest, kõigi inimeste, aga ka kõigi olukordade kohta on võimalik leida midagi positiivset. 

Paulus leidis, et ta vangistamine on olnud hea, sest enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna. Öige, tulebki positiivsele keskenduda igas olukorras. Lootust ei tohi kaotada ja rõõm tuleb alles hoida. Eelmisel pühapäeval tuletasime meelde apostli sõnu Efesose kirjast: Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. 1968a. tõlke järgi on see kirjakoht veelgi vängem: meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjade vaimudega (Ef 6:12). 

Nii kaua, kui on elu, kestab võitlus. Võitlus usus püsima jäämise nimel. Kuradil on ju alati nii palju tegemist! 

Apostel Paulus on kohanud ka kristlaste seas igasuguseid inimesi. Mõned kuulutavad ta sõnade kohaselt Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga armastusest. Kes seda enam teab mis olukorrad seal algristikoguduses olid, kuid kindlasti tuleb meie ajalgi kirikus erinevaid olukordi ette. Eks meil kõigil on omad vead ja puudused ja kui me kirikusse tuleme, siis ikka nende samade vigade ja puudustega. Issand laseb meil olla sellised nagu oleme, peaasi, et me tuleme ta juurde ja tasapisi, sammhaaval usus kasvame. Kõige tähtsam on, et evangeelium saaks kuulutatud. Ja kui rõõmusõnum Kristuse ülestõusmisest ja Jumala armastusest saab kuulutatud, sünnib sellest usk ja usust omakorda suur rõõm nii taevases kui maises kirikus.

Apostel teab ka kui oluline on eestpalve. Uskliku inimese palve teise inimese eest. Kui inimene palvetab, ei ole ta enam üksi, vaid ta on Jumalaga koos. Jumala Vaim loob ühenduse kristlaste vahel ja ka maa ja taeva vahel, Jumala ja inimese vahel. Palvetagem üksteise eest! Eestpalved on väljapääs oma ego-kesksest maailmast.

 
Viimaks tõdeb apostel, et tulgu nüüd elu või surm, Kristus saab täiesti avalikult ülistatud tema ihus. Ta ei karda surma. Miks peakski? Tähendab see ju jõudmist usust nägemisse, kaduvikust igavikku. Nii siia jäämine kui siit lahkumine on head. Mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!

Kaarlikesed Kosel

Sel nädalavahetusel oli meil külas Talinna Kaarli koguduse lastelaager. Kas kütsid 25 last oma hingeõhu ja liikumisega maja soojaks või avaldasid plusspoolele tõusnud termomeetri näidud läbi paksude müüride mõju, aga lõpuks läks me kirikumõis jälle soojaks. Pühapäeval laulsid Kaarli lapsed jumalateenistusel ühe laulu.

Jutluse pidas Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus.

Küünlapäeva jutlus

1Tm 6:12-16

12 Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees. 13 Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, 14 et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, 15 mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, 16 kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.

Täna on Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev. Rahvakalendri järgi murtakse täna talve selgroog. Nii tugev kui talv ka on, kui külm ta ka on, peab talv igal aastal viimaks andma maad kevadele. See võtab aega, aga kiiret ju ei olegi. Iga asi omal ajal.

Apostel kutsub meid täna võitlema. Võitlema head usuvõitlust, kinni hakkama igavesest elust. Mis on see, millest meie esimesena kinni haarame, kui kõik ümberringi kõigub ja vajub? Mis on see, mille külge oma lootuse aheldame? 

Elu on võitlus. Headel aegadel e ei pruugi sellest aru saada. Laseme elulainetel end rahulikult kanda ja muret pole. Ent nii nagu meri ei igavesti rahulikuks, nii ka elu. Aeg-ajalt tõusevad ikka tuuled ja tormid. Ja siis tuleb võidelda. Usuvõitlust, mitte elu eest, vaid usu eest, et usus püsima jääda, et Jumala juurde jääda.

Seda võitlust on kerge kaotada loobudes ja alla andes, kaasaaja maailmaga kaasa minnes, kuid seda võitlust on võimalik ka võita koos kuningate Kuningas ja isandate Issandaga. 

Efesose kirjas ütleb apostel: Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. 1968a. tõlke järgi on see kirjakoht veelgi vängem: meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjade vaimudega (Ef 6:12).

Need on ennekõike vaimsed või vaimulikud võitlused. Igaühe jaoks isiklikud. Usuvõitlust ei saa keegi teine meie eest võidelda. See tuleb igaühel endal läbi teha.

Paulus julgustab Timoteost hakkama kinni igavesest elust. Kriisiolukordades me otsime lausa paaniliselt õlekõrt, millest kinni haarata, mille külge klammerduda. Siis kui kokku langevad me hajumuspärased toed – majanduslik toimetulek, tervis, inimsuhted. Paraku kõik see on mööduv, ega jää püsima. Hakka kinni igavesest elust!, ütleb apostel. See on, mille külge tasub klammerduda, mis ei kao, kui kõik muu kaob.

Timoteos oli ristitud täiskasvanuna. Nii, nagu meilgi kuulub ristimise juurde oma usu tunnistamine, nii oli ka toona. Apostlik usutunnistus oli alles kujunemisjärgus. Ent oma usu tunnistamine tunnistajate ees, koguduse juuresolekul, oli ristimise eelduseks. Põhimõtteliselt iga kord, kui me kogudusena üheskoos loeme usutunnistuse ja tõesti mõtte ja südamega kaasa tunnistame, et see on meie usk, siis on see paljude tunnistajate ees antud meie hea tunnistus. 

Küünlapäeva evangeeliumis võttis vaga Siimeon Jeesuslpse sülle, ülistas Jumalat ja ütles: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees. Kui meil oleks sama palju usku igas olukorras, siis me võiksime kõigist situatsioonidest võitjana väljuda. Ent me püüame enamasti pigem ise kõigega toime tulla.

 Nagu väike poiss, kes tuli ühel talvisel päeval isaga kodu poole. Teed olid libedad. Isa küsis pojalt: ”Kas tahad, ma hoian su käest kinni?” ”Ei”, vastas poiss napilt.

Koos kõnniti pisut edasi. Korraga poisike libises ja kukkus. Ta ei hakanud nutma. Ütles vaid isale, et oleks tõesti tore isa käest kinni võtta. Mida ta ka tegi. Nad kõndisid veel pisut, poiss kaotas valvsuse, lasi liugu ja kukkus jälle. Isa ei lasknud tal pikali kukkuda, kuid püsti poiss ka ei jäänud. Siis ütles poiss isale: ”Palun hoia ise mu käest kinni, siis ma ei kuku”. Naeratades haaras isa poisi väikese käe oma tugevasse pihku. 

Võib-olla on ka see osa võitlusest, et me loobume oma ponnistustest ja usaldame end kõiges Tema kätte. Võitleme siis, kui kuri tahab meid Jumalast eemale hoida ja tirida, aga hoiame hoiame Kõiges Temast kinni usu, armastuse ja lootusega. See on hea usuvõtlus. Mitte kerge, kuid lootusrikas ja omamoodi koguni ilus.