Lumikellukesed ja 27 sõdurit

24. veebruaril õitsesid pastoraadi taga lumikellukesed. Harukordselt kevadine küünlakuu.
















Järgnevaid mõtteid sai jagatud vabariigi aastapäevale pühendatud kirikukontserdil:

2 Kr 4:8 Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; 9 meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.

Eesti Vabariigi 96. sünnipäeva eelõhtul on meeleolud vastuolulised nagu eelpool tsiteeritud apostli kirjas. Ajad on segased mitmes mõttes. Kuidas toime tulla keeruliste olukordadega?

Raskused siin elus ei ole seatud üksikutele väljavalitutele, vaid langevad ikka ja jälle osaks kellelegi meie hulgast.  Seal on siis kaks võimalust, kuidas reageerida – kas viha, vaenulikkus, depressioon või lootus ja usk. 

Apostel ütleb: me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel. Alati ja igas olukorras ei pruugi olla head lahendust. Me võime olla vahel nõutud. See teeb meile isegi head. Murrab me liigse enesekindluse ja enesekesksuse. 

Neis olukordades tunneb usklik inimene erilist Jumala lähedust. Sa usaldadki seda, mida Tema teeb.

Maailmas on hõõgumas mitmeid pingekoldeid, pingeid on ka kõikjal inimeste suhetes. Maailm juba on kord üks rahutu paik. Apostel ütleb: meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud. Hea on, kui me kõrval on inimesi, kes meid toetavad, siis kui meil on raske. Aga veel julgem on käia oma eluteed koos Jumalaga, usaldades Teda ka siis, kui turvaline pind me jalge alt kaob.

Üks vaimulik oli kord koos perega misjonirännakul. Justnimelt jalgsirännakul mägedes, mitte  autoga ja hotellides, vaid telgiga ja oma jalgel. Nad kandsid kaasas korjandustega kogutud raha, kuigi neid hoiatati, et piirkond pole eriti turvaline. Igal õhtul pidasid nad oma telgis õhtupalve ja magasid seejärel õndsa und. Mõni päev hiljem jõudis vamulik oma perega järgmisse väikelinna, kus ta külastas sealset haiglat. Haiglas oli üks mees, kes pöördus vaimuliku poole aupaklikult: Teie reisite vägeva kaaskonnaga! Mina reisisin sama teed mööda oma kaaskonnaga, kes on pisut kriminogeensete kalduvustega. Ausalt öeldes oli meil mõte teid rõõvida, kuid need 27 sõdurit, kes teid valvasid, ei jätnud meile vähimatki lootust ja me läksime oma teed, mis tagant järgi mõeldes oli isegi hea. 

Vaimulik kuulas ausameelse röövli juttu huviga ja imestas omaette. Tema teada polnud neid kedagi saatmas. 27 sõdurit, kui neid kaitses üksi Jumal? Kuid hiljem, kui ta oli juba kodus, rääkis ta seda lugu ka oma koguduses. Koguduse liikmed vahetasid omavahel pilke. Selsamal kuupäeval oli neil olnud kirikus palveõhtu, kus eriliselt võeti eestpalvesse misjoniteekonnal olev vaimulik koos perega. Sel palveõhtul osales täpselt 27 inimest.

Eesti ajaloos on olnud oma tõusud ja mõõnad. Võib-olla pole me rahvas alati osanud aimatagi kui kaitstud ja hoitud me oleme kõigest hoolimata olnud ja oleme praegugi. Ikka on olnud need 27 sõdurit, see väike hulgake kristlasi, kes on valvanud ja palvetanud. 

Meil ei ole siin kellelgi jäädavat paika - see on Jumala Sõna ja see on tõde. Samas on Jumal asetanud meid elama just nüüd ja just siia. Igaühel meist on oma ülesanne.  Apostel ütleb, 2 Kr kirjas: seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.