Vilditud seinavaip "Jaakobi unenägu"

Jäälinnu tagasitoomise üritusel valmistasid nobenäpud vilditud vaiba "Jaakobi unenägu". Piiblis kirjutatakse Jaakobi unenäost nii:

10 Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole. 
11 Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta
võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja
heitis sinna paika magama. 
12 Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots
ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles
ja alla. 
13 Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand,
su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa
magad, ma annan sinule ja su soole. 
14 Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja
hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel
õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. 
15 Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed,
ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha,
kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” 
16 Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles
paigas, mina aga ei teadnud seda!” 
17 Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole
muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” 
18 Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli
pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning
valas selle otsa peale õli. 
19 Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle
linna nimi Luus. 

20 Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab
mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, 
21 ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle
Jumalaks, 
22 ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja
kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.” 

1Ms 28: 10-22 

Vaiba valmistamisest saab fotosid näha siin 

Kevadel koguduse liikmete ja mõnede vabatahtlike poolt käsitööna viltimistehnikas loodud seinavaip “Jaakobi unenägu” sai Kose valla käsitööliste poolt hinnatud Aasta käsitöö vääriliseks.

Omal moel evangeeliumit kuulutades kaunistas " Jakobi unenägu “ jõulude ajal Kose Kultuurikeskust. Nüüdsest on pilt-seinavaip taas oma kodu leidnud kiriku käärkambri seinal.

 

Jõuluõhtu jutlus Kose kirikus

Jutlustas õp Kerstin Kask

Luuletaja Marie Under on kord kirjutanud:

Aasta kauneimal õhtul
mõte käib kaugeid kaotatud teid,
peatudes kõigel ja lapseeast nähtul:
täna see jälle kui aardeleid.

Aasta kauneim õhtu on käes, oleme tulnud siia kirikusse, igaüks oma ootuste ja lootustega, igaühel seljataga päev, mis tõi endaga erinevaid kohtumisi, viimaseid jõulueelseid askeldusi, mõtteid ja igatsusi. Siin pühakojas, Jõululapse sõime ääres on hea võimalus hetkeks peatuda, olla oma mõtete, igatsuste ja palvetega Jumala ees ning tunda Tema ligiolu, kohtuda Jõululapsega, võtta tänuliku meelega vastu seda, mida Jumal oma Poja sündimisega kinkis esimeste jõulude ajal ja kingib ka täna igaühele meist.

Jõuluevangeelium toob meieni ingli kuulutuse karjastele, aga ka igaühele meist, sulle ja mulle. Ingeli kuulutus „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus, see kuulutus toob meieni jõulupühade tuuma: Jumala Poeg on sündinud, saanud inimeseks, et meid päästa ja vabastada, et ühendada meid Jumalaga. Võime vaid oletada, missuguseid tundeid ja mõtteid tekitas sellise sõnumi kuulmine karjastes. Mida mõtled ja tunned sina, kes oled täna siin jõulukirikus?

Kose kirik jõuluõhtul. Süttinud on osa kiriku välisvalgustusest. Foto: Gunnar Masing

Jumala Poja sündimine siia maailma on kingitus, mille Jumal on teinud kõigile inimkonnale, kõigile, kes on elanud, praegu elavad või saavad kunagi elama siin maailmas. See kingitus on nii suur, et seda inimmõistusega lõpuni haarata pole ehk võimalik ega ka vajalik. Hea kirikuline, kutsun Sind tänasel jõuluõhtul kaasa mõtlema selle üle, mida see kingitus õigupoolest sisaldab.

Üks osa sellest kingitustest, mis esmalt sai osaks karjastele Petlemma väljal, on rõõm. Rõõm päästja ja vabastaja sündimisest: kuulsime juba ingli kuulutus karjastele: Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus või nagu ingel Gabriel kuulutas Maarjale: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” 

Teine osa Jumala imelisest kingitusest on valgus: Jõulud on meie maal ikka kõige pimedal ajal aastast, enne lume tulekut oli tõenäoliselt paljudel tunne, et valgeks ei lähegi, nii mõistame põhjamaalastena üsna hästi kui tähtis on valgus inimese elus. Jõuluid nimetatakse ka valguse pühaks. Prohvet Jesaja kuulutas rohkem kui 700 aastat enne Jeesuse sündi: Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus. Ingli ilmumine karjastele väljal oli otsekui kirgas valgus, mis neid üllatas ja esimesel hetkel ehk ka ehmatas. Jumal võib tulla inimese juurde ning muuta tema elu ootamatustes kohtades ja ootamatul ning üllataval viisil, nii nagu Ta tegi seda saades inimeseks, sündides väeti lapsena vaestesse oludesse, tuues kaasa  valguse kogu maailmale öeldes "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." Kui jõululapse süüdatud valgus on meiega ei saa pimedus meie üle võitu.

Jõulupühi kutsutakse ka rahu pühadeks. Kolmas komponent Jumala jõulukingitusest meile ongi rahu. Elu tänases maailmas on ärev, ikka ja jälle kostuvad laiast maailmast meieni sõnumid sõjast ja kriisidest, ent rahu vajavad nende pühade ajal ka meie vaim, hing ja ihu, vajame rahu Jumalaga ja Jumalas. Just seda rahu kingib meile Jõuluaps. Johannese  evangeeliumist loeme Jeesuse sõnu: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Rahu, mida Jumal kingib on enam kui pelk rahulikkus või rahumeelsus. Jumala rahu on usaldus Jumala vastu, see kannab inimest kõigil tema teedel, see usaldus kõneleb teadmisest, et kõigeväeline Jumal hoolitseb meie eest kõigis meie elu olukordades nii rõõmsates kui ka kurbades, kandes meid läbi meie maise elu, igavesse ellu.
'

Jõulupühad on ka armastuse pühad. Jumala armastus on see osa Jumala kingitusest meile, mis teeb kõik teised võimalikuks, loob nendeks eeldused ja viib täide. Täna, jõuluõhtul, sünnib Jumal taas meie sekka, et kinkida meile oma armastust, Ta tuleb, et saada ja jääda meie elu pärisosaks. Kõigeväeline Jumal, valgus valgusest, taeva ja maa Looja, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade valitseja on kiindunud sinusse ja tahab sulle avaldada armastust. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Meie võimalus on see armastus vastu võtta.

Hea kirikuline, soovin, et võiksid need kingitused, mida Jõululaps Jeesus Kristus tahab Sulle tänasel jõuluõhtul anda, soovin, et võiksid need vastu võtta, nende paistusel elada sellel imelisel jõuluajal, aga ka kõigil teistel päevadel. Soovin, et Jumala kingitud rõõm, valgus, rahu ja armastus saadaksid Sind läbi jõuluöö, läbi Sinu elu ning et võiksid olla Jumala kaastööline nende kingituste jagamisel.

Jumala rõõmust, valgusest, rahust ja armastusest kantud pühadeaega teile kõigile.

Jutlus 4. advendipühapäeval Kose kirikus

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

 

„Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: “Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest!“ Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: “Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.“ 

Armas kirikuline, igal pühapäeval me tunnistame oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega: Jeesus Kristus on „...saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast...“. Jeesuse sünni ime jääb meile paljuski mõistetamatuks. Kuidas neitsist, Pühast Vaimust? Loodusõpetuse õpetajana võiks see minus ju kahtlusi tekitada. On asju, mida teab Looja ja mis pole meile teada antud. On palju tähtsamaid asju, mida me selle loo juures teadma peame. Miks sündis Jeesus maailma? Sellest lapsest pidi saama see, kes päästab inimkonna nende pattudest.

Evangeelium räägib meile, et Joosep ja Maarja olid kihlatud. Kihlus tähendas, et noored inimesed olid tunnistajate juuresolekul andnud tõotuse abielluda. Neid võis lugeda paariks, ometi pidi Maarja veel aasta elama oma vanematekodus. Kui nüüd selgus Maarja rasedus, oli see Joosepile suureks hoobiks. Juriidiliselt tähendas see abielurikkumist, sest juutide tava ja seaduse järgi oli kihlumine samasugune muudetamatu vahekord nagu abielu, kuigi kihlunuil puudus abielulise vahekorra õigus. Igasugused eksimused sel ajal võrdsustati abielurikkumisega ning kuulusid karistuse alla. Kergematel juhtudel kihlus katkestati, raskematel juhtudel tähendas see süüdiolevale poolele surmanuhtlust. Abielu rikkunud naised visati kividega surnuks.

Joosepi reaktsioon oli inimlikult arusaadav, ta „...võttis nõuks ta salaja minema saata.“ Antud olukord nõudis Joosepilt kihluse tühistamist, mis sisuliselt tähendas abielulahutust. Maarja oleks sel puhul sattunud väga ohtlikku olukorda. Joosep oli aga õiglane ja jumalakartlik mees, ega tahtnud Maarjat sellisesse raskesse olukorda panna. Tagajärjed oleksid Maarjale olnud mitte ainult häbistavad, vaid ka hukatuslikud. Kus inimese nõutus muutub ületamatuks hädaks ega leia mingit loomulikku lahendust, seal on Jumala abi kõige lähemal: Tema ei lase ennast oma kavatsuste täideviimisel mingeist inimlikest kaalutlustest ega otsustest segada. Mis sai edasi, sellest räägib meile pühakiri. Ahastava ja kõhkleva Joosepi juurde tuli unenäos Issanda ingel, kes tõi talle uskumatu sõnumi. Jumal teadis, et Joosep oli selle jaoks just õige mees. Ja Joosep tegi oma valiku, ta tegi nii nagu Issanda ingel teda oli käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.“ 

Jumala teadaanne oli ühtlasi ka ülesanne. Joosep peab ilma igasuguse kahtluseta Maarja enese juurde võtma. Ja kui Maarja toob ilmale poja, siis omandab Joosep tema suhtes kõik isaõigused. Isal oli õigus anda oma pojale nimi. Joosepi puhul oli see küll piiratud õigus, sest nime tegelikult ei vali tema, see ilmutatakse talle koos poja saamise saladusega. Nime määrab tema tõeline isa-Jumal. Nimi Jeesus on tähendusrikas, heebrea keeles tähendab Jehosua „Jahve on abi“ või „Jahve on pääste“. Kreeka keeles on see meieni jõudnud muutununa, aga Jeesuse nime tähendus on ikkagi sama-„Jeesus on pääste“. Sellele tähendusele vastab ka Jeesuse eluülesanne, mis seisneb oma rahva päästmises tema pattudest. See lause edastab Jeesuse elutöö mõtte ja eesmärgi, terve evangeeliumi. Tol ajal oodati Messiat, päästjat, kes päästaks rahva võõra võimu alt. Oodati võimukat kuningat. Juutide Messiaga seotud poliitilised ootused ei täitunud. Ingel ütles, et Jeesus päästab oma rahva nende pattudest. Patt on allikas, kust võrsuvad nii individuaalse kui ka ühiskondliku elu pahed ning hädad. Kes tahab olla tõeline päästja, see peab päästma patu võimusest ja juhtima inimese tagasi tema loodupärasele osadusele Jumalaga. Selles seisnebki Messia ülesanne . Seda ei suuda ükski inimene-see on täielikult Jumala kätes.

Martin Luther on öelnud, et Jeesus päästab oma rahva nende pattudest, surmast ja kuradi meelevallast. Inimesena oleme kõik ebatäiuslikud. Igaühel on oma vead, nõrkused, halvad või kahjulikud harjumused. Jeesus võib meid juba siinse maise elu sfääris, vähemalt osaliselt, nende puuduste meelevallast vabastada. Juhul, kui me Teda usaldame ja Talle kuuletume.

Täna kuuldud Rooma kirja 15 ptk 13.salm ütleb meile: „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu  ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ Selle lootusega mingem vastu jõululapse sünnile. Aamen.

Advendiaja 3. pühapäeva jutlus Kosel ja Tuhalas

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

"Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid läkitasid tema juurde Jeruusalemmast preestreid ja leviite küsima: “Kes sina oled?“ Tema tunnistas ega salanud, vaid tunnistas: “Mina ei ole Messias.“ Ja nad küsisid temalt: “Kes siis? Kas sa oled Eelija“ Ja ta ütles: “Ei ole.“ –„Kas sa oled prohvet?“ Aga tema vastas: “Ei.“ Siis nad ütlesid talle: “Kes sa siis oled? Me peame andma vastuse neile, kes meid läkitasid. Kelleks sa end nimetad?“ Ta lausus: “Mina olen hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud.“ Aga läkitatuid oli ka variseride seast. Ja need küsisid Johanneselt: “Kui sa ei ole Messias ega Eelija ega prohvet, miks sa siis ristid?“ Tema vastas neile: “Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.“ Jh 1:19-27

Armsad kirikulised, oleme jõudnud advendiaja-ootuseaja kolmandasse pühapäeva. Täna süütasime meie kuusepuul kolm küünalt. Esimese advendipühapäeva motoks oli: Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses. Teise advendiaja pühapäeva motoks oli: Sinu Kuningas tuleb kirkuses. Täna on kolmas advendiaja pühapäev. Tänase päeva keskmes on Ristija Johannes. Tema kutsub meid patukahetsusele ja meeleparandusele. Johannes osutab Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära kõik maailma patu. Sellele Kristuse toodud lunastusele lootes saab inimene tunnistada oma pattu.

Johannes oli märgiks, et prohvetite ennustused olid täitumas. Päästja pidi peagi saabuma. Kristuse tegevuses täitusid lunastuse aja märgid. Samal kombel tuleb ta alati oma koguduse keskele sõnas ja sakramentides, lunastuse annid kaasas. Kuuldud kirjakohas esitati Ristija Johannesele mitu küsimust. Küsimuste esitajateks olid juutide usulised ( ja ka poliitilised) esindajad. Nad esindasid maailma, mis ei võtnud Jumala Poega vastu. Nad esindasid küll religioossemat osa kogukonnast, kuid nende religioon oli lahutatud elavast Jumalast. Neid häiris Johannese tegevus. Nad kartsid, et Ristija Johannes kuulutab end Messiaks. Sõnal „Messias“ oli tollel ajastul poliitiline sisu. Ei olnud haruldane, et kerkisid esile nn. libamessiad. Nii nagu me tänapäeval kohtame üksikute prohvetiandega inimeste kõrval šarlatane (ennustajaid-ravitsejaid).

Ristija Johannes ei väitnud (ega võinudki seda teha), et tema on Messias või keegi teine Vana Testamendi suurkujudest, kes juutide uskumuse kohaselt pidid enne Messia tulekut surnuist üles tõusma. Kui variserid teda küsitlesid, siis teatas ta suures alanduses, et tema pole Kristus. Ta pole isegi väärt Tema jalatsipaelagi lahti päästma. Johannes pidas end tagasihoidlikuks hääleks, kuigi mitte vähemaks kui hääl, mis kuulutas Iisraeli vabastamist Paabeli vangipõlvest. See oli ühtaegu karm ja trööstiv hääl. See kuulutas valjult maailma vajadusest ja osutas Temale, kes üksi võib neid rahuldada. See hääl kutsus valmistama teed Tema tulekuks, kõrvaldades kõik, mis käitumises kõverat ja maailmavaates kitsast, nii nagu pöörduvad inimesed kõveralt kitsalt teelt laiale ja sirgele maanteele.

Johannes ristis, see oli meeleparandusristimine. See ristimine puhastas, kuid ei pakkunud andi, mis oleks puhtakssaanul aidanud ka puhtaks jääda. Keset Johannest ümbritsevat rahvahulka seisis aga Keegi, kes võis iga soovijat selle anniga varustada ning kelle tundis ära vaid Johannes. Nagu Johannes peagi osutas, pidi just Tema ristima Püha Vaimuga.(R.V.G.Tasker)

Kes oleme aga meie? Kas me oskame Püha Vaimu valguses ära tunda meie keskel elava Kristuse? Kas oleme Talle teevalmistajad? Oleme meiegi „hääl kõrbes“. Jumal vajab meie häält. Ta vajab teerajajaid selle maailma kõrbes. Jumal on ikka tulnud sellesse maailma inimlike tunnistajate kaudu. Inimeste kaudu, kelle südamed on täidetud jumalakartuse ja lootusega. Meie vanavanemad võtsid Jumala Poja sündi vastu suure alandlikkusega. Jumalast võõrdunud rahval on jõulude suhtes teised ootused ja lootused. Ja kui need ei täitu, siis ollakse kurvad ja nördinud. Olgem alandlikud nagu Ristija Johanneski, kes tunnistas, et tema „..ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma“. 

Õnnistatud advendiaega, armas kirikuline. Aamen.

Advendiaja 2. pühapäeva jutlus Kose kirikus

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

 

„Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: “Ennäe, siin!“ või „Seal!“, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!“ Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Siis öeldakse teile :“Ennäe, siin!“ või „Ennäe, seal!“ Ärge minge välja ja ärge jookske selle järele, sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval!“ Lk 17:20-24

Tänase päeva moto on: Sinu Kuningas tuleb kirkuses. Küsimus, millal tuleb Jumala riik oma väes ja kirkuses, on tänapäevani elav kogu kristlaskonnas. Jeesus selgitab seda põhjalikult oma kõnes Õlimäel (Lk 21). Juutide ootus, et peatselt tuleb Jumala riik, oli Jeesuse ajal üsna suur. Oli neidki, äärmuslasi seloote, kes arvasid, et selleks peab vägivallaga kaasa aitama. Selootide ootuseks oli, et Messias taastab võimsa Taaveti riigi. Variserid, samuti enamik Juuda rahvast ootasid, et Jeesus annab peagi märku ja laseb end kuningaks kuulutada ning alustab roomlaste vastu mässu. Nende lootus oli, et Jeesus rajab uue riigi ja toob juutidele õnneliku maise elu. Kuna seda ei toimunud, siis variserid pettusid Jeesuses ja hakkasid teda kiusates küsima: millal Jumala riik tuleb? Millal ja kuidas ta algab?

Kaasajalgi on olnud neid, kes on maailma lõppu ette ennustada püüdnud.Viimati oli selleks kuupäevaks 21.dets.2012.a. Need ennustajad on mänginud inimeste emotsioonidel. See ennustus tekitas paljudes maades ostubuumi. Hiljem küll parandati, et maiade ennustuses eksiti. Või oli see hoopis kaubanduslik trikk? Ei tea. Eks advendi- ja jõuluaeg on niigi paljudele muutunud pigem osturalliks kui Jeesuse sünni ootuseks.

Väes ja auhiilguses valitsevat Jumala riiki ootasid ka jüngrid pikisilmi. Jeesus aga hoiatas neid, et tulevad ajad, mil nad igatsevad näha üht Inimese Poja päevist, aga ei saa. Siis hakatakse välja arvestama, millal tuleb viimnepäev. Sellised arvutajad aga unustavad, et seda ei sünni inimesel teada: “Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud...“ (Ap 1:7). Keskajal tunti suurt hirmu viimsete vihapäevade ees.

Kohutavad sündmused ei taba inimkonda aga ootamatult. See on nagu enne suurt äikesetormi. Esialgu kogunevad rasked pilved täis pinget: veel ei sähvata välk, on kuulda vaid kauget kõuekõminat. See peaks tegema valvsaks. Maavärinaid ja vulkaanide ärkamist kuulutab ette seismiline tasakaalutus.

Vana Testament räägib meile üsna tihti Issanda päevast. Jeesus seab meile hoiatuseks Noa ja Loti päevad. Noa ja Lott pääsesid õnnetustest. Nende pääsemine ongi ristiinimesele kõigil aegadel lootuseks ja õpetuseks antud. Jumalavastastele ja jumalasalgajatele on see tähis hoiatuseks, kristlastele päästmise teetähiseks. Inimese Poja päev võib tulla varem või hiljem. See võib tulla öösel või päeval, sellest ei ole pääsu kellelgi. Küsimus on selles, kes jääb püsima tema tulemises, kes tõttab Talle vastu rõõmuga? Mitte keegi ei tea aega, millal Jumal temale vastu tõttab. Keegi ei tea ka kohta, kust teda siit maailmast kunagi ära võetakse. Õlgu kehitades öelda, et see ei puutu minusse, tähendab paljudele pea ees kuristikku tormamist. Ajalugu näitab, et terved rahvad on väärõpetuste ja vale-kristuse õhutusel hukatusse tormanud.

Õp Albert Soosaar on öelnud, et Jumala riik tuleb inimestele märkamata. Neil ei ole silma ta nägemiseks ega südant selle vastuvõtmiseks. Ta tuleb äkki nagu varas öösel. Samuti ei näe te tema saabumist ennustavaid märke. Ja seepärast ärge muretsege tuleviku, vaid oleviku pärast. Ärge küsige, millal ta ükskord tuleb, küsige, kuidas ta võiks just praegu teie juures alata, sest Jumala riik on juba teie keskel. Jeesus on teie juures. Temaga on Jumala riik alanud. Nüüd on vaja, et teie pöörduksite ja ta vastu võtaksite. Kui see on sündinud, siis on ka kõik muu teile arusaadav. Kui see algus on käes, saabub ka auline lõpp.

See on vastus ka neile, kes tänapäeval kannatamatult ootavad: millal saab see kord avalikuks, mis toob maa peale evangeeliumi õnnistuse? Pöörake end kõigepealt Kristuse poole. Otsige pattude andeksandmist ja võtke see Issandalt vastu. Kui Jeesusega ja Tema läbi on uus algus teie juures aset leidnud, alles siis on võimalik Jumala riigi lõplikust saabumisest aru saada. Kui ei ole algust, siis ei ole ka lõppu. Aamen.