Jutlustaja Rein Keskpaik jutlus Kose kirikus 5.oktoobril 2014

2Kr 4:7-14

„See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus. Nii on surm tegev meis, elu aga teis. Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutataud: „Ma usun, seepärast ma räägin“, siis meiegi usume ja ka räägime, teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega.“

Tänavu 25.septembril kaitses TÜ usuteaduskonna doktorant Elo Süld doktoritöö Paulusest ja Muhamedist. Doktoritöö eesmärgiks oli võrrelda prohvet Muhamedi ja apostel Paulust. See töö on ainulaadne selle poolest, et sellist võrdlust pole mujal maailmas siiani tehtud. Elo Süld põhjendab seda tööd nii: „Islamis on Paulusel väga negatiivne foon. Paulust peetakse tegeliku kristluse ehk Jeesuse õpetuse rikkujaks. Islami arusaama järgi Paulus tuli oma triniteedi (kolmainsuse) ja Jumala Poja ideedega ja eemaldus vanatestamentlikust käsitlusest.

Teisest küljest nähakse Muhamedi siiani kristluses kui hereetikut (ketserit,     kiriku õpetusest kõrvalekaldunut) ja ka temal on negatiivne foon.“

 Paulusel ei olnud kerge evangeeliumi kuulutada. Tema vastased väitsid, et Paulus ei kuuluta Kristust, vaid iseennast.Soovitas ju Paulus usklikel järgida teda ennast. Sellised süüdistused tõrjub Paulus oma ägedal moel jõuliselt tagasi. Evangeeliumil on ainult üks sisu: Jeesus on Issand. Paulus ei pea end pöördunute isandaks, vaid nende teenijaks.Ta annab selgelt mõista, et mitte ükski jutlustaja ei saa tekitada oma kuulajates usku.Usu tekkimine on täielikult Jumala töö. See Jumala kirkus, mis kiirgab Kristuse palgelt, siirdub evangeeliumist uskliku südamesse.

Paulus on kirglik mees ja võtab evangeeliumi kuulutamist väga isiklikult.See aare on evangeelium ja astja on tema ise, evangeeliumi kuulutaja ja teenija. Ta väidab, et evangeeliumisse kätketud tohutu vägi pole pärit inimesest, vaid täielikult Jumalalt.Pealegi on kogu Pauluse apostlik elu tunnistuseks selle kohta, mida Jumala vägi saadab korda ka suurimas nõtruses ja raskeimates välistes olukordades. Läbilõige Pauluse elust on tunnistuseks Jumalast, kes aitab sügavaimaski hädas.  Apostel pole kunagi sattunud ummikusse, millest ei ole enam väljapääsu, kuigi ta on igati kimpus olnud. Kristlane ei saa ka raskes olukorras olla lootusetu. Kui Paulus ka oli paljude poolt taga kiusatud, siis Jumal teda ei hüljanud.

Tänane kirjakoht räägibki meile nendest raskustest, mis ootavad ees kristlast, kes tahab maailmale rõõmusõnumit kuulutada.“Praeguse aja jumal“ ehk saatan püüab pimestada uskmatute meeli, nii et nad ei näe Kristuse evangeeliumist kiirgavat kirkust.

 Jüri koguduse õp Tanel Ots on öelnud, et Jumala sulaseid on ikka taga kiusatud. Tunnistamisel võib olla aga ka oma pahupool. Omakasupüüdlikud ja  ohtlike valeõpetuste levitajad on ära õppinud, et üldsuse poolt mittemõistmine ja tagakiusamine on selge märk, et ollakse tõekuulutajad. Mida enam vastuseisu kogetakse, seda kindlamalt väidetakse tegemist olevat Jumala tahtega. Just siin saame Pauluselt õppida, ta ei räägi mitte ennast suuremaks, vaid kuulutab Jumala vägevust. Vastutegevuse ulatus ja valmistatud kannatuste rohkus ei kõnele midagi Jumala sulase, vaid tema läkitaja kohta. Paulus näeb rõõmu igas piitsahoobis ja pilkesõnas, mis talle osaks saab. See kuulutab Kristust palju tõhusamalt kui ükski jutlus või heategu.

Pauluse pidev elu surmaohus ja surma alluvuses sünnib Korintose koguduse heaks, Korintose kristlaste usuelu elavdamiseks. Usk, sama usu Vaim, ühendab apostlit ja tema kogudust.“Kõik sünnib ju teie heaks, ...“ (4:15). Kristlik usk on üldine ülestõusmisusk.See puudutab igat kristlast, mitte ainult Paulust. Paulus väljendab seda algkristliku usutunnistuse vormis. Jumal, kes äratas surnuist Issanda Jeesuse, äratab Jeesuse taas tulles meidki surnuist. Kuna Paulus on Korintose kogudust kogu aeg pidanud oma apostliku töö objektiks, ei saa ta olla ka ülestõusmises ilma end oma kogudusega ühendamata. Ülestõusmine on ühine: „...see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koosteiega.“

See on suur arm, mille üle võime olla tänulikud ja rõõmsad. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine olid ajaloolised, ajas toimunud sündmused. Kuid ühtlasi olid nad enam kui ajaloolised. Ülestõusnud Jeesus Kristus ühendab oma ihus kõikide aegade kristlased ja juhib nad igavesse ellu. Aamen.