Taevaminemispüha jutlus

Diakon Reinu jutlus Taevaminemispühal, 14.05.2015

„Jeesus ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja tema nimel peab kuulutatama  meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt.“ Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades.“

Taevaminemispüha, rahvapäraselt ka suur ristipäev, on saadud Apostlite tegude raamatust. Kristus võeti pärast ülestõusmist (40 päeva hiljem) taevasse. Ta on astunud taevasele troonile ja istub Jumala paremal käel. Temale on antud kogu meelevald taevas ja maa peal.

Taevaminemispüha tähistamine on jäänud teenimatult mõnevõrra tagaplaanile. Seda mitte ainult tänases ilmalikus ühiskonnas, vaid ka Kirikus endas. Taevaminemispüha on osa kogu Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise müsteeriumist, millele annab lõpp-pitseri Püha Vaim nelipühal. Nii seisab Kristuse taevaminemispüha lunastusloos lülina kesksel kohal Kristuse ülestõusmise ja Tema poolt tõotatud Vaimu läkitamise vahel.

Oli saabunud aeg, et Kristus pidi minema oma Isa juurde. Surma võitjana valmistus Ta pöörduma tagasi taevastesse õuedesse. Oma taevasseminemise paigaks valis Jeesus koha, kus Ta oli sageli inimeste keskel elades viibinud. Jeesus oli väsimuse ja südamevaluga läinud ikka otsima puhkust Õlimäelt. Õlimäe puudesalud ja kurud olid näinud Kristuse palveid ja pisaraid. Ketsemani aias mäe jalamil oli Jeesus palvetanud ja kohutavat võitlust pidanud. Sellelt mäelt soovis Ta minna taevasse.

Nii läkski ta oma jüngrite saatel Õlimäele. Jüngrid ei teadnud, et see on nende viimane ühine teekond. Jeesus kordas neile sellel teekonnal möödunud aastatel antud õpetusi. Kui nad lähenesid ketsemanile, peatusid nad meenutama kohutava võitluse öö õppetunde. Nad nägid sama viinapuud, mille abil Jeesus oli toona kujutanud koguduse sidet Isaga. Jeesus kordas öeldut. Kõik Tema ümber meenutas vastamata jäänud armastust. Isegi jüngrid, kes olid Tema südamele nii kallid, olid Ta alandusetunnil maha jätnud. Kristuse elurännak siin maises maailmas oli kestnud kolmkümmend kolm aastat. Ta oli pidanud taluma põlgust ja solvanguid, Ta hüljati ja löödi risti. Kas Ta nüüd minetab kaastunde ja armastuse oma tänamatu rahva vastu? Ei, Ta tõotas oma jüngritele: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“

Kui nad jõudsid Õlimäele, siis Jeesus peatus ja jüngrid kogunesid Tema ümber. Jeesus ei noominud neid eksimuste ja vigade pärast. Sügavat hellust väljendavad sõnad olid viimased, mida nad Issanda huulilt kuulsid. Käed õnnistuseks välja sirutatud, kerkis Ta nende juurest üles. Teda tõmbas jõud, mis oli tugevam kui ükski maine külgetõmbejõud. Jüngrid jälgisid ainiti oma ülespoole tõusvat Issandat. Lõpuks varjas särav pilv Ta nende silme eest.

Sellal, kui jüngrid ikka veel ülespoole vaatasid, kuulsid nad häält, kes neid kõnetas.Nad nägid kahte inglit inimeste kujul, kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.“(Ap.1:11)

Kristus oli tõusnud taevasse inimese kujul. Jüngrid olid näinud, kuidas pilv Ta peitis. Seesama Jeesus, kellega koos nad olid kõndinud, vestelnud, palvetanud, kes oli nendega leiba murdnud ja mõned viivud tagasi koos nendega tõusnud Õlimäele, oli nüüd läinud Isa juurde troonile. Ja inglid kinnitasid neile, et Jeesus tuleb tagasi samal kombel nagu Ta oli üles läinud.

Jüngrid olid rõõmsad. Nad teadsid, et Jeesus oli taevas ja et Tema poolehoid on alati nendega. Nad teadsid, et neil on sõber Jumala trooni juures ning nad põlesid innust esitada oma palved Isale Jeesuse nimel. Sügavas aukartuses kummardasid nad palvesse, korrates Jeesuse kinnitust: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Jh 16:23,24) Nad tõstsid oma usukäed üha kõrgemale täis kindlust.

On meilgi hea teada, et me ei pea siin maises maailmas olema üksi oma probleemidega. Jumal on alati meiega. Kristus on elanud siin maailmas ja mõistab meid ja meie muresid. Ta kostab meie eest taevase Isa ees. Selle maailma raskused ei suuda meid võita, sest meil on eestpalvetaja taevase Isa juures: Jeesus Kristus, kelle nimesse oleme ristitud. Alati võime loota, et Tema on meiega. Tema läbi suudame elada selles maailmas üksmeeles ja valmistada end niiviisi taeva vastu. Seal ei ole enam vihavaenu ega pahandust, seal on kõik uus. Aamen