Tauno Kiburi jutlus ametisse seadmise päeval

Jutlus introduktsiooni jumalateenistusel Kose Püha Nikolause kirikus 20. augustil A.D. 2015 Mt 23, 8-11 tekstile.

Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad! Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane! Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus! Aga suurim teie seast olgu teie teenija!

Läinud pühapäeva evangeeliumi kirjakoht sobitub hästi ka tänasesse konteksti – kogudusse õpetaja ametisse seadmise teenistusele – samuti tänase taasiseseisvumispäeva konteksti, viimasesse ehk veel täpsemalt, kui vaadata mis see „ise seismine“ siis on? Ja kui see saab selgemaks, siis sobitub kuuldud evangeeliumikatke mistahes konteksti, mis vaatleb inimeseks olemist (nõnda on ka teiste evangeeliumi tekstidega – nad on üldinimlikud, universaalsed).

Mis see „ise-seismine“ siis on? Kuidas on päris ise, ilma millegi, kellegi abita? Mõnikord jääb mulje,et sellest räägitakse palju ja päriselt tehakse vähe – nii nagu siinses evangeeliumiloos Jeesus sõitleb kirjatundjaid ja varisere, et nood on sättinud end Moosese istmele rahvajuhiks, kuid juhivad ainult sõnades (võib lisada ka päädes, st teoreetiliselt). Viimasel puhul on palju arvamusi – igal ühel on õigus oma arvamusele jne. Kuid see on üksnes lammutav, lahutav aste – ja kui sellesse jäädagi ja olla arvamisel, et nii peabki olema, et sellega on tagatud inimõigused ja kõik see; siis ollakse hulga viletsamal alusel kui kirjatundjad ja variserid, kes vahendasid pühade pärimust. Ja küllap olete hoomanud, et sellistel väliselt üliliberaalsetel aegadel, kui juhtlaused eksponeerivad „vabadust“ selles, et „ole sina ise,“ ja „sul on õigus oma arvamusele,“ või „julge olla sina ise,“ kuid ei õpeta kuidas seda saavutada, siis tehakse valskust. Just seda heidab Jeesus siinses 23. peatükis ette tollastele rahva liidritele. Mitte et nood sõnad oleksid valed, vaid kuidas siis olla „ise seisev?“ Kui õpetatakse „mida teha,“ aga ei lisata „kuidas?“...siis tõenäoliselt ka ei teata nende ja teiste sõnade olemust. Ülekantult see olekski kõnekeelne „silmakirjatsemine“.

Kui ei teata sisimat, siis langeb rõhk välisele. Sellepärast Jeesus hoiatab nende tiitlite kasutamise eest; ta ei keela – siin viidatakse hoiatusmärkidele, mitte keelumärkidele. Keelumärgid loovad kinnisi suletud süsteeme, mis füüsika seaduste järgi hääbuvad, hoiatusmärgid võimaldavad edasiliikumist sisema poole, ärksamalt... Jeesus hoiatab siin edevuse ja uhkuse eest, mida need tiitlid võivad kaasa tuua; või mõne muu ilusa tundekese eest, mille nimel Eesavi moodi antakse ära oma pärisosa. Vana Testamendi jutukeste tegelasi on kerge naerda, nende lihtsameelsust, kuid tihti anname oma päris olu veel kergemalt käest. Sellepärast püüab Jeesus siinse looga meie fookust paika nihutada.

„Ise seismise“ ülesleidmise protsess on pikk ja vaevarikas, aga ka kirgas. Seesama, millele viitab prohvet Jeremija, kui ta räägin „uuest seadusest“: leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile

südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“

Uues „Jumalateenistuse käsiraamatus“ jäetakse kohti ka vaikusele – väga olulisele praktikale, üliolulisele... Sest see on esimene praktiline samm, kuidas leida ise seismist. Kuidas kõigepealt märgata, kui seotud ma olen käsist ja jalust ja meeltest ja milline segadus tegelikult valitseb fassaadi taga. „Ise-seismisest“ pole suurt juttugi, on otsatu hulk marionette, rahvajuhtidest „maalideni“, kes liigutavad, naeratavad, poosetavad, söövad ja joovad ja mida kõike veel, kuid see toimub enamasti reflektoorselt, mingite meisse sisendatud programmide toel. Ja võib olla, et vaikus tekitab paanika, sest meie niidid ja nöörid veetakse siis pingale ning orjastav programm annab piitsa ja ütleb „nõõ!“. Me elame suuresti meelepettes, sellepärast öeldakse Piiblis korduvalt: valvake! Sellepärast kasutab Jeesus mõnikord šokeerivaid lauseid, nagu siin. Kuid järgmise peatüki alguses on veel šokeerivam, Jeesus väljendab kurbust oma rahva pärast, kurbus umbes selles laadis nagu on pandud kirja apogrüüfsesse Tooma evangeeliumi 28. üttes: Ütles Jeesus: Olen jäänud seisma keset kosmost ning olen avaldunud neile lihas. Olen leidnud nemad kõik joobnutena, ei ole leidnud kedagi neist janustena. Ning mu hing on teinud valu inimesepoegade pärast, sest nad on pimedad oma südamemeeles ning nad ei näe, et nad on tulnud kosmosesse tühjalt, ja otsivad taas minna välja kosmosest tühjalt. Kuid praegu nad on joobnud. Kui nad puistavad maha oma viina, siis nad pöörduvad.“

Nõnda on see „ise seismine“ ka täiesti olemas, kuid varjus paljude käänakute taga, orgude ja küngaste taga tasase teena... Ja sõnad mida kasutatakse on enamasti õiged, sest nende juured ulatuvad Jeesuse ja teiste päris vabade inimesteni, kuid need sõnad peavad saama lihaks, teekond praktiliseks. Siis on võimalik, et avastame Ainsa TÕE ja oleme uues seaduses. Kui meie usk on arvamine, siis me pole teed veel õigupoolest alustanudki. Ja siis sobib palvetada nii nagu „Õigeusu palveraamatus“ on ilusad ja sügavad read: Issand, mu Jumal, kui ma pole Sinu ees ka midagi head teinud, lase mul oma armu väel head hakatust teha...Issand, kasta mu südant oma armukastega... (siin ja pärast Sinu pühasid ande vastu võttes). Aamen.