Teenis ja jutluse pidas diakon Rein Keskpaik
Mt24:36-44
„Seda päeva või
tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Sest nii nagu
olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine. Sest nii nagu inimesed olid
noil päevil enne veeuputust- sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle
päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja
võttis kõik nad ära-, nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul:
üks võetakse vastu ja teine jäetakse
maha; kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse
maha. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te
taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta
valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest
Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi! “ Aamen.
Valvamise teema rõhutab kirikuaasta lõpul vaimulikku
valvamist ja Kristuse taastuleku ootust. Väsimuse ja hooletuse oht on suur.
Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unustab, et ta ei ela siin
jäädavalt. Kristlane peaks olema igal hetkel valmis seda elu maha jätma. Valvamine
ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib
oma alustatud hea töö meis lõpule, Jumala tõotuse kohaselt kristlased ootavad uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus, nagu
võime lugeda 2.Peetruse kirja 3.
peatükkist (2 Pt 3:13).
Kui mingi vajalike tööde valmimise tähtaeg läheneb
lõpule, siis kipub see meid rõhuma. Eriti siis, kui selle täitmise tähtaeg on
oluline. Tihtipeale jätame oma tegemised viimasele hetkele, olgu see mõne töö
või lubadusega. Tudengitel on enne eksameid tunne, et ikka jääb üks päev puudu.
Kogu aeg oli aega küll ja siis äkki on eksamite aeg käes.
Kirikuaasta lõppedes kutsutakse meid üles olema
valvel: valvake siis, sest teie ei tea,
mil päeval teie Issand tuleb! Kas me
suudame seda, kui oleme maiste elumurede küüsis? Või oleme hoopis nii valmis,
et ei ootagi enam midagi?
On Jumala
suur arm, et me ei tea seda päeva ega
tundi, millal Inimese Poeg tuleb. Kristus ei öelnud seda ka oma jüngritele.Ta
ütles neile selgelt, et Ta ei saa oma tuleku päeva ega tundi teatavaks teha.
Kui ta oleks saanud seda avaldada, poleks olnud mõtet manitseda neid pidevale
ootamisele. On inimesi, kes väidavad, et nad teavad Issanda ilmumise täpset
päeva ja tundi. Nad on innukad ennustama, kuid need ennustused ei ole täitunud.
Issand on meid selle eest hoiatanud. Inimese Poja tulemise täpne aeg on Jumala
suur saladus. Tänane evangeelium ütleb meile selgelt: inimesed elavad oma
igapäevast argielu ning keset seda kõike üks võetakse ära ja teine jäetakse: sest nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab
olema ka Inimese Poja tulemine.Sest nõnda nagu inimesed olid neil päevil enne
veeuputust: sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa
läks laeva, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad kõik ära,
nõnda on ka Inimese Poja telemine.
Enne veeuputust elanud inimesed pöörasid Jumalale
selja ja keeldusid täitmast Tema püha tahet. Nad juhindusid oma ebapühadest ja
vääratest ideedest. Just nende kurjuse pärast nad hävitati. Ja tänapäeva maailm
läheb sama teed. Maailm on täis kurjust. Viimaseks näiteks on üleeilsed terrorirünnakud
Pariisis.
Valvamine ei
ole kõrvalt vaatamine. Kui me valmistume puhkuse- või tööreisiks, siis hakkame
juba varakult oma kohvreid pakkima. Kas oleme aga valmis, kui viimane teekond
on kätte jõudmas? Valvamine peab olema kristlase eluviis. On hilja hakata reisiks
valmistuma siis, kui minekuaeg on juba käes. Seepärast peaksime elama nii, et
me ei kohkuks ära kui Jumala kutse tuleb. Maha tuleb jätta kõik.
Meie usu püha alus on õpetus meie Vabastaja Jeesuse
Kristuse lepitusristist, ütleb ühes oma jutluses Kari Tynkkynen. Kristlik kirik
kuulutab andeksandmise suurt sõnumit. See ei kuuluta erinevust, vaid seda, mis
ühendab. See ei kuuluta surma, vaid elu. Kristuse pühades haavades on meie
jaoks kõik olemas- rahu ja puhkus muredest räsitutele ning igavese elu lootus.
Kuidas võiksime üle elada ajad, mil tunneme endid Kristusest
lahus olevat? Peaksime mõtlema, mis saab siis, kui see lahusolek jääbki püsima.
Pöörase ja sageli mõttetu kiirusega tormav maailm meie ümber kisub märkamatult
endasse ja teeb kõik selleks, et me ei leiaks aega peatuda ja mõelda oma elust
igavikulises mõõtmes. Miks ma olen maa peal seda elu elamas ja kuhu lähen, kui mu aeg siin otsa
saab? Kuidas suudaksime kanda elumuresid ja võita surmahirmu, kui meil ei oleks
evangeeliumi- rõõmusõnumit- head sõnumit
pattude andeksandmisest ja igavesest elust taevas? Et aga seda rõõmusõnumit
endas kanda ja selle järgi elada, peame olema valvel, et keegi ega miski meie
usku ei kahjustaks.
Koos õpetaja Tauno Kiburi tulekuga on meie kogudusse tulnud
võõrapärase nimetusega palvevorm-retriit.
Eesti keeles võib kasutada sõna-süvi
(sõnast süvenema). Retriit on vana kristlik tava mõneks ajaks tagasi tõmbuda
igapäevaelu rutiinist, kärast, et saaks
segamatult vaikuses mõtiskleda, korrastada oma suhteid iseenda ja vajadusel
kõiksusega ning eelkõige ennast uurida, leida üles see rahu ja kindlus,
mis igapäevaelu probleemide rägastikus on kaduma läinud. See on meie jaoks uus
vana asi. Retriidikogemustega kristlased arvavad, et aeg-ajalt retriidis käimine on enesearengutee vältimatu osa.
Eelmisel nädalal pihtis Pealtnägijale üks meie tuntud muusik, kuidas ta elu on rappa
jooksnud. Eneseleidmiseks võttis ta ette palverännaku Hispaaniasse. Selle pika
rännaku jooksul leidis ta sisemise tasakaalu. Ja nüüd on ta kirjutanud raamatu
oma elust, hoiatuseks noortele.
Õp.Albert Soosaar on öelnud:Meie aja inimesed kasutavad mõnikord väljendit Noa aeg, Noa-aegne.
Selle väljendiga märgitakse tänapäeval lootusetult vananenud asju ja mõtteid.
Piibli järgi see nõnda ei ole. Noa-aegne mõtteviis on kaasaegne ellusuhtumine
ja see kestab maailma aja lõpuni, Kristuse taastulekuni. See kinnitab, et
inimesed on jäänud, hoolimata toimunud muudatustest, põhiliselt samaks. Nad
söövad ja joovad, võtavad naisi ja lähevad mehele, ostavad ja müüvad, istutavad
ja ehitavad. Nad teevad seda Jumalata ja Jumala peale mõtlemata nagu Noa
päevil. Päevakorral on ainult maised huvid. Neil pole aega piibli lugemiseks
ega kirikus käimiseks. Neil pole aega igavikule mõtlemiseks ega palvetamiseks.
Noa aeg ja Loti päevad tuletavad meile meelde
ka Jumala tegu. Tolleaegsed inimesed olid kaotanud õiguse edasi elada.
Seepärast tuli nende peale Jumala hävitav nuhtlus. Maailm naerab selle tõsiasja
üle nagu inimesed Noa ajal ja Soodoma elanikud Loti päevil, aga ega uskmatus ja
pilge Jumala tegusid tühista, ei Jumala armu ega Jumala kohut. Üht ta teeb
küll: jätab uskmatu inimese Jumala armust ilma.
Usklik inimene mõistab: auline on see, kuhu Issand oma
rahva viib. Ka siis, kui taevavägesid kõigutatakse, kui maa ja taevas hukkuvad.
Kui Issand tuleb, viib ta endale lõpuni ustavad aulisele võidule.
Selle maailma tuuled ja mured annavad meile tõuke
igatseda Jumala armu soojust, nälg õigluse ja vagaduse järele olgu saatjaks
meie eluteel. Aamen.
No comments:
Post a Comment