Ap 9, 17-18 tekstile (2010).
Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja, pannud oma käed
Sauluse peale, ütles: „Saul, vend, Issand on mu läkitanud -
Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa
jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.” Ja kohe langes
Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis
püsti ja laskis enese ristida.
Head
kirikulised, armsad sõbrad! Kuuldud loos saab Saulusest Paulus –
selline kirjanduslik väljend. Mees, kellest siin räägitakse,
kandis suure tõenäosusega mõlemat nime, vähemalt senikaua kuni
toimus valgustumine Damaskuse teel. Saul, nõnda kandis ta juudi
pärimuse järgi oma suguvõsa (benjaminlane) kuulsat nime, esimese
Iisraeli kuninga Sauli järgi. Kuid tal oli ka Rooma nimi Paulus, ta
isal oli juba olnud võimalus soetada endale Rooma kodakondsus. Kuni
pöördumiskogemuseni Damaksuse teel nimetab Luukas teda Sauliks,
hiljem paganate apostlina Pauluseks. Ja alguses ei kandnud mitte
üksnes nime, vaid oli igati selle nime vääriline, kogu ihu ja
hingega nii kirjaliku seaduse kui suulise pärimuse järgija,
teokraatliku Iisraeli taastaja; ise ta ütleb kirjas filiplastele:
“...kui keegi teine arvab, et temal võib olla lootust päritolu
tõttu, siis minul veel enam: ma olen ümber lõigatud kaheksandal
päeval, olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast
sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser, innukuse poolest
koguduse tagakiusaja, Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu.
Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse
pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse
kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik
selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind
leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest,
vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal
annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise
väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma
kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.”
Saul ei ajanud odavat asja, ta püüdis kõigest väest; iseküsimus
on: kas pärimus, mida ta järgis, kas tee, mida ta käis, oli sama,
mis ennemuiste kui Jumal käis oma rahva ees ja juhatas tõotatud
maale. Inimesega võib olla nii ja paljude tema loodud õpetustega,
et ta ei märka õhkõrna teeviita, mis juhatab kõrvale suurelt
teelt; mis ei kosta marssiva armee, “jumala sõdalaste” sõjakisa
tagant. “Jumala riik” võib olla ainult inimese peas ideena,
kõrgelennulise mõttena, suure mürana – ja siis on “Jumal
aheldatud” selle inimese jaoks ja ta kuulutuse jaoks ja kuuljate
jaoks. Siis on nii, nagu täna kuuldud prohveti tekstis: silmad on
liimitud kinni, ja kõrvad ning inimene ei näe ega kuule, kuid ise
ta arvab, et “parandab maailma”, et teeb “head”. Piire ega
teeviitasid pole iseenesest, vaid inimene loob need läbi “tohib”
“ei tohi”, “võib” “ei või”, käskude ja keeldude, hea
ja kurja. Loob, sest ta kardab, kardab hirmsasti. Loob, ning kartus
süveneb, kuigi loomise aktiivsus, tegevus petab ta ära – kartus
ununeb, ja siis seda justkui polegi. Kuid see istub sügavuses ja
ootab, kuni saab jälle ja jälle pea pista välja. Kartus on nagu
muinasjuttude lohe, kellel seitse pead, lööd ühe maha, kasvab kaks
asemele. Hakkad taga võitlema ja saad aru, et ei võida, et pole
lootustki. Tavaliselt siis püütakse unustada kõiksugu
asendustegevusega, töökusega, perfektsusega, aktiivsusega jne.
Saul oli samuti väga aktiivne, kaugele jõudnud: ta oli noore mehena
istumas tollase juuda ühiskonna esindusorgani, suurkohtu esiridades.
Suurkohtu töö nägi välja nõnda: 71 meheline suurkogu pidas
koosolekuid poolringis. Kohtuniku seisuses olijad istusid pinkidel.
Nende ees maas istusid kirjatundjate õpilased, igaüks oma
väljateenitud kohal: teenekamad esireas, vähem õpetust saanud
teises ja uued õpilased kolmandas. Kui keegi esimese rea õpilastest
sai küpseks, st võeti kohtunikuks (pärast mõne kohtuniku surma
või kohtu ridadest väljaheitmist, mis oli harukordne), tuli tema
taga teises reas istunu tema asemele. Saul tõenäoliselt istus
esimese reas, ta õpetaja Gamaliel oli üks tuntumaid ja hinnatumaid
toorajuriste, sellepärast ka selline usaldus ja volitused, seetõttu
ta viibis ka esimärter Stefanose kinnivõtmise ja hukkamise juures.
Kuid “pimedus oli sügavuse kohal”, kui meenutada Piibli
alguspeatükki loomise algusest: “sügavus” (hbr “töhom”)
Paabeli mütoloogia järgi ürglohe, kaose koletis, see, kes
põhjustab kartust ja hirmu, see oli veel elus. Esimene löök tabas
teda ehk siis, kui Saul viibis Stefanose hukkamise juures, sest
“hukatava nägu oli nagu ingli pale” Luuka kirjelduse järgi.
Veel varem ehk Jeesuse hukkamine, ka sellest pidi Saul kindlasti
teadma toimikute kaudu. Ja nüüd lööb Issand Sauli otse südamesse,
ilmub talle ülestõusnuna, võtab ära nägemise kolmeks päevaks –
selline sümbol, mis viitab Jeesuse surmavallas käimisele, ürglohe
juures käimisele ja selle võitmisele. Issand tõmbab ka Sauli
“pimeduse kamusse” ja siis saadab Hananija teda üles äratama:
“Näe jälle!” Samamoodi kui Jeesus teeb tänases loos pimedale.
Näe nüüd õigesti! Näe nüüdsest alates armastuse vaimus, ilma
hirmuta, ilma kõige segavata, näe otse, Issand on siin...
No comments:
Post a Comment