Jutlus Kose kirikus ja Pikva kabelis 2.oktoobril AD 2016

Jutlustab diakon Rein Keskpaik

Mk2:1-12

„Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,“- ta ütles halvatule- „sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“ Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!“ Aamen.

Usk tunneb Jeesuses ära Jumala Poja, kellel on vägi teha Jumala tegusid. Jeesuse eluajal kahtlesid paljud Temas või panid teda pahaks, eitades Tema jumalikkust ja pidasid Teda rahva ülesässitajaks. Usk ja uskmatus võitlevad teineteisega ka iga kristlase südames.

Kuuldus Jeesusest kui imetegijast oli levinud üle kogu Galilea, sealt edasi Juudamaale ja pealinna Jeruusalemmagi, kus Tema tegevuse vastu tundsid huvi ametlikud vagaduse esindajad- variserid ja kirjatundjad. Jeruusalemma juhid olid käskinud salakuulajatel jälgida Jeesust teraselt. Nendeni oli jõudnud kuuldus, et Jeesus ei pea kinni käsu nõuetest. Jeesuse pattude andestuse kuulutus Kapernaumas ei möödunud märkamatult. Kohalolevad kirjatundjad pidasid Jeesuse sõnu Jumala teotuseks. Ta oli rahvahulga kuuldes öelnud: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“  See oli midagi uut, ükski prohvet polnud enne nii toiminud. Pattude andestus oli Jumala eesõigus. Nii olid seda mõistnud kõik juutide pühakirjaseletajad. Jeesus oli aga selge sõnaga kuulutanud halvatule pattude andestust. Kui pattude andestus on ainult Jumala eesõigus, siis see mees, Jeesus, võtab endale ülesanded, mis kuuluvad Jumalale. Selle tõttu peab Ta olema Jumala teotaja. Pattude andeksandmine oli ennekuulmatu asi inimese suust. Patud saadi andeks templis ohverdades. Ka mõned vagad, nagu Mooses, Noa, Taaniel olid palvetanud rahva eest. Kuid et inimene teisele inimesele andeksandmist kuulutas, polnud isegi Ristija Johannese puhul võimalik.

Jeesus kuulutas pattude andeksandmist kui Inimese Poeg. Rabid olid ärevalt jälginud Jeesuse tegevust. Nad ei vahetanud omavahel ühtki sõna, kuid nende pilgud kõnelesid sellest, et midagi tuleb ette võtta. Nad nägid siin võimalust süüdistuseks. Südames mõtlesid nad, et Jeesus pilkab Jumalat. Kes muu võib patte andeks anda kui ainuüksi Jumal? Jeesus taipas nende mõtteid ja lausus: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“?

Jeesuse imeline inimeste tundmine lõikas läbi kirjatundjate kurja arutelu. See, kes nägi halvatud mehe ja tema kandjate usku, nägi ka kirjatundjate uskmatust. Nii üks kui teine toodi Kapernauma koduses jumalateenistuses valguse kätte. Veel enne, kui kirjatundjad jõudsid oma mõtted sõnadeks seada, olid nende arvamised juba avalikult rahva ees. See pidi neile olema üsna ebameeldiv üllatus. Kuidas meeldiks meile elada ainuski päev nii, et meie mõtted oleksid teistele nähtavad? Ja siiski on Jumalale meie mõtted iga päev nähtavad. Selle asemel, et ennast lasta sellest häirida, on targem elada nii, et südamete tundja ja mõtete mõistja võiks meid õnnistada.

Mäletan oma keskkooliaegset füüsika õpetajat, kes meile ikka ütles:  „Ärge arvake kunagi, et te olete täiesti üksi. Ka siis, kui kedagi läheduses näha ei ole.“

Halvatud mees ja tema kandjad olid õnnelikud, et Jeesus nende mõtteid nägi, kirjatundjate kohta seda öelda ei saa. Niisugused nähtused on ilmnenud ka kristlaste jumalateenistustel. Paulus räägib Korintose esimeses kirjas kuulajast, kelle südame saladused tulevad ilmsiks jumalateenistuse kõnede mõjul: „Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas!“ ( 1 Kr 14:25).  Meie kas saame jumalateenistusel abi või peame sealt lahkuma noomitult, vastavalt meie usule või nurisemisele.

Tänane kirjakoht näitab meile kui suur pidi olema halvatu, eelkõige aga nelja kandja usk. Jeesuse juurde oli raske pääseda. Kandjad püüdsid mitmeid kordi rajada teed läbi rahvahulga, kuid asjatult. Haige mees oli meeleheitel. Ihaldatud abi oli nii lähedal. Kas tõesti tuli loobuda? Sõbrad kandsid ta maja katusele, lõhkusid sellesse augu ning lasksid ta alla Jeesuse jalge ette. Jeesuse kõne katkes. Kristus vaatas mehe kurba näkku ja mõistis, et siin oli teda otsinud muserdatud inimhing, halvatu, kelles Kristus oli äratanud süütunde. Pärast seda, kui mees oli kahetsenud oma patte ja hakanud uskuma, et Jeesusel on vägi teda terveks teha, oli elustav arm õnnistanud tema südant. Jeesus märkas mehe silmis tärganud ususädet. Ta nägi mehe jõupingutusi, et jõuda Temani. Meeleheite koorem veeres haige mehe südamelt. Andestuse rahu täitis hinge ja säras välja näost. Abitu halvatu oli uuenenud, patusele oli andestatud. 

Nende nelja mehe tegu võib võrrelda eestpalvega, kui kanname oma armsaid Jumala ette. Õnnis on inimene, keda kannavad eestpalvetavad käed. Me kõik vajame kaaskristlaste eestpalveid.

Tänane lugu tuletab meile meelde kohustust, mille tunnistuseks on eestpalve sedelid meie kiriku eesruumis, mitte jääda loiuks ega väsida kaasinimeste kandmises Jeesuse ette. Tehkem seda usus, sest Jeesuse sõnad pattude andestusest ja tervendamisest ei ole tühised sõnad. Need ei olnud siis tühised, ega ole nad seda ka praegu. Need sõnad jäävad, kui hukkuvad taevas ja maa. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Aamen.