Jutlus Paastuaja 2. pühapäeval

2 Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, 
3 kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. 
4 Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka. 
5 Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse. 
6 Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. 

Täna on paastuaja teine pühapäev. Eelmisel pühapäeval rääkis meie õpetaja siit samast puldist Jeesuse kiusamisest. Tänane kirjakoht on pärit Jaakobuse kirjast, mis kuulub koos Heebrea, kahe Peetruse, kolme Johannese ja Juuda kirjaga katoolsete kirjade hulka. Neid kirju iseloomustab adressaat – või õigemine, selle puudumine. Need kirjad ei ole saadetud üksikkogustele, vaid olid algkristlikes kogudustes kasutuses ringkirjadena.

Jaakobuse kiri on oletatavasti pärit 1. sajandi algusest. Kuigi kiri algab nimega Jaakobus on autori kohta vähe teada. Võib öelda, et Jaakobus on Uues Testamendis levinud nimi. On Jaakobus Sebedeuse poeg ja Johannese vend ning on Jaakobus Alfeuse poeg. Ka Jeesuse vend kannab nime Jaakobus. Kirjas galaatlastele toob Paulus välja, et Jaakobust nimetatakse ka sambaks ning Juuda kirja autor on Jaakobuse vend. Segadust tekitab veelgi tõsiasi, et kirjadele autoriteedi lisamiseks kasutati võtet, kus kirja autoriks öeldi olevat mõni tolleaegses ühiskonnas lugupeetud inimene. Seega on keeruline öelda, kes võis tegelikult olla selle kirja autor.

Lugedes läbi, mida kirja autor oma kuulajatele tahab öelda, siis meenuvad kohe esmalt Vana testamendi õpetussõnad. Siiski on kiri kirjutatud kristlastele, mitte Vana Testamendi juutidele ning tegeleb küsimusega, kuidas siis kristlane, peaks käituma. Seda kirja on nimetatud ka „õige käitumise käsiraamatuks“ (Lohse, 1994, lk 160). Mõni hetk tagasi ette loetud Piibli kirjakoht räägib meile kiusatusest, kannatlikkusest, palvest ja usust.

Mis siis on kiusatus või kus me teda kohtame? Jeesust kiusas kõrbes saatan, kuid kes meid kiusab? Kas see on Saatan, kuri vaim või õel naabrimees või mitte ükski neist? Kreekakeelses tekstis, mis on Uue testamendi kirjapanemise keel, vastab sõnale kiusatus sõna δοκίμιον (dokimion). See sõna tähendab läbikatsumist, proovi või inglise keelest meile saabunud sõna test. Endi kooliajast teame, et ka pedagoogidel „meeldib“ õpilasi läbi katsuda tunnikontrollide, kontrolltööde ja eksamitega. Olles ka ise kunagised õpilased teame, kui kerge on tekkima tunne, et õppejõud kiusavad meid – panevad proovile. Siiski ei ole nende eesmärk mitte õpilasi kiusata, vaid veenduda, mis nad on õppinud, kui palju nad teavad ja oskavad. Mõistes, mida meie proovile panijad taotlevad, tuleb ka kannatlikkus.

Tuleb tõdeda, et kiusatused on ja jäävad meie maise elu lahutamatuks osaks. Kiusatuse mõistmine ei tähenda siiski, et saadud negatiivne hinne võiks tähelepanuta jääda. Saadud hinde parandamiseks tuleb aru saada õppeaine sisust, õppida midagi juurde või muuta midagi senises ehk siis meelt parandada. Kiusatused aitavad meil mõista, millised me oleme ning tajuda oma puuduseid. Nähes, et me ei ole täiuslikud, vaid alles teel sinna, saame osavõtlikumalt suhtuda ka kaasinimestesse mõistes, et ka nemad ei ole täiuslikud. Mõnikord tuleb meil siiski tõdeda, et me ei suuda muuta ennast – me võime näha oma vigu, kuid me ei suuda ennast muuta. Sellisel juhul jääb meil üle vaid paluda Jumalat, et ta meid muudaks. Ja mõnikord on väljakutseks oma vigade tunnistamine ning enda aktsepteerimine sellisena, nagu me oleme – poolikud.

Üks lugu räägib, et pärast Einsteini surma kutsus Jumal ta enda juurde ja ütles: „Kõigist minu lastest tegid sa maailma mõistmiseks kõige rohke. Küsi, mida soovid!“

Einstein ütles: Tahaksin näha inimese valemit.“

Hetk hiljem oli valem tema ees. Mitu päeva uuris Einstein seda ja hüüdis siis: „Siin on viga!“

„Ma tean,“ vastas Jumal. (Raudla & Kilgas, 2011, lk 165)

Oma vigade tunnistamine ja mõistmine ei ole lihtne ning seda tuleb harjutada kogu elu. Paulus toob armastuse ülemlaulus välja kolm väga olulist sõna inimese elus – usk, lootus ja armastus (1Kr13:13). Ka kiusatuste ja läbikatsumistega toime tulekuks on meil vaja kõiki kolme. Usk aitab meil loota ning seetõttu armastuses toimida. Jaakobuse kirja autor kutsub meid üles saama täiuslikuks kannatlikkuses ning annab ka nõu, kuidas seda teha – paluda Jumalat. Jumala poole pöördumiseks on meil vaja usku – usku, et Jumal on siin, meie kõrval, kõigis kiustustes ja läbi katsumistes ning on valmis meid kuulama. Lootus Jumala armastusele on see, mis hoiab meie usku ülal. Ja meie usk leiab väljenduse meie palvetes.

Mõelgem siis, mida me suudame teha paremini ning mida on vaja paluda uskudes ja usaldades Jumalat? Mõelgem, kui täiuslik on meie kannatlikkus?

Aamen

Tsiteeritud teosed

Lohse, E. (1994). Uue Testamendi teoloogia põhjooni. Tartu: Tartu ülikooli usuteaduskond.

Raudla, H., & Kilgas, R. (2011). Ajatud lood. (R. Kilgas, Toim.) Kirjastus Sator.

Tiit Palgi

Jutlus pühapäeval enne paastuaega

Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,  tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.  Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus. 

Kord olevat sattunud üks inimene ekskursioonile põrgusse. Vaatepilt, mida ta seal nägi üllatas teda väga. Kõik põrgu asukad istusid suures pidulikus saalis pidulikult kaetud õhtusöögi laua taga. Laud oli rikkalikult kaetud ja ükski inimliku kujutlusvõime abil kujutletav roog ega jook ei puudunud laualt. Kõike oli ülikülluslikult. Toit lõhnas isuäratavalt. Ent kõigil, kes laua taga istusid olid käed otsekui lahastesse seotud, nii, et nad ei saanud oma käsi küünarnukist kõverdada. Seetõttu ei saanud nad osa hurmavast õhtusöögist, sest nad ei saanud seda endale suhu panna. Nõnda oli põrgu täis nälja käes piinlevaid inimesi, kes küll nägid ja tundsid kogu selle külluse olemasolu, kuid ei saanud sellest ivakestki maitsta.

 Järgmisena viidi sama inimene taevasse. Ja oh üllatust, seal avanes talle täpselt samasugune vaatepilt: rikkalikult kaetud pidulaud, kaunis keskkond ning laudade taga istuvad inimesed, kes ei saa endale toitu suhu pista. Ent midagi oli seal teisiti. Täiesti teisti. Taeva asukad ei püüdnud teha abituid katseid endale toitu suhu panna, vaid nad toitsid üksteist, ulatades toitu oma vastas istujale.

See pilt iseloomustab teenivat eluviisi, mis seab enese heaolu ja saavutusvajaduse asemel esiplaanile teiste inimeste vajadused ja heaolu.

On märkimist vääriv, et teenijat või teenimist ja hoolitsemist märgib ka ladinakeelne sõna minister, millest tuleb ka vastav sõna eestikeelde. Nii on ka meie riigi valitsejad – ministrid- kutsutud omakasupüüdmatult hoolitsema meie riigi majanduse, hariduse, sotsiaal- ja kultuurielu eest, viimselt kogu meie Eestimaa ja eestimaalaste eest.  Väljakutse, mille Jeesus esitab tänases evangeeliumis jüngritele, aga ka igaühele meist ei ole kergete killast: kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane. Mida tähendab teiste teenimine? Kas oled valmis olema teiste teenija? Kust võtta selleks jõudu ja oskusi?

Kuuldud loo taevas valitsenud õhkkonda ja meelelaadi kirjeldab meile tänane jutlusetekst Pauluse kirjast korintlastele, armastuse ülemlauluks nimetatav peatükk, mis näitab, et igasuguse teenimise alus on armastus, laiemalt võttes elu alus ja elu andja on armastus.  

Paulus kasutab siin kreekakeelset sõna agape, mis tähendab tingimusteta, omakasupüüdmatut ja ennastohverdavat armastust. Seda sõna kasutatakse eelkõige Jumala armastuse väljendamiseks, aga ka inimeste vaheliste suhete puhu. Väljaspool Piibli esineb seda haruharva.
Tänase pühapäeva teema on Jumala armastuse ohvritee. Eeloleva nädala kolmapäeval  algab kannatusaeg, mille jooksul kõnnime 40 päeva koos Kristusega, meenutades Tema kannatusi, ristilöömist ja surma, mis viivad meid taas lähemale Kristuse ülestõusmise imele.

Mõtelgem hetkeks, mis tähenduse saab armastuse ülemlauluks nimetatud Pauluse tekst siis kui vahetada Pauluse kirjas sõna armastus, sõnaga Kristus. Kristus on pika meelega, Kristus hellitab, Kristus ei ole kade, Kristus ei otsi omakasu, Kristus usub, loodab ja kannatab meie eest ja meiega. Eks ole see ju Kristuse armastuse ohvritee?

Sama sõnumi leiame tänasest evangeeliumist: Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast
teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” See, et Jumala Poeg on saanud meie teenijaks, teinud meie heaks kõik, mis me vajame, avab meile tee Jumala küllusliku armastuse juurde. Jumala armastuse puudutus, avab meile tee kaasinimese juurde, nõnda et võime igaühte võtta vastu tingimusteta ja armastusega. Jumala armastus, mis meile on osaks saanud ja saab ka jätkuvalt, varustab meid armastuse ja jõuga, et saaksime teenida üksteist ja Jumalat. Jumala armastus seob meid katkematu sidemega üksteise- meie eelkäijate ja meie järeltulijatega ja Jumala endaga. Aamen.

Õpetaja Kerstin Kask

Jutlus 2. pühapäev enne paastuaega. Jumala sõna külv

Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mit­te Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Ju­mala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on Ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sest Juma­la narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam. 1 Kr 1:20-25

Tänase pühapäeva teema: Jumala sõna külv kutsub meid mõtlema kuulutustööle ja kuulutuse sisule: rõõmusõnumile Jeesusest Kristusest, kes apostli tunnistuse kohaselt on Jumala vägi ja Jumala tarkus. Kuuldud kirjakoht toob meieni Pauluse küllaltki emotsionaalse  ja kirgliku mõtteavalduse sel teemal. 

Läbi kristluse ajaloo on aeg-ajalt ikka tekkinud sama emotsionaalset ja kirglikku  arutelu usu ja tarkuse suhte üle, mõnikord on neid suisa vastandatud. Need, kes Jeesust taga kiusasid ja tema üle kohut mõistsid olid juutide mõjukaimad ja harituimad mehed: ülempreestrid, kirjatundjad, koguduse vanemad. Ka apostel Paulus sattus Korintose koguduses olukorda, kus rahvas jagunes kaheks, ühelpool erinevate tõekspidamistega kõrgelt koolitatud ja õpetatud mehed ja teiselpool lihtrahvas, kes tõenäoliselt ennast ladusama jutuga kõnemeeste poolt nii öelda ära rääkida lasid. Peatüki alguses räägib Paulus tülidest koguduses, kus inimesed ütlevad endid küll Apollose, küll Keefase, küll Pauluse poolt olevateks. Igaüks neist sai inimesi enda poolele oma õpetatud kõne ja tarkusega. Paulus vastandab  sellele inimlikule kõnevõitlusele Jumala kõned, mille puhul isegi Jumala narrus ja nõtrus on rohkem väärt kui inimlik tarkus.

Inimesed on erinevad, nad võtavad  Jumala sõna  erineval moel vastu, kuulutamise erinevad viisid puudutavad neid erinevalt. Ka ajad ja olukorrad on erinevad, see, mis puudutab täna ja siin ei pruugi seda enam homme samal moel teha. Mõned inimesed vajavad uskumiseks kuulutusse Kristusest imetegusid. Teiste jaoks on olulised filosoofilised argumendid. Kolmandateni jõuab kuulutus Kristusest pigem kaasinimeste armastustegude kaudu.
Kristliku kuulutuse alguses seisab aga tunnistus ristilöödud ja ülestõusnud Issandast, kes on läinud surma inimkonna patu pärast ja on oma surmaga võitnud surma, tõustes võitjana hauast - elu ja lootuse märgiks.

Kõigeväeline Jumal ületab meie inimliku tarkuse. Iseenda, inimlik tarkusega ei pääse me Jumalale ligemale. Me ei saa otsustada pelgalt maailma vaadates, missugune on Jumal. Tarkus, millest räägib Paulus on midagi muud kui inimlik tarkus. See on tarkus, mida jagab Jumal ise ja mis saab meile osaks Jeesuse Kristuse kaudu. Sellest tarkusest osasaamine on Jumala tegu, tema kingitus meile, see on midagi täiesti erinevat sellest, mida inimliku igapäevase õppimisega võiks saavutada. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et õppimine, teadmiste omandamine ja teaduse tegemine, kasvõi usuteaduse vallas, oleks kasutu või väheväärtuslik. Otse vastupidi, tihti teeb õppimine, oma mõtete ja elu korrastamine, maailma avarama pilguga vaatama õppimine, ruumi ka usulistele kogemustele. Ent ainult Jumal avab oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu meile tarkust, mis pelgalt inimmõistusega ei ole õpitav ning inimeeltega ei ole kunagi täielikult haaratav Jumal ei mahtunud tervenisti ära Jeruusalemma kirjatundjate õpetusse ega Korintose filosoofide teooriatesse.  Jumal on alati erinev sellest, kuidas meie Teda endale ette kujutame või Teda tajume.

Üks mõistujutt räägib, kuidas keegi naine nägi kord unes, et kaupluse leti taga seisab Jumal. Issand, oled see tõesti Sina? küsis naine õhinal. Jah, see olen mina vastas Jumal. Aga mida Sinu käest osta saab, küsis naine õhinal. Minult saab osta kõike, vastas Jumal. Sel juhul anna mulle palun tervist, õnne, armastust, edu ja palju raha vuristas naine ühe hingetõmbega. Jumal naeratas lahkelt, läks laoruumi ja tuli sealt hetke pärast väikese paberist karbiga. Ja see on kõik? küsis naine pettumuse noot hääles. Jah, see on kõik, vastas Jumal ja küsis: Kas Sa siis ei tea, et minu kaupluses müüakse vaid seemneid?

Ka tänane evangeeliumi räägib meile seemnest, sinepiivakesest. Jeesus kasutas jumalariigist kõneldes seemet sümbolina „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.” 

Jumal on kinkinud ka inimesele seemne, Ta on külvanud selle meie hinge ja südamesse. Selles seemnes on peidus inimese jumalanäolisus, inimese võime tunda ja armastada Jumalat ja kaasinimest. See seeme võib küll olla silmale nähtamatu, ent see on olemas. Seeme ei ole antud meile selleks, et me seda enesele hoiaksime, see on antud meile, et seemnest võiks kasvada puu, mis kannab ja toetab, mille okstesse saavad teised pesa teha, mille küljes kasvavad ehk viljad, milles omakorda valmivad uued seemned, et levitada head sõnumit Jumala armastusest ja tarkusest.  Üks mu sõber ütles kord, et inimesed võvad olla üksteisele, kas tõusuks või languseks. Teisisõnu siis, kas headuse ja armastuse suurendajaks või vähendajaks või siis ka jumalanäolisuse ilmutajaks või varjajaks. Olgem siis varmad hoolitsema seemnete eest, mis meile on kingitud, et Jumala vägi võiks avalikuks saada. Aamen

Õpetaja Kerstin Kask