Jutlus paastuaja kolmandal pühapäeval

„Me teame, et ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumalastsünnitatu hoiab ennast ja kuri ei puuduta teda. Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.“ 1Jh5:18-20

Kannatamisaja läbivaks sõnumiks on üleskutse meeleparandusele. Inimese sees toimub alatasa hea ja kurja vaheline võitlus. Aga alati ei ole lihtne aru saada, mis on hea ja mis on kurjast. See, mis ühe arvates on igati meeldiv ja tore, on mõne teise meelest täiesti taunitav. Inimlikult saab mõlemat seisukohta põhjendada. Aga kummal on õigus?

On üks vana soovitus: kui sa ei ole kindel, kas mingi tegevus on sulle kui kristlasele hea või kohane, siis mõtle, kas Jeesus tuleks sinuga kaasa, kas Tema annaks oma õnnistuse sinu ettevõtmisele. Selline vaatenurk asetab asjad teise valgusesse.

Ilmutuse raamatus öeldakse hoiatavalt Laodikeia koguduse kohta: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige, sülitan ma su välja oma suust.“ (Ilm 3: 15-16).

Liiga sageli oleme me loiud ja ükskõiksed, laseme asjadel minna, nagu nad lähevad, ega püüagi vastu seista kurja sepitsustele.

Ps 19:13 ütleb laulik: „Eksimused- kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks!“

Meenub minu keskkooliaegne füüsika õpetaja. Tema ütles ikka, et isegi siis, kui sa arvad, et oled üksi, pea meeles, sind nähakse. Keegi ikka näeb. Ta ei täpsustanud kunagi, kes on see keegi. Arvan, et meil teiega ei ole seda raske taibata.

Kõige lihtsam reegel on muidugi palvetada iga uue päeva algul kõik eelseisvad asjad läbi. Eriti sinu jaoks suured ja tähtsad otsused. Paluda Jeesust endale saatjaks kaasa. Iga päev. Kurja rünnakutest me ei pääse, aga Issandaga koos suudame kurja ära võita.

Vigala Maarja koguduse õpetaja Kristiina Jõgi on öelnud: Halb ja kuri meel mürgitavad inimest. Ei ole tal endal hea olla ega tunne tema seltskonnast rõõmu ka teised. Ega siis inimene saa sellise rikutud meelega elada, tahab ju olla rikkumata, aga midagi on temas korrast ära- nõnda korrast ära, et tegutseb vildakalt.

Paranemine saab toimuda alles siis, kui teadvustad endale: minuga ei ole kõik korras, ma tahan midagi ette võtta, et minu rikutud meel võiks terveks saada. Kui otsus midagi ette võtta saab ellu viidud, siis sünnibki meeleparandus, mille tulemuseks on hea ja rõõmsa meelega inimene. Tal on rahu Jumalaga, iseenda ja kaasinimestega, sünnib valguse laps. Sõnadesse panna on see lihtne, aga tegelikus elus võib osutuda vägagi raskeks. Juba algus on keeruline- tunnistada oma rikutust: joodik ei pea ennast tavaliselt joodikuks, riiakas ei pea ennast riiakaks, ahne ei arva, et ta on ahne jne.

On palju asju, millega saab oma halba käitumist põhjen- dada. Aga otsides vabandusi ja põhjusi ei saa muutust toi- muda- halb meel jääb püsima. Valgus ei ole saanud võitu pimeduse üle.

Ka siis, kui suudetakse endale oma puudusi tunnistada, ei sünni meeleparandust, kuna me püüame omast jõust, aga meie jõud on nõder. Me väsime, lööme käega ja lubame endal olla sellised, nagu me oleme. Üksnes Jumal saab aidata, aga mitte justkui peoga pühkides kogu halva, mis meie juures on, vaid ainult siis, kui me ka Temale oma vead tunnistame ja Temalt abi palume. Patt ja kurat- need on vägevad vaenlased, üksi neid ei võideta. Jeesus on kurja ära võitnud, Tema suudab aidata. Aga Ta tahab seda teha koos meiega. Meie häda on see, et sageli me ei saagi aru, mis on halb ja mis hea.

Üks lugu räägib kahest mungast, kes olid palverännakul. Nad olid juba pika tee maha käinud. Inimestest, eriti naistest, hoidsid nad eemale. Ühel õhtupoolikul jõudsid nad jõe äärde. Jõgi oli kiire vooluga ja sellest oli raske üle saada. Jõe ääres seisis ilus naine, kes ootas, et keegi ta üle jõe aitaks. Noorem munk ei teinud naisest väljagi ning vaatas kõrvale. Vanem munk aga tõstis sõna lausumata naise õlale, kandis üle jõe ja pani teisel kaldal maha.

Mungad rändasid edasi. Kolmandal päeval avas noorem munk suu ja imestas: kuidas sa küll võisid rikkuda ordu seadust ja kanda naist üle jõe? Me ei tohi ju naisi puutuda! Vanem munk peatus ja vaatas noorele mungale otse silma. Pärast pikka vaikimist lausus ta vaiksel toonil: mu vend, mina panin selle naise juba kolm päeva tagasi maha. Sina aga kannad teda siiamaani.

Mida võiks see lugu meile öelda? Ükski asi ei ole iseenesest halb. Halb on see siis, kui me sellesse kinni jääme. Kui miski varjutab Kristust, lõhub kristlikku meelsust, siis on see halb ja selle vastu tuleb võidelda.

Noorem munk mitte üksnes ei ilmutanud huvi naisterahva vastu, vaid ta nägi pindu oma venna silmas. Ta oli kärmas nägema teiste vigu, rõhutades oma paremust. Nooremal mungal nappis kristlikku meelsust.

Peame meeles pidama, et meil ei ole millestki kiidelda, ei ole meie asi teiste pattudes sorida. Meie ülesanne on paluda, et Jumal aitaks ära võita meis ja meie kaasinimes- tes oleva pimeduse ning teeks meist tõelised valguse lapsed. Aamen.

Jutluses on kasutatud Mare Palgi ja Kristiina Jõgi mõtteid

Diakon Rein Keskpaik