Mälestushetk Kose kalmistul Eesti iseseisvuse taastamise päeval

Küsisin mitmetelt oma sõpradelt, mis tuleb neile esimesena meelde, kui nad mõtlevad Eesti taasiseseisvumisega seotud sündmustele 27. aastat tagasi. Enamasti rääkisid inimesed oma tunnetest, mis olid vastakad ja vahelduvad: ühelt poolt hirm ja segadus, mida põhjustasid Tallinna poole ja Tallinnas veerevad tankid, teiselt poolt ootusärevus: kas tõesti juhtub ime ja Eesti  saab vabaks. Ootamatult tekkinud lootus vabadusele võitsid hirmu ja ohutunnet eirates läksid inimesed Eestile appi, võitlema vabaduse ja enesemääramise eest. Keegi kirjeldas, kuidas nad sõitsid tankide järel Tallinna, selleks, et minna appi teletorni kaitsma. Kas teeksime täna sedasama? Millised olukorrad või ideed paneksid inimesi tänasel päeval samamoodi käituma? Mis on tänases Eestis see, mille eest tuleks sama kirglikult seista kui 27. aastat tagasi Eesti iseseisvuse eest seisti? Küllap on igal ühel teist siin oma vastus ja kõik, kes on täna siin, oleksid valmis kõhklemata Eesti eest võitlusse asuma. Samas on tänastele vabas riigis kasvanud noorele juba keeruline selgitada, mida tegelikult tähendas küüditamine, millise hinnaga sündis taas  meie riigi iseseisvus. Seda kõike tuleb õpetada, selleks et midagi veenvalt õpetada, tuleb oma õpetuste järgi elada. Üks viis selleks on pidada üheskoos meie rahavale olulisi pühi. Näidata, mida pühaks ja oluliseks peame. Elagem siis nii, et meie tähtpäevad oleksid pühad päevad, mitte ainult pidupäevad.

 Laulik kirjutab:   Õndsad on need, kes elavad sinu kojas; nad kiidavad sind alati. Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad. Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega.  Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.

Olgu need sõnad saatmas ja kandmas meid ja meie riiki tänasel pühal päeval.

Õp Kerstin Kask

 Foto: Kadri Põlm