Pühapäeva pealelõunal

... toimus me kirikumõisas väikeses õdusas lauas arutelu EELK laste ja noorsootöö üle Ida-Harju praostkonnas. Koosoleku kutsus LNÜ poolt kokku Titta Hämeläinen, Kati küpsetas hulgaliselt maitsvaid pirukaid ja kohale tulnud Jüri ja Kose lastetöötegijatega sai mõeldud tulevikuplaane. Nii Jüris kui Kosel toimub kiriku juuures lastetöö, teadaolevalt ka Kuusalus. Jõelähtmes ja Kuusalus toimetavad noored muusikas. Vahel tundub, et oleme kõik oma kogudustes nii üksi, kuid tegelikult siinsamas, hoopiski mitte kaugel käiakse koos samadel alustel ja liigutakse samas suunas. Kummastki kogudusest kerkis üles kauneid nägemusi, aga üheks konkreetseks märgiks, mis maha sai pandud, on loodetavasti tuleval suvel aset leidev praostkonna lastelaager.

Oodates

17. novembri, ebatavaliselt kauni, kirka ja sooja pühapäeva jutluse aluseks oli tähendamissõna kümnest neitsist:                                                      

Mt 25:13 Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: «Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!» Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: «Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!» Aga arukad vastasid: «Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!» Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: «Isand, isand, ava meile!» Aga tema vastas neile: «Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.» Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!

Kümme neitsit, kõik kenad ja pulmapeoks sätitud. Meie mõistes pruutneitsid, kes koos pruudiga peigmehe saabumist ootavad. Sel ööl pidi peigmees tulema ja pruudi oma koju viima. Läbi Vana Testamendi on korduvalt juttu Iisraeli ja Jumala vahelisest suhtest nagu peigmehe ja pruudi vaheslisest suhtest. Jumal kui abikaasa või peigmees ja Iisraeli rahvas kui pruut (Hoosea 2:16; Jesaja 62:5). Uue Testamendi kohaselt on kogu Kristuse kirik pruut (Ef 5:23). Küllap on peigmehe ja pruudi, mehe ja naise vaheline armastus suurim, mida inimene on kogenud ja selle võrdluse läbi avatakse me silme ees veel teine, ülevam maailm; Jumala ja inimese vaheline suhe.

Algkristlased olid veendunud Kristuse peatses taastulekus. Nad ootasid teda pingsalt juba nüüd, oma eluajal. Aga Jeesus ei ole siiani kiirustanud. Temal on aega ja Ta annab aega meilegi. Jumalal on aega. Et tulla oma valitu juurde ja võtta oma kihlatu, oma armastatu enese juurde alatiseks.

Tänane evangeelium tuletab meile meelde, et Jeesus ühel päeval siiski naaseb. Meil kõigil on võimalus olla valmis tema tulekuks või siis mitte. Küsimus ongi jah, mitte selles et kas ja kui kaua jumalariigi tulek viibib, vaid kas meil jagub lõpuni usaldust.

Kõik neitsid tähendamissõnas valmistusid peigmehe tulekuks, kuid uinusid oodates. Kõik. Targad varusid lihtsalt õli, et vastu minna peigmehele tema saabudes, kuid ära väsisid ja magama jäid kõik.

Mis peaks küll valesti olema? Väliselt on kõik korras, kõigil lambid käes, aga oh häda! Vaid viiel on piisavalt taipu varuda lampidesse õli ka tagavaraks! Kõik nad uinusid oodates, nii arukad kui arutud. Ühtedel tekkis vaid ärgates hirm, et õli ei pruugi jätkuda! Atribuutika neil oli, kuid mitte eluks vajalikku täidet.

Võib-olla räägib see lugu, et me peame hoidma oma suhet Jumalaga. Me ei saa alati loota teiste kogemustele, teiste usule, teiste varudele. Me ei tohi sõltuda vaid teiste kogemustest. Meil kõigil on vaja oma isiklikku Jumala-suhet. Viimsel tunnil ei saa me toetuda teiste tagavaradele, teiste usule, vaid igaüks seisab oma usu najal, oma lootuse, oma armastuse najal. Laenatud usu ja armastusega taevasele pulmapeole ei lähe.

Põlevad lambid või küünlad on vaimse ärkvelolemise ja ootamise tunnus. Kui aeg saab ümber siis kui väljas on pime, et meiegi ei peaks siis pimeduses kobama ja mõtlema, et mis see siis on, mida me usume ja ootame, mis see siis on, mis on oluline. Sestap olgu me südame altaril alati süüdatud usu, lootuse ja armastuse küünlad, ükskõik kui suur pimedus ka maad võtaks. 

Õli on Piibli kohaselt vahel Püha Vaimu pildiks. Pühendumine on siin üheks märksõnaks. Mitte ainult vajalik atribuutika, vaid elukestev südamehoiak. Oma lampides tuleb hoida õli tagavara, oma elus Püha Vaimu, kes meid päev-päevalt uuendab armastuse suhtes Jumalaga ja ligimesega, kes ei lase meil muutuda tuimaks ega ükskõikseks, vaid laseb meil rõõmuga vastu astuda armastatule kui ta kord tuleb. See lugu hoiatab meid, et vahel võib ka olla liiga hilja. Kui pidusöök algab, suletakse uksed.

Jeesus ütleb: “Te olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada!” 

Kuidas see üleskutse peaks mõjutama meie elu? See ei tähenda, et me peaksime kõik selle ilma tööd ja mured ja rõõmud unustama, vaid et me oma igapäeva elu elaksime ainult kuldreegli kohaselt: mida sa tahad, et inimesed sulle teevad, seda tee ka neile. Patuste inimestena me tahame sellest lihtsast reeglist mööda vaadata, oleme sageli enesekesksed või ükskõikseted, kes ei süvene teiste probleemidesse. On oht, et Kristus leiab tagasi tulles maailma just sellisena – võõrandununa Jumalast, ligimesest. Leiab inimesed, kes armastuse kolmikkäsust on välja jätnud kaks osa ning mõtlevad ainult enesele ja hetke omakasule.

Kas pole siin evangeeliumis meile üleskutse uskuda rohkem kui me usume? Loota rohkem kui loodame? Et suudaksime rõõmu leida siis, kui see kõikjalt otsa saab. Meil on määratult suurem rõõm veel varuks. Pulmadeks ettevalmistuda on hea ja viisikohane, armastatuga kohtumine imeline!

Lõpetuseks olgu siinkohal lugu väikesest suurlinna tüdrukust ja tema emast, kes sõitsid kord maale ja jäid sinna ka ööbima. Linna taevas ei ole teatavasti kunagi selline nagu taevas maa kohal. Oli selge öö. Tüdruk vaatas ainiti hämmastunult tähistaevast ja ütles siis emale: "Ema, ma mõtöen, et kui taevas võib olla nii ilus valelt poolt, kui ilus on siis veel õigelt poolt vaadates!"

Jah, me ei tohiks iial unustada, et me oleme siin vaid rändajad, kel pole püsivat paika. Ühel päeval kukub kogu maine hiilgus, mugavus ja au kokku. Kuid see, mis meid kord lõpus ootab, on ootamist väärt. See on väärtuslikum, kui see, mis meil juba on käes. Tõelisem kõigest käega katsutavast ja silmaga nähtavast. On väärt iga usukiirt, iga Püha Vaimu puudutust, mis julgustab meid valvama, lootma, uskuma ja armastama.

Ei seda ootust ja lootust kandes saa väsida, lakata palvetamast ja uskumast igavest rõõmu taevas.

Mardipäev

10. novembril oli mardipäev, isadepäev ja kirikuisa Martin Lutheri sünnipäev.

Pühapäeva hommikul laulis altari ees inglist, kes saadab meid iga päev, Kose kiriku laste lauluring,

.õhtul korrati sama laulu pisut vähendatud koosseisus talvekiriku altari ees kirikumõisa saalis

Vahel on lausa kahju mõnda torti ära süüa. Aga eks need on ühed köögikunsti mandalad. Selle tordi autor on munk Helen. Päeval läks kiriku kohvilauas loosi tort terve hulga punaste martsipanist roosidega, mida pildile püüda ei õnnestunudki.

Uku ja keiser

1. novembrikuu pühapäeval sai Kose kirikus ristitud Uku (pildil ristiema süles). Mõelgem Uku peale eestpalves!

Jutluse aluseks oli Matteuse 22:15-22

 Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda. 16 Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: «Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule. 17 Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?» 18 Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: «Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? 19 Näidake mulle maksuraha!» Nemad tõidki ta kätte teenari. 20 Ja ta küsis neilt: «Kelle pilt ja kiri sellel on?» 21 Nad ütlesid temale: «Keisri.» Siis ta ütles neile: «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!» 22 Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika.

Pühakiri seab kuuldud loos meie ette ühe kummalise seltskonna. Ühelt poolt variserid, „eriti vagad" juudid, kes olid veendunud Rooma vastased ja astusid jõuliselt vastu Rooma seadustele, kaasa arvatud maksude maksmise vastu keisrile. Teiselt poolt heroodeslased, kes olid Rooma käsualused. Heroodeslased moodustasid rikka ja privilegeeritud klassi, kes tegi meeleldi koostööd vaenlasega aidates neil otsustada juutide üle - vastutasuks said staatuse ja võimu ühiskonnas. Neil ei olnud probleeme maksude maksmisel keisrile.

Variserid ja heroodeslased, kes ei leidnud naljalt kunagi üksmeelt, ühinesid nüüd Jeesuse vastu. Ükskõik kuidas ta vastanuks nende kiusakale küsimusele, ühe poole silmis jääks ta igatahes süüdi.

Küsimus ei olnud pelgalt rahas. Küsimus oli ka autoriteedis ja austamises. Keisrit ehk maist korda, ühiskondlikku juhtimissüsteemi tuleb austada, respekteerida, muidu see ei toimi. Aga ka Jumalat tuleb austada.

Jeesus küsis kiusajatelt näha maksuraha ja kui kõik nägid sellel keisri pilti käskis ta anda keisrile, mis keisri oma. Samuti käskis ta anda Jumalale, mis Jumala oma. Aga mis kannab Jumala nägu, tema kuvandit? Loomisloos ütleb Jumal: «Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks!“ Ja siis konstanteerib Genesise autor: Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. (1Ms1:27) 

Mõned aastad tagasi küsiti ajakirjaniku poolt ühe mehe käest, kes vabatahtlikuna töötas kodutute varjupaigas: “Kust te võtate selle jõu, et neist nii palju hoolida? Enamik neist on haisvad, alla käinud eluheidikud. Ükskõik kui suures mudas nad on, te paistate nende eest hoolitsevat nagu oma laste eest.” Mees vastas: „Mina ei näe neid nagu kodutuid ja abituid, vaid kui Jumala näo järgi loodud olendeid, kes on väärt samasugust kohtlemist nagu iga teinegi.“ 

Inimene ise kannabki Jumala pitserit. Iga inimene. Me ise olemegi need, kes tuleb Jumalale anda. Raha võib anda sinna, kuhu tarvis, kuid iseennast nõnda laiali jagada ei tasu. Ega tohi ka inimese väärtust hinnata asjade järgi, mida omame. Raha on piiratud väärtusega. Inimese väärtust ei saa mõõta. Nõnda palju rohkem kaalub see, mis tuleb anda Jumalale. See ei ole midagi vähemat kui kogu meie olemus!

Kirikuna ja kristlastena me oleme teatavasti kahe riigi kodanikud. Maise ja taevase. Kummalegi tuleb anda oma osa. On öeldud, et taevariik on jätk sellele, mida on alustatud siin maa peal. Kui pole alustatud, pole ka jätkata.

Vahel ei sega kaks riiki teineteist sugugi – keisrile tuleb anda mis keisri oma ja Jumalale, mis Jumala oma, aga samas on ka olukordi, kus tekib pingeväli. Ühiskond esitab oma nõudmisi valjuhäälselt ning summutab nõnda paljude jaoks Jumala tasase hääle. Ka ustaval Kristuse järgijal kaob vahel õige teeots käest ja siis ta kas mässab Marta kombel paljude asjadega, kuigi tarvis on vaid üht. Või lahkub (vähemalt hetkelises) kurvastades nagu rikas noormees, sest kõik ühiskonna poolt pakutu on kõitvam.

Millist elu me siin ilmas tahame? Kas head äraolemist või tähendusrikast teekonda? Enamik tänapäeva väärtushinnanguid, tegelikult pea kõik, suunavad meid otsima esimest. Head elu. Heaolu aga sõltub ju väga paljus rahast. Pühakirjas öeldakse:  Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. (1 Tm 6:10). Hea elu on hea, aga kui see muudab inimese enesest sõltuvaks, et inimene ei näegi enam midagi muud, kui vaid kuidas muuta oma elu veelgi paremaks selles ilmas, on see kõik viimaks õõnes nagu ilus kirju pall lapse käes. Keset kõige suuremat heaolu pole keegi meist kaitstud surma eest. Ja kui see surm siis tuleb, kui veel täna öösel nõutakse sinult su hing, mis kasu on uutest ja mahukamatest aitadest, kõigest sellest heaolust. Milliste mõtetega astud Jumala ette?

See ei tähenda et kõik materiaalne oleks halb. Seda mitte. Jumal tahab, et me tunneksime elust rõõmu, kuid seda mitte ilma Jumala-suhteta. Tänades iga hetk kõige eest, mis meil on, jagades endale antut ligimesega, omades ja olles ometi vaba, mitte mammona ori.  

Ent rahuks ja tasakaaluks pole vaja muud, kui anda keisrile, mis keisri oma ja Jumalale, mis Jumala oma.

Aga mis siis on see, mis tuleb Jumalale? Maksudega on selge, need moodustavad teatud protsendi me sissetulekust. Aga Jumal meie asju ei vaja. Mitu protsenti (1 või 10%, veel rohkem?), mida ja kuidas üldse Talle anda? Vastus tuleb ühest teisest Jeesuse ütlemisest: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole. 

Jumalale tuleb anda 100 %, ei vähemat. Anda kogu oma südamega (tänu), kogu oma hingega (palve), kogu oma mõistusega (teadlik olemine) ja kogu oma jõuga (tahe). Kui maksudest kõrvale hoida, tulevad trahvid, äärmuslikul juhul ähvardab vangla. Ent Jumal on meiega pikameelne. Kui me Temale andmisest kõrvale hiilime, Teda tänamisväärseks ei pea, trahve ei järgne, kogu asi jääb meie südametunnistusele. Tänus, armastuses ja rõõmus avaldub inimese jumalanäolisus, see on mida mida meilt oodatakse.

Pikva 8. aastapäev

Novembri eimesel pühapäeval tähistasime piduliku jumalateenistusega Pickwa kabeli 8. aastapäeva. Seal, altari ees, laulsid 8 Kose kiriku laste lauluringi last.

Me poisid-tüdrukud on suureks kasvanud! Oskavad lugeda (mida nad 4-5 aastat tagasi veel ei osanud) ja peavad üha paremini viisi. Andsime neile kätte kiriku lauluraamatud ja jäi üle vaid imestada kas ülejäänud kirikulised üldse laulavad või mitte, sest lauluringi laste laul täitis kogu väikese kabeli. Enamik lastest on sedavõrd vilunud kirikulised, et ka liturgia osi lauldi ja loeti usinasti ja julgelt (!) kaasa. Issand õnnistagu me lapsi!

Udune hommik

Novembri esimese pühapäeva hommik oli Kosel väga udune.

Aga ka väga soe.

Neil päevil on kahtlemata kõige mõnusam tugitoolis lösutada.

Oktoobri viimasel pühapäeval

Oli meil taas külas Mustamäe koguduse leerilaager. Meie kirikumõis oli nende väikese seltskonna päralt kaks päeva ja meie, kellel meil on vana kirik koos kogu kaasneva hoonetekompleksiga, imetlesime kogudust, kelle jaoks kõik on veel ees, kogudust, kes elab oma kiriku ootuses.

Jutluse, mis allpool lisatud, pidas õpetaja Tiina Klement.

Mt 18:21-35

Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: «Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?» Jeesus ütles talle: «Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda. Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti. Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta. Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!» Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu. Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: «Maksa, mis sa võlgned!» Siis see kaassulane palus teda maha heites: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!» Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab. Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: «Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!» Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes. Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.»

  Tänase pühapäeva ja ka algava nädala teema on midagi, mis puudutab igat inimest varem või hiljem väga sügavalt ning mis tihti on üks keerulisemaid asju meie elus.

Ja ometi on nii, kui me soovime, et meil oleks hea elu, et meil oleks teiste inimestega head suhted, mis kestavad palju aastaid, siis peame olema valmis andestama ja veelkord andestama.

Kui mitte kõikides, siis enamus suhetes tuleb hetki, kus meilt palutakse andeks ja kus meil tuleb andeks paluda teistelt.

Selles elus meil tuleb vahel kogeda pingeid inimeste vahel, kogeme ebaõiglust enese suhtes ja vahel  oleme ise ebaõiglased teiste suhtes – ja usaldus, mis tihti on nii habras, võib probleemide tekkimisel kergesti puruneda. Sellepärast – ilma andestuseta  me ei saa ehitada üles ühtki püsivat ja usaldusväärset suhet. Selleks, et saaksime elada koos teiste inimestega, koos nendega, kes käivad meie koguduses, vajame andestamist, sest ilma andestuseta pole kristlik ühiselu võimalik. Meil polekski üldse Kirikut, kui poleks andestust.

Tänase evangeeliumiteksti kaudu räägib Jeesus just andestamisest, mis on kristlase ja kristliku koguduse elu alus. Kõigepealt kohtume siin Peetrusega, kellel on tekkinud küsimus andestamise kohta. Jeesus on rääkinud, et inimestele tuleb nende eksimused andeks anda. Tuleb andeks ande ka neile, kes on meile kurja teinud. Kuid nüüd on Peetrusel tekkinud küsimus ja ta pöördub Jeesus poole öeldes: “Kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda?“ Ta pakub ise ka vastuse küsimuse näol: „Kas aitab seitsmest korrast?“

Miks just seitse korda?  Selle taga võib olla see, et arv seitse sümboliseerib täiuslikkust: on seitse peainglit, seitse loomispäeva, millest seitsmes on hingamispäev – püha päev. Kui nüüd Peetrus pakkus välja, et ehk seitsmest korrast piisab, siis ilmselt ta arvas, et on Jeesuse õpetusest hästi aru saanud, kui ta on valmis koguni seitse korda andeks andma. Tõepoolest, tal on omajagu ka õigus, sest andestada seitse korda ühe ja sama eksimuse eest on ju päris palju.

Kuid Jeesus ei sea andestamisele piire. Me ei pea üksteisele mitte seitse korda andestama, vaid seitsekümmend seitse korda, ütleb Jeesus ehk teisiti öeldes, kristlane peab olema valmis ikka ja jälle uuesti andestama, sest Jumal andestab meile iga päev. 

Jeesus vastus pidi olema suur üllatus Peetruse ja teistele jüngritela. Kas on võimalik andestada lugematuid kordi? Miks ütleb Jeesus, et tuleb andestada kas või  77 korda?  Arv 77 võib olla viide Leemekile (1 Mo 4pt), Kaini järeltulijale, kes oli löönud maha oma venna kadeduse pärast ja kelle pärast pidi makstama kätte 77 korda. Kaini ja Aabeli ning Leemeki lugu teadsid kahtlemata kõik tolle aja juudid ning seepärast pidi Jeesuse ütlus neile mõjuma eriti tähendusrikkalt. Andestus, millest Jeesus rääkis, on piiritu.

Oma vastuse selgitamiseks või põhjendamises rääkis Jeesus neile tähendamissõna kuninga sulasest, kes on oma kuningale 10 000 talenti võlgu ning kelle võlg kustutati. 10 000 talenti oli tol ajal tohutu suur summa. Tänapäeval võiks see olla mitukümmend miljonit eurot ja võib olla isegi rohkem.

Kujuta nüüd ette, et keegi on võlgu näiteks 20 miljonit eurot ja see võlg lihtsalt kustutatakse!

Tänapäeval ollakse tavaliselt suuri summasid võlgu pankadele, mida kunagi buumi ajal võeti ja mida nüüd tuleb pale higis tagasi maksta. Halvimal juhul on võlgnikud pidanud loobuma oma kodudest ja üldse kogu varast. Kujuta ette, et on üks inimene, kes on pangale sellise suure summa võlgu. Ta ei suuda seda tagasi  maksta ja talt tahetakse seetõttu võtta ära ka tema korter ja muu vara.  Oma suures hädas läheb seesama inimene nüüd panka ja palub ametnikult halastust. Ta isegi lubab võla kunagi tagasi maksta, kuigi on enam kui tõenäoline, et ta seda iialgi ei suuda. Pangaametnik vaatab mehele sügavalt silma ja ütleb: „Mine rahuga, me kustutame sinu võla.“

See tundub täiesti kujuteldamatu. Seda ei tehta tavaliselt.

10 000 talenti oli tol ajal suurim arv, mida üldse suudeti ettekujutada. Arvatakse, et kuningas Heroodese aastane sissetulek oli 900 talenti. Aga kuningas selles tähendamisloos kustutab võla lihtsalt ära. Selline kuningas ei tundu üldse mõistlik.

Kuid Jeesus tahabki meile mõista anda, et Jumala andestus meie, inimeste suhtes ei olegi mõistlik, vaid see ületab meie mõistmisvõime.

Kuid veel rohkem paneb imestama ajaolu, mis selles loos edasi saab. Sulane, kes just on käinud kuninga juures ja saanud enneolematu armu osaliseks – tema võlg on kustutatud, ta saab rahus, tagasi minna oma pere juurde ja elada hirmu tundmata, et ta kodu võidakse võla pärast maha müüa. Seesama sulane laseb vangi panna oma kaassulase, kellel pole talle ära maksta 100 teenarit ehk tänapäevasemalt öeldes, mehe 20 000 miljoniline võlg on kustutatud. Mees lahkub pangast rõõmsana, kuid teel kodu poole kohtab üht oma tuttavat, kes on talle võlgu 40 eurot ja hakkab seda raha tagasi nõudma. Selgub, et tema tuttav ei suuda seda hetkel tagasi maskta ja palub võla tagasimaksmiseks aega. On väga tõenäoline, et sellise summa ta tõesti suudab lähtulevikus tagasi maksta. Mees aga ei taha oodata, vaid vihastub ja annab asja kohtusse.

Tundub uskumatu ja ennekuulmatu lugu.

Selle tähendamissõnaga suunab Jeesus meid endid vaatama peeglisse iga kord, kui arvame, et peaksime andestamist piirama.  Kuninga küsimus: „Kas sa ei oleks pidanud oma kaassulase peale halastama ja tema võla kustutama nii, nagu mina sinu võla kustutasin,“ on küsimus, mida Kristus küsib ka  meilt. Andestamine on midagi, millega ei saa viivitada, vaid seda tuleb teha nii kiiresti kui võimalik, ütleb Jeesus.

 Juba mäejutluses, Matteuse evangeeliumi algul, rõhutab Jeesus: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“

Andestus võib muuta meie südameid. See pühib ära mineviku ja aitab meil elada olevikus.

Kes elab andestuses, võib läbi minna karmidest oludest ning siiski säilitada sisemise rahu ja südamerõõmu, mis annab elu ka neile, kes on tema läheduses.

Jeesus annab selle tähendamislooga mõista, et tema järgija, kristlik kogudus, kui ta soovib elada Jeesuse vaimus, siis on oluline elada andestava südamega.

Kuid esikohal on alati Jumala andestus, kes meile andestab iga päev ja see ei sõltu sellest, kas meie andestame või mitte, sest Jumal on andestuse Jumal, kelle arm on mõõtmatult suur.

Soovin, et me igaüks võiksime kogeda seda Jumala armu oma igapäevaelus ja lasta sel vormida meie elu nii isiklikult kui kogukonnana selleks, et Jeesus Kristus võiks saada nähtavaks meie elus, meie kogudustes, kodukohas ja maailmas üldse.

Lõpetuseks tsitaat apostel Pauluse kirjast efeslastele: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“

Aamen.