Projekt "Kingitused ja meened sõpradele"

Kogudusel on tihti tarvis kingitusi ja erinevaid meeneid inimestele, kellega suheldakse: sõpruskogudused Soomes ja Saksamaal, aga ka Eestis, külalised, esinejad jt. Lisaks on Kose kirik avatud juuni-august „Teeliste kiriku“ projekti http://teelistekirikud.ekn.ee/2017/   raames, mil kirikut külastab vähemalt 300 inimest väljastpoolt Kose valda. Soovime, et sel ajal oleks külastajatel  võimalus osta kaasa mõni meene. Kingitus või meene peaks ühel või teisel viisil olema nii öelda „tükike kohalikku elu“ ja kandma ning tutvustama kohalikku elu, sümboleid ja kultuuriväärtusi. Kose kirikut ja kirikaeda iseloomustavad kindlasti rõngasristi kujutis kiriku seinal ja kabeli roosaken, ent need on vaid mõned võimalikud sümbolid. Oleme rõõmsad, sest Kodanikuühiskonna Sihtkapital eraldas meile raha  Kohaliku Omaalgatuse Programmi vahenditest, selleks, et saaksime oma meeneid ja kingitusi valmistama hakata. Projekti raames kogutakse ideid, milliseid sümboleid kasutada ning leitakse jõukohased lahendused meenete ja kingituste valmistamiseks.Projekti käigus toimuvad erinevad töötoad meenete valmistamiseks. Esmalt aga on meil vaja välja mõelda, milliseid meeneid valmistada. Ees ootab loominguline aeg.

Jutlus 3. advendil

Sellele aga, kes teid võib kinnitada minu evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse kuulutuse kohaselt, selle saladuse ilmutuse kohaselt, mil­lest on igavesest ajast vaikitud, nüüd aga on tehtud avalikuks ja prohvetite kirjade läbi igavese Jumala käsu kohaselt kõigile rahvas­tele antud teada kuulekuseks usule, ainsale, targale Jumalale – Te­male olgu kirkus igavesti Jeesuse Kristuse läbi! Aamen. 

Rm 16: 25-27

Elas kord vaga mees, kes oli kogu oma elu ustavalt Jumalat teeninud. Kui tema ellu saabusid rasked ajad, palvetas ta: "Issand, meenuta kõiki neid aastaid, mil ma sind teenisin, nii hästi kui oskasin, kuid ei nõudnud  vastutasuks midagi. Nüüd kui ma olen vana ja vaene, tulen oma palvetega esimest korda elus sinu ette ja ma usun, et Sa ei saada mind ära. Issand, palun, luba mul oma soosingust osa saada: lase mul loteriiga võita!"

Möödusid päevad, nädalad ja kuud, kuid midagi ei juhtunud. Ahastuses pöördus ta ühel ööl Jumala poole: Issand, miks Sa ei anna mulle ühtegi võimalust? Äkki kuulis mees Jumala häält: anna mullegi võimalus - osta loterii pilet!

Inimesele on omane pidev muretsemine juba tehtud ja tegemata asjade pärast. Tihti loob ta endale pildi sellest, kuidas elu peaks minema ja mida tulevik tingimata tooma peaks. Igati loomulik on siinjuures ka soov ja püüd oma eesmärkide saavutamiseks ise midagi ära teha. Ent kui palju jääb sellises olukorras tegutsemisruumi Jumalale? Või püüame Talle hoopis Tema tegutsemisviisid ja -vahendid välja valida või suisa ette kirjutada?

Oleme Jeesuse Kristuse- Jumala Poja inimlapseks sündimiseks valmistumisega jõudnud juba kolmanda nädala algusesse. Vaid nädal on jäänud jõulupühadeni. Küsigem täna enestelt, kuidas need valmistumise nädalad on läinud? Mis on suurendanud minu valmisolekut Jumala inimeseks saamise imest osa saada? Mis seda vähendab või hoopiski takistab?

Tänase pühapäeva teema on: valmistage Issandale teed ja pühapäeva juhtsalm kõlab prohvet Jesaja suu läbi:  Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt!

Ühelt poolt siis selge juhis, valmistada teed Issandale ja teiselt poolt teadmine, et Issand tuleb jõuliselt ehk siis Tema on see, kes meid enesega kohtumiseks valmistab ja varustab.  Mõelgem täna sellele kui paju anname oma elus Jumalale ruumi ja võimalust ennast ja oma elu kujundada ning  juhtida, aidata, ravida ja terveks teha? Küsigem enestelt, kuivõrd sarnaneme mehega, kes ootas Jumalalt ühte ainumõeldavat ja konkreetset lahendust oma probleemidele - lotovõitu, andmata Jumalale vähimatki võimalust midagi selle heaks teha, rääkimata sellest, et midagi võinuks teha sootuks teistmoodi.

Äsja kuuldud kirjakohad toovad omal moel ja omast vaatenurgast lähtuvalt meie ette pildi saabumata lotovõidu üle nurisevast mehest – inimesest, kes on pannud Jumala pisikesse, tikutopsisuurusesse karpi ja teab täpselt, kuidas ja millisel viisil Ta sealt teda aitama peab hakkama ning milliseid lahendusi tooma. Vana Testamendi lugemises kohtume Iisraeli rahvaga, kellele Mooses julgustust ja innustust jagab, et need ei kaotaks lootust ega kalduks Jumala poolt seatud radadelt kõrvale.

Evangeeliumi loos kohtub Ristija Johannes erinevate toonase juudiühiskonna esindajatega. Kõik nad tahavad teada, kes Johannes on. Igal neist oli tegelikult ka vastus oma küsimusele olemas, ühed neist pidasid Johannest Messiaks, teised Eelijaks, kolmandad Jumala prohvetiks. Võib arvata, et ega nad tegelikult ei tahtnudki tõde kuulda, nad tahtsid, et nende arvamus osutuks tõeks, tahtsid kinnitust oma veendumustele, mis olid pigem küll eelarvamused. Sõnum, mida Johannes on tulnud tooma, läheb nende jaoks kaotsi, see ei puuduta neid ega avane neile. Ja nõnda kuulutabki Johannes kurtidele kõrvadele, otsekui hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee! Taaskord küsigem enestelt: kuidas käitun mina? Kuivõrd on mul tahtmist ja kannatlikkust tähele panna ja kuulata, mis Jumalal mulle öelda on ja võtta Temalt oma elu tarvis vastu ehk hoopis uusi ja ootamatuid lahendusi?

Jumalat ei ole kuidagimoodi võimalik mahutada  tikutopsisuurusesse karpi, ka kogu maailm ei suuda Teda mahutada, rääkimata sellest, et võiksime Teda inimliku kujutlusvõime, tunnete või mõistuse abil täielikult mõista ja kirjeldada.  Tänane jutluse aluseks olev tekst, mis võtab omamoodi kokku kogu Rooma kirja, toob välja kristliku usu ja kuulutuse aluse. Seal on sõnastatud põhimõtted, mis annavad mõtte ja sisu kogu kirikuaasale, kogu maailma, kõigi kirikute ja kristlaste kristlikule elule.  Meile räägitakse Jumala ilmutusest kui saladusest, mis on küll alati Jumala juures olnud, kuid mis on inimestele saanud teatavaks Jeesuse Kristuse ja tema apostlite ajal. Pauluse evangeelium on selline Iisraeli Jumala tegude kuulutus, mis seab keskmesse Kristuse kui Jumala seaduse täitja ning inimese õigeksmõistja ja uueksloojaga, seega vastandub ta otsustavalt juudi käsujutlusele. “Saladus” tähendab Jumala viisi inimesi päästa, ja see saladus on võrdsustatud Jumala tarkusega, mis on saladusse peidetud ning mille Jumal on valmistanud meie kirkuseks enne ajastuid. Jumal ilmutab end ka apostlite teenimise läbi, Ta ilmutab end ka Sinu ja minu läbi. Tehkem Talle siis ruumi, et Jumala saladus võiks meid puudutada, meile rahu tuua ja meie kaudu ka teiste inimesteni jõuda. Aamen

Õpetaja Kerstin Kask

Jutlus I advendipühapäeval

„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, na­gu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga Tema troonile. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!” 

Ilm 3, 20-22

Tänane päev on teetähiseks mitmele ajalikule sündmusele, mille mõju ulatub igavikka. Seisame uue kirikuaasta lävel, täna algab advendiaeg – Kristuse tulemise ja Tema sündimise rõõmupühaks valmistumise aeg, jõuluootuse aeg.

Jõuluootuses ei küsimus vaid teatud mööduvast meeleolust, vaid see räägib meie sees peidus olevast igatsusest, teatud väikese ärevusega täidetud ootusest. See on igatsuse selle järele, et ühel päeval leiaksime igavese rahu ja tasakaalu suhetes iseenda, teiste inimeste ja Jumalaga.

Tänane jutluse aluseks olev kirjakoht asetab meid samuti mõnevõrra ootusärevasse olukorda: ukse taha, sissepoole, piiratud ruumi, sest kui on uks siis on eeldatavasti ka seinad.

Oma elus puutume kokku erinevate ustega. Mõni neist on suletud ja avaneb raskesti, mõnel on võtmed ammugi kaduma läinud ning sissepääsemiseks tuleb roostes lukk lihtsalt katki murda, mõnda aga ei soovi me ise enam kunagi avada. Leidub ka selliseid uksi, mis avanevad sisse ja väljapoole, nii et iga soovija saab sellest hõlpsasti edasi tagasi käia. Mõne ukse taga on kaasaegne teavitussüsteem, mille puhul saame kohe teada, kas teisel pool ust ollakse valmis sisenejat vastu võtma või mitte. Nende uste taga seisjate hulgas kohtame väga erineva käitumisviisiga inimesi: mõned koputavad enne sisenemist viisakalt ja ootavad kuni saavad loa siseneda, teised jälle arvavad, et nemad ja nende asjad on nii tähtsad, et nemad peavad uksest sisse pääsema kohe, olenemata sellest mis teiselpool ust olijad sellest arvavad. Leidub ka neid, kes on valmis nii öelda koos uksega sisenema, hoolimata sellest, kas neil on selleks õigust või mitte.

Mõnikord tähendab ukse avamine, et sama kiiresti kui selle sisenemiseks avame, tahame selle ka enda selja taga kinni tõmmata: mõnikord selleks, et põgeneda seljataha jääva eest, mõnikord selleks, et end kaitsta, mõnikord selleks, et saada rahu ja vaikust, leida aega keskendumiseks.

Täna avame ukse uude kirikuaastasse ja hakkame tasahilju valmistuma selleks, et taaskord võtta vastu jõululaps – inimesena ja inimeste hulka sündinud Jumal: Jeesus Kristus.

Jeesus kuulub nende hulka, kes suletud ukse taga koputavad. Ta ootab kannatlikult ja alandlikult, et uks avatakse seestpoolt. Jeesus teab, et tema jutt on küll tähtis, ent teiselpool ust olijal on oma elurütm, oma maailm, väärtused ja tõekspidamised. Koputades annab Jeesus märku, et tal on meie juurde asja. Täna, advendiaja alguses on aeg küsida ja mõelda, kas märkame ukse taga seisjat, kas kuuleme Jeesuse koputust. Kui kuuleme, mis see siis meie jaoks tähendab? Tüütut külalist, kelle lahkumist oodatakse saabumise esimestest hetkedest peale? Või ehk kõlab koputus uksele hoopis ehmatavalt, kurjakuulutavalt või suisa hirmutavalt? Või tõotab õrn koputus hoopis kauaoodatud külalist, kelle tulekut oleme alateadlikult või teadlikult juba pikka aega igatsenud ning kelle tulekuks oleme ehk juba pikemat aega ettevalmistusi teinud? Igatahes on külaline nüüd kohal ja ütleb: , ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Kui kergelt või raskel avame Talle oma südame või anname hoopis teada, et praegu pole meil Tema vastuvõtmiseks aega. Kui tuleb ootamatuid külalisi mõtleb enamus inimesi enamasti ikka, kas kodu on sellises korras, et sinna võib võõraid lasta. Kui Jeesus tuleb ja koputab, siis Ta ei oota, et meie kodu, meie hing ja süda oleksid esinduslikus korras. Ta ei oota, et me Teda ülikülluslikult kostitaksime, Ta toob ise kõik vajaliku kaasa. Ta toob rahu ja armastust, ta teeb seda nii, et segadus meie hinges kaob. Õigupoolest ei ole  Ta ju ka kuidagi võõras, keda oleks vaja peljata või häbeneda. Olenemata sellest, mis meie elus, meie hinges ja südames parasjagu toimub, Jumal teab ja tunneb seda, vahest isegi paremini kui me seda ise eales suudaksime. Nii nagu loeme 139. psalmist: Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.  Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.   

Olenemata sellest, millised me oleme tuleb Jumal meie juurde ja tahab meiega jagada oma armastust ja viimselt iseennast. Ta tuleb meie juurde läbi meie teekaaslaste, läbi argiste ja pühade hetkede, Ta kohtub meiega pühas armulauas, aga ka igas vastutulijas ja mööda minejas.  

Inglise kunstnik William Hunt maalis meie tänasest tekstist inspireerituna  maali „Maailma valgus“, mis kujutab laternaga Jeesust, kes on kohe koputamas rohtukasvanud ja ammu avamata uksele. Maalil kujutatud uksel puudub link, seda saab avada üksnes seesolija.

Olgem siis tähelepanelikud, et oskaksime märgata, ennast avada ja vastu võtta seda, mille Jumal meie jaoks on juba valmistanud. Jumala ligiolu ja valgus saatku meid kõiki alanud advendiajal, alanud kirikuaastal, nüüd ja igavesti. Aamen.

Õp Kerstin Kask