Millest mõtled?

Ps 94:8-19

Psalmis 94 hüüab Laulik Jumala poole kesk jumalatut maailma. Tuttav olukord? Ümberringi on inimesed, kellele ei lähe korda ei Looja ega ligimene, õigupoolest mitte keegi peale iseenda. Rahvas elab nõnda nagu Jumal ei näeks ega kuuleks midagi. Nagu kõik oleks ükskõik.

Reeglina inimesed varjavad oma patte,  millega kaasneb arvamus, et senikaua, kui keegi ei tea meie nõrkusi ja me eksimusi, senikaua pole ka probleemi. Rumal koer käitub samamoodi. Kui peremeest pole näha, varastab ta enda haardeulatuses olevaid paremaid palasid või poeb keelatud asemele.

Laulik tuletab meelde, et keegi siiski hoiab meil pidevalt silma peal. Tema, kes on andnud sulle mõtlemisvõime, teab su mõtteid. Tema, kes on andnud sulle kõrvad, kuuleb ka kõiki su sõnu. Tema pilk, kes on andnud sulle silmad, ulatub kõikjale.

Issand teab inimese mõtteid. Millisd mõtted on viimasel ajal libisenud läbi sinu? Millest mõtled hetkel? Kui mõtetel oleks kaalu, ei jõuaks me keegi oma pead kanda... Väga palju mõtteid on iga inimese peas ja suuremjagu neist on tühised. Mõtetud mõtted. Tulevad ja lähevad ilma kuhugi jõudmata, kuhugi viimata. Apostel Paulus ütleb: Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus... Ja taas: «Issand tunneb ära tarkade arutlused, et need on tühised.» (1Kr 3:19-20).

Mitte kõik mõtted ei ole tühised, kuid sageli osutub see, mida hetkel peame nii oluliseks, hiljem ebaoluliseks. Liigagi tihti on me mõtted nagu lambakari, kel pole karjast, hulguvad siia ja sinna, ei ole neil sihti ega varjupaika. Vahel langetame oma mõtetes kellegi üle otsuse, mida hiljem peame muutma mitu korda ja lõpuks pole ükski neist otsustest ikkagi õige. Me suudame mõelda hea halvaks ja halva heaks – tõepõhja pole kummalgi puhul. Mõtetes jõuame teha tuhat korda rohkem kui tegudes ja see on hea, et teod alati järgi ei jõua! Siiski annavad me oma mõtted igale päevale kätte suuna, kuhu asume teele, hoiaku, millega läheme läbi oma elu olukordade. Küllap seepärast palub Laulik ühes teises psalmis nii tungivalt: Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele! (Ps 139:23).

Kogu valu ja vaev, mida usklik inimene kogeb, tuleb talle viimaks õnnistuseks, sest selle läbi õpetab Jumal meile midagi, mida me teisel viisil teada ei saaks. Vaevalt, et igatseksime paremat elu (Jumala lähedust), kui meil oleks hetkel väga-väga hea. Evangeeliumis hoiatab Jeesus: Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust - sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära -, nõnda on ka Inimese Poja tulemine.  

Tavapärase elu tavapäraste mõtete keskel inimene mandub, eksleb nagu kuivas ja venima kippuvas malemängus ühel ja samal maleruudustikul edasi tagasi, suutmata järgmisi käike ette näha, kuni ühel hetkel on šahh ja matt. Kitsikuses hakkab inimene rohkem mõtlema, end pingutama, väljapääsu otsima. On elukitsusi, kus vaid Jumal saab aidata. Just oma tõsiste katsumuste pinnalt nendib Laulik: Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses (Ps 94:17).

Jumal ei hülga oma rahvast. Küsimus on vaid, kas meie ei hülga Teda. Mõned mõtted on nagu allikad, millest saavad alguse ojad, ojadest kasvavad jõed. Kui nad juba oma voolusängi on jõudnud, tõmbavad nad ligi teisi sarnaseid mõtteid ja nende hoog läheb üha kiiremaks. Enam ei ole nad mõtted, vaid teod. Mõtetega me kujundame oma elu, valime oma suuna. Kuhu me tõttame?

Kirikuaasta lõpp tuletab meelde me enda elu lõplikust siin ilmas ja õhutab meid valvama. Kristuse tulemine ei ole kaugel. Kui ta tuleb, siis milliste mõtete keskelt ta leiab meid. Milliste mõtete keskelt leiab ta meid täna? 

Kristuse tulek on nagu hommiku saabumine. Praegu on öö viimased tunnid enne koitu. Usk meie mõtetes, meie südames, meie tegudes on lind, kes laulab, kuigi ümberringi on veel pime öö.