Näha rusudes ilu

Js 64:3-8

Valge lumevaiba taandudes tulid nähtavale porised, märjad lehed. Osaliselt olid nad maas juba enne ootamatu oktoobrikuise lume tulekut, osaliselt sadasid lume peale. Aga nüüd jättis lumi nad üksi, ta ei kata ega varja neid enam. Jesaja ütleb: Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul. Need lehed, mis praegu maad katavad, on rasked ja märjad. Neid ei vii tuul laiali. Oma ilu kaotanuina, maadligi surutuna ja määrdununa ootavad nad põrmuks saamist. Jesaja ütleb: Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu.

Aeg-ajalt me mõtleme kui palju sõltub usk meist endist ja kas üldse või on see ainult Jumala teha? Jesaja räägib siinkohal ise enda õhtutamisest Jumalast kinni haaramisel. Klaverimäng nõuab harjutamist klaveril, ratsasport ratsutamistrenni. Kui me tahame midagi, siis me peame ka ise ennast vahel tagant sundima, selle nimel vaeva nägema. Vaimulik laiskus ei vii meid edasi. Midagi on me enda käes ja seda ei saa keegi teine meie eest ära teha. Ka Jumal mitte. Ta hoopis peidab oma palge nende eest, kes otsimast lakkavad või pole kunagi otsima hakanudki.

Ja olekski kõik kui poleks lunastust. Midagi, mis on võimsam kui kogu inimmeel ja mõistmine. Midagi, mis kõrgub üle kogu elu, üle kogu askeldamise, üle ajaliku rõõmu ja valu. Pühakirja Laulik pöördub Psalmis 51 Jumala poole: puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Ka mina, kes olen põrmust võetud ja põrmuks pean saama, võin saada uueksloodud, puhtaks-valgeks kui lumi.

Alandlikkuse tee on sügav kogemus. Sa pead tunnetama, et on taevas ja õndsus, aga ka seda, et oma jõuga sa sinna ei jõua. Sa pead tunnistama oma poolikust ja eksimusi, mõistma, et ka parim osa sinust ei maksa Jumala ees kuigi palju, halvem osa sinust aga varjutab sellegi. Sa pead nägema endas seda märga määrdunud puulehte novembri pimedas poris. Ja siiski pead sa nägema lootust, Jumala enda väljasirutatud kätt, mis Kristuses sinuni ulatub.

Teheranis, Iraani pealinnas, asub kuningapalee, mille sissepääs on üks maailma kauneimaid portaale. Palee arhitektid olla seda kavandades tellinud hulga peegleid kaugelt Pariisist. Peeglid toodi ka kohale, aga kui need lahti pakiti, pudenesid pakkematerjalist välja vaid tükid ja killud. Kõik peeglid olid pika reisi käigus katki läinud! Viimane kui üks. Paleerajajate meelehärm oli suur ja purunenud peegleid löödi vihaga veel rohkem kildudeks. Viimaks taheti need maha kanda, ent kellelgi tuli idee kuidas peelglikilde siiski saaks kasutada. Need sobitati omavahel kokku ja kinnitati portaali külge. Nõnda moodustus midagi mosaiigilaadset, kus iga peeglitükk püüab valguse kinni oma nurga all, tulemuseks võimas murtud valguse mäng. Kogu Golestani palee sissekäik sätendab nagu teemant. 

Murtud on ilus.

Kui meie oleme murtud, justkui kildudeks purunenud, on Jumal see, kes meid saab kokku panna, sellest rusuhunnikust midagi ilusat teha.

  

Jumal tahab, et me üksteises näeksime samuti seda ilu, ka siis, kui me oleme saanud haiget. Ka siis, kui teame, et oleme teinud haiget. Ka siis, kui me oleme näinud teises inimeses midagi, mis meile ei meeldi, mis meile meelehärmi valmistab.

Jeesus ütleb tänases evangeeliumis: Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.

Prohvet Jesaja võrdleb meid saviga Issanda käes. Lehed on algul rohelised, siis närtsivad, muudavad värvi, langevad maha, saavad põrmuks, mullaks. Põrmust aga laseb Jumal sündida uuel elul. Ta korjab meid üles, vormib ja kujundab meid, kui me laseme end muuta, kui me ei aja end kangeks ega puikle vastu. Purunenud kildudest paneb ta meid kokku ja loob meid uueks ning juhib meid Kristuse läbi igavesse ellu.