Vilditud seinavaip "Jaakobi unenägu"

Jäälinnu tagasitoomise üritusel valmistasid nobenäpud vilditud vaiba "Jaakobi unenägu". Piiblis kirjutatakse Jaakobi unenäost nii:

10 Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole. 
11 Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta
võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja
heitis sinna paika magama. 
12 Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots
ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles
ja alla. 
13 Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand,
su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa
magad, ma annan sinule ja su soole. 
14 Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja
hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel
õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. 
15 Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed,
ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha,
kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” 
16 Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles
paigas, mina aga ei teadnud seda!” 
17 Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole
muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” 
18 Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli
pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning
valas selle otsa peale õli. 
19 Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle
linna nimi Luus. 

20 Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab
mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, 
21 ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle
Jumalaks, 
22 ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja
kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.” 

1Ms 28: 10-22 

Vaiba valmistamisest saab fotosid näha siin 

Kevadel koguduse liikmete ja mõnede vabatahtlike poolt käsitööna viltimistehnikas loodud seinavaip “Jaakobi unenägu” sai Kose valla käsitööliste poolt hinnatud Aasta käsitöö vääriliseks.

Omal moel evangeeliumit kuulutades kaunistas " Jakobi unenägu “ jõulude ajal Kose Kultuurikeskust. Nüüdsest on pilt-seinavaip taas oma kodu leidnud kiriku käärkambri seinal.

 

Jõuluõhtu jutlus Kose kirikus

Jutlustas õp Kerstin Kask

Luuletaja Marie Under on kord kirjutanud:

Aasta kauneimal õhtul
mõte käib kaugeid kaotatud teid,
peatudes kõigel ja lapseeast nähtul:
täna see jälle kui aardeleid.

Aasta kauneim õhtu on käes, oleme tulnud siia kirikusse, igaüks oma ootuste ja lootustega, igaühel seljataga päev, mis tõi endaga erinevaid kohtumisi, viimaseid jõulueelseid askeldusi, mõtteid ja igatsusi. Siin pühakojas, Jõululapse sõime ääres on hea võimalus hetkeks peatuda, olla oma mõtete, igatsuste ja palvetega Jumala ees ning tunda Tema ligiolu, kohtuda Jõululapsega, võtta tänuliku meelega vastu seda, mida Jumal oma Poja sündimisega kinkis esimeste jõulude ajal ja kingib ka täna igaühele meist.

Jõuluevangeelium toob meieni ingli kuulutuse karjastele, aga ka igaühele meist, sulle ja mulle. Ingeli kuulutus „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus, see kuulutus toob meieni jõulupühade tuuma: Jumala Poeg on sündinud, saanud inimeseks, et meid päästa ja vabastada, et ühendada meid Jumalaga. Võime vaid oletada, missuguseid tundeid ja mõtteid tekitas sellise sõnumi kuulmine karjastes. Mida mõtled ja tunned sina, kes oled täna siin jõulukirikus?

Kose kirik jõuluõhtul. Süttinud on osa kiriku välisvalgustusest. Foto: Gunnar Masing

Jumala Poja sündimine siia maailma on kingitus, mille Jumal on teinud kõigile inimkonnale, kõigile, kes on elanud, praegu elavad või saavad kunagi elama siin maailmas. See kingitus on nii suur, et seda inimmõistusega lõpuni haarata pole ehk võimalik ega ka vajalik. Hea kirikuline, kutsun Sind tänasel jõuluõhtul kaasa mõtlema selle üle, mida see kingitus õigupoolest sisaldab.

Üks osa sellest kingitustest, mis esmalt sai osaks karjastele Petlemma väljal, on rõõm. Rõõm päästja ja vabastaja sündimisest: kuulsime juba ingli kuulutus karjastele: Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus või nagu ingel Gabriel kuulutas Maarjale: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” 

Teine osa Jumala imelisest kingitusest on valgus: Jõulud on meie maal ikka kõige pimedal ajal aastast, enne lume tulekut oli tõenäoliselt paljudel tunne, et valgeks ei lähegi, nii mõistame põhjamaalastena üsna hästi kui tähtis on valgus inimese elus. Jõuluid nimetatakse ka valguse pühaks. Prohvet Jesaja kuulutas rohkem kui 700 aastat enne Jeesuse sündi: Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus. Ingli ilmumine karjastele väljal oli otsekui kirgas valgus, mis neid üllatas ja esimesel hetkel ehk ka ehmatas. Jumal võib tulla inimese juurde ning muuta tema elu ootamatustes kohtades ja ootamatul ning üllataval viisil, nii nagu Ta tegi seda saades inimeseks, sündides väeti lapsena vaestesse oludesse, tuues kaasa  valguse kogu maailmale öeldes "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." Kui jõululapse süüdatud valgus on meiega ei saa pimedus meie üle võitu.

Jõulupühi kutsutakse ka rahu pühadeks. Kolmas komponent Jumala jõulukingitusest meile ongi rahu. Elu tänases maailmas on ärev, ikka ja jälle kostuvad laiast maailmast meieni sõnumid sõjast ja kriisidest, ent rahu vajavad nende pühade ajal ka meie vaim, hing ja ihu, vajame rahu Jumalaga ja Jumalas. Just seda rahu kingib meile Jõuluaps. Johannese  evangeeliumist loeme Jeesuse sõnu: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Rahu, mida Jumal kingib on enam kui pelk rahulikkus või rahumeelsus. Jumala rahu on usaldus Jumala vastu, see kannab inimest kõigil tema teedel, see usaldus kõneleb teadmisest, et kõigeväeline Jumal hoolitseb meie eest kõigis meie elu olukordades nii rõõmsates kui ka kurbades, kandes meid läbi meie maise elu, igavesse ellu.
'

Jõulupühad on ka armastuse pühad. Jumala armastus on see osa Jumala kingitusest meile, mis teeb kõik teised võimalikuks, loob nendeks eeldused ja viib täide. Täna, jõuluõhtul, sünnib Jumal taas meie sekka, et kinkida meile oma armastust, Ta tuleb, et saada ja jääda meie elu pärisosaks. Kõigeväeline Jumal, valgus valgusest, taeva ja maa Looja, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade valitseja on kiindunud sinusse ja tahab sulle avaldada armastust. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Meie võimalus on see armastus vastu võtta.

Hea kirikuline, soovin, et võiksid need kingitused, mida Jõululaps Jeesus Kristus tahab Sulle tänasel jõuluõhtul anda, soovin, et võiksid need vastu võtta, nende paistusel elada sellel imelisel jõuluajal, aga ka kõigil teistel päevadel. Soovin, et Jumala kingitud rõõm, valgus, rahu ja armastus saadaksid Sind läbi jõuluöö, läbi Sinu elu ning et võiksid olla Jumala kaastööline nende kingituste jagamisel.

Jumala rõõmust, valgusest, rahust ja armastusest kantud pühadeaega teile kõigile.

Jutlus 4. advendipühapäeval Kose kirikus

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

 

„Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: “Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest!“ Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: “Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.“ 

Armas kirikuline, igal pühapäeval me tunnistame oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega: Jeesus Kristus on „...saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast...“. Jeesuse sünni ime jääb meile paljuski mõistetamatuks. Kuidas neitsist, Pühast Vaimust? Loodusõpetuse õpetajana võiks see minus ju kahtlusi tekitada. On asju, mida teab Looja ja mis pole meile teada antud. On palju tähtsamaid asju, mida me selle loo juures teadma peame. Miks sündis Jeesus maailma? Sellest lapsest pidi saama see, kes päästab inimkonna nende pattudest.

Evangeelium räägib meile, et Joosep ja Maarja olid kihlatud. Kihlus tähendas, et noored inimesed olid tunnistajate juuresolekul andnud tõotuse abielluda. Neid võis lugeda paariks, ometi pidi Maarja veel aasta elama oma vanematekodus. Kui nüüd selgus Maarja rasedus, oli see Joosepile suureks hoobiks. Juriidiliselt tähendas see abielurikkumist, sest juutide tava ja seaduse järgi oli kihlumine samasugune muudetamatu vahekord nagu abielu, kuigi kihlunuil puudus abielulise vahekorra õigus. Igasugused eksimused sel ajal võrdsustati abielurikkumisega ning kuulusid karistuse alla. Kergematel juhtudel kihlus katkestati, raskematel juhtudel tähendas see süüdiolevale poolele surmanuhtlust. Abielu rikkunud naised visati kividega surnuks.

Joosepi reaktsioon oli inimlikult arusaadav, ta „...võttis nõuks ta salaja minema saata.“ Antud olukord nõudis Joosepilt kihluse tühistamist, mis sisuliselt tähendas abielulahutust. Maarja oleks sel puhul sattunud väga ohtlikku olukorda. Joosep oli aga õiglane ja jumalakartlik mees, ega tahtnud Maarjat sellisesse raskesse olukorda panna. Tagajärjed oleksid Maarjale olnud mitte ainult häbistavad, vaid ka hukatuslikud. Kus inimese nõutus muutub ületamatuks hädaks ega leia mingit loomulikku lahendust, seal on Jumala abi kõige lähemal: Tema ei lase ennast oma kavatsuste täideviimisel mingeist inimlikest kaalutlustest ega otsustest segada. Mis sai edasi, sellest räägib meile pühakiri. Ahastava ja kõhkleva Joosepi juurde tuli unenäos Issanda ingel, kes tõi talle uskumatu sõnumi. Jumal teadis, et Joosep oli selle jaoks just õige mees. Ja Joosep tegi oma valiku, ta tegi nii nagu Issanda ingel teda oli käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.“ 

Jumala teadaanne oli ühtlasi ka ülesanne. Joosep peab ilma igasuguse kahtluseta Maarja enese juurde võtma. Ja kui Maarja toob ilmale poja, siis omandab Joosep tema suhtes kõik isaõigused. Isal oli õigus anda oma pojale nimi. Joosepi puhul oli see küll piiratud õigus, sest nime tegelikult ei vali tema, see ilmutatakse talle koos poja saamise saladusega. Nime määrab tema tõeline isa-Jumal. Nimi Jeesus on tähendusrikas, heebrea keeles tähendab Jehosua „Jahve on abi“ või „Jahve on pääste“. Kreeka keeles on see meieni jõudnud muutununa, aga Jeesuse nime tähendus on ikkagi sama-„Jeesus on pääste“. Sellele tähendusele vastab ka Jeesuse eluülesanne, mis seisneb oma rahva päästmises tema pattudest. See lause edastab Jeesuse elutöö mõtte ja eesmärgi, terve evangeeliumi. Tol ajal oodati Messiat, päästjat, kes päästaks rahva võõra võimu alt. Oodati võimukat kuningat. Juutide Messiaga seotud poliitilised ootused ei täitunud. Ingel ütles, et Jeesus päästab oma rahva nende pattudest. Patt on allikas, kust võrsuvad nii individuaalse kui ka ühiskondliku elu pahed ning hädad. Kes tahab olla tõeline päästja, see peab päästma patu võimusest ja juhtima inimese tagasi tema loodupärasele osadusele Jumalaga. Selles seisnebki Messia ülesanne . Seda ei suuda ükski inimene-see on täielikult Jumala kätes.

Martin Luther on öelnud, et Jeesus päästab oma rahva nende pattudest, surmast ja kuradi meelevallast. Inimesena oleme kõik ebatäiuslikud. Igaühel on oma vead, nõrkused, halvad või kahjulikud harjumused. Jeesus võib meid juba siinse maise elu sfääris, vähemalt osaliselt, nende puuduste meelevallast vabastada. Juhul, kui me Teda usaldame ja Talle kuuletume.

Täna kuuldud Rooma kirja 15 ptk 13.salm ütleb meile: „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu  ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ Selle lootusega mingem vastu jõululapse sünnile. Aamen.

Advendiaja 3. pühapäeva jutlus Kosel ja Tuhalas

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

"Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid läkitasid tema juurde Jeruusalemmast preestreid ja leviite küsima: “Kes sina oled?“ Tema tunnistas ega salanud, vaid tunnistas: “Mina ei ole Messias.“ Ja nad küsisid temalt: “Kes siis? Kas sa oled Eelija“ Ja ta ütles: “Ei ole.“ –„Kas sa oled prohvet?“ Aga tema vastas: “Ei.“ Siis nad ütlesid talle: “Kes sa siis oled? Me peame andma vastuse neile, kes meid läkitasid. Kelleks sa end nimetad?“ Ta lausus: “Mina olen hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud.“ Aga läkitatuid oli ka variseride seast. Ja need küsisid Johanneselt: “Kui sa ei ole Messias ega Eelija ega prohvet, miks sa siis ristid?“ Tema vastas neile: “Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.“ Jh 1:19-27

Armsad kirikulised, oleme jõudnud advendiaja-ootuseaja kolmandasse pühapäeva. Täna süütasime meie kuusepuul kolm küünalt. Esimese advendipühapäeva motoks oli: Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses. Teise advendiaja pühapäeva motoks oli: Sinu Kuningas tuleb kirkuses. Täna on kolmas advendiaja pühapäev. Tänase päeva keskmes on Ristija Johannes. Tema kutsub meid patukahetsusele ja meeleparandusele. Johannes osutab Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära kõik maailma patu. Sellele Kristuse toodud lunastusele lootes saab inimene tunnistada oma pattu.

Johannes oli märgiks, et prohvetite ennustused olid täitumas. Päästja pidi peagi saabuma. Kristuse tegevuses täitusid lunastuse aja märgid. Samal kombel tuleb ta alati oma koguduse keskele sõnas ja sakramentides, lunastuse annid kaasas. Kuuldud kirjakohas esitati Ristija Johannesele mitu küsimust. Küsimuste esitajateks olid juutide usulised ( ja ka poliitilised) esindajad. Nad esindasid maailma, mis ei võtnud Jumala Poega vastu. Nad esindasid küll religioossemat osa kogukonnast, kuid nende religioon oli lahutatud elavast Jumalast. Neid häiris Johannese tegevus. Nad kartsid, et Ristija Johannes kuulutab end Messiaks. Sõnal „Messias“ oli tollel ajastul poliitiline sisu. Ei olnud haruldane, et kerkisid esile nn. libamessiad. Nii nagu me tänapäeval kohtame üksikute prohvetiandega inimeste kõrval šarlatane (ennustajaid-ravitsejaid).

Ristija Johannes ei väitnud (ega võinudki seda teha), et tema on Messias või keegi teine Vana Testamendi suurkujudest, kes juutide uskumuse kohaselt pidid enne Messia tulekut surnuist üles tõusma. Kui variserid teda küsitlesid, siis teatas ta suures alanduses, et tema pole Kristus. Ta pole isegi väärt Tema jalatsipaelagi lahti päästma. Johannes pidas end tagasihoidlikuks hääleks, kuigi mitte vähemaks kui hääl, mis kuulutas Iisraeli vabastamist Paabeli vangipõlvest. See oli ühtaegu karm ja trööstiv hääl. See kuulutas valjult maailma vajadusest ja osutas Temale, kes üksi võib neid rahuldada. See hääl kutsus valmistama teed Tema tulekuks, kõrvaldades kõik, mis käitumises kõverat ja maailmavaates kitsast, nii nagu pöörduvad inimesed kõveralt kitsalt teelt laiale ja sirgele maanteele.

Johannes ristis, see oli meeleparandusristimine. See ristimine puhastas, kuid ei pakkunud andi, mis oleks puhtakssaanul aidanud ka puhtaks jääda. Keset Johannest ümbritsevat rahvahulka seisis aga Keegi, kes võis iga soovijat selle anniga varustada ning kelle tundis ära vaid Johannes. Nagu Johannes peagi osutas, pidi just Tema ristima Püha Vaimuga.(R.V.G.Tasker)

Kes oleme aga meie? Kas me oskame Püha Vaimu valguses ära tunda meie keskel elava Kristuse? Kas oleme Talle teevalmistajad? Oleme meiegi „hääl kõrbes“. Jumal vajab meie häält. Ta vajab teerajajaid selle maailma kõrbes. Jumal on ikka tulnud sellesse maailma inimlike tunnistajate kaudu. Inimeste kaudu, kelle südamed on täidetud jumalakartuse ja lootusega. Meie vanavanemad võtsid Jumala Poja sündi vastu suure alandlikkusega. Jumalast võõrdunud rahval on jõulude suhtes teised ootused ja lootused. Ja kui need ei täitu, siis ollakse kurvad ja nördinud. Olgem alandlikud nagu Ristija Johanneski, kes tunnistas, et tema „..ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma“. 

Õnnistatud advendiaega, armas kirikuline. Aamen.

Advendiaja 2. pühapäeva jutlus Kose kirikus

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

 

„Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: “Ennäe, siin!“ või „Seal!“, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!“ Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Siis öeldakse teile :“Ennäe, siin!“ või „Ennäe, seal!“ Ärge minge välja ja ärge jookske selle järele, sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval!“ Lk 17:20-24

Tänase päeva moto on: Sinu Kuningas tuleb kirkuses. Küsimus, millal tuleb Jumala riik oma väes ja kirkuses, on tänapäevani elav kogu kristlaskonnas. Jeesus selgitab seda põhjalikult oma kõnes Õlimäel (Lk 21). Juutide ootus, et peatselt tuleb Jumala riik, oli Jeesuse ajal üsna suur. Oli neidki, äärmuslasi seloote, kes arvasid, et selleks peab vägivallaga kaasa aitama. Selootide ootuseks oli, et Messias taastab võimsa Taaveti riigi. Variserid, samuti enamik Juuda rahvast ootasid, et Jeesus annab peagi märku ja laseb end kuningaks kuulutada ning alustab roomlaste vastu mässu. Nende lootus oli, et Jeesus rajab uue riigi ja toob juutidele õnneliku maise elu. Kuna seda ei toimunud, siis variserid pettusid Jeesuses ja hakkasid teda kiusates küsima: millal Jumala riik tuleb? Millal ja kuidas ta algab?

Kaasajalgi on olnud neid, kes on maailma lõppu ette ennustada püüdnud.Viimati oli selleks kuupäevaks 21.dets.2012.a. Need ennustajad on mänginud inimeste emotsioonidel. See ennustus tekitas paljudes maades ostubuumi. Hiljem küll parandati, et maiade ennustuses eksiti. Või oli see hoopis kaubanduslik trikk? Ei tea. Eks advendi- ja jõuluaeg on niigi paljudele muutunud pigem osturalliks kui Jeesuse sünni ootuseks.

Väes ja auhiilguses valitsevat Jumala riiki ootasid ka jüngrid pikisilmi. Jeesus aga hoiatas neid, et tulevad ajad, mil nad igatsevad näha üht Inimese Poja päevist, aga ei saa. Siis hakatakse välja arvestama, millal tuleb viimnepäev. Sellised arvutajad aga unustavad, et seda ei sünni inimesel teada: “Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud...“ (Ap 1:7). Keskajal tunti suurt hirmu viimsete vihapäevade ees.

Kohutavad sündmused ei taba inimkonda aga ootamatult. See on nagu enne suurt äikesetormi. Esialgu kogunevad rasked pilved täis pinget: veel ei sähvata välk, on kuulda vaid kauget kõuekõminat. See peaks tegema valvsaks. Maavärinaid ja vulkaanide ärkamist kuulutab ette seismiline tasakaalutus.

Vana Testament räägib meile üsna tihti Issanda päevast. Jeesus seab meile hoiatuseks Noa ja Loti päevad. Noa ja Lott pääsesid õnnetustest. Nende pääsemine ongi ristiinimesele kõigil aegadel lootuseks ja õpetuseks antud. Jumalavastastele ja jumalasalgajatele on see tähis hoiatuseks, kristlastele päästmise teetähiseks. Inimese Poja päev võib tulla varem või hiljem. See võib tulla öösel või päeval, sellest ei ole pääsu kellelgi. Küsimus on selles, kes jääb püsima tema tulemises, kes tõttab Talle vastu rõõmuga? Mitte keegi ei tea aega, millal Jumal temale vastu tõttab. Keegi ei tea ka kohta, kust teda siit maailmast kunagi ära võetakse. Õlgu kehitades öelda, et see ei puutu minusse, tähendab paljudele pea ees kuristikku tormamist. Ajalugu näitab, et terved rahvad on väärõpetuste ja vale-kristuse õhutusel hukatusse tormanud.

Õp Albert Soosaar on öelnud, et Jumala riik tuleb inimestele märkamata. Neil ei ole silma ta nägemiseks ega südant selle vastuvõtmiseks. Ta tuleb äkki nagu varas öösel. Samuti ei näe te tema saabumist ennustavaid märke. Ja seepärast ärge muretsege tuleviku, vaid oleviku pärast. Ärge küsige, millal ta ükskord tuleb, küsige, kuidas ta võiks just praegu teie juures alata, sest Jumala riik on juba teie keskel. Jeesus on teie juures. Temaga on Jumala riik alanud. Nüüd on vaja, et teie pöörduksite ja ta vastu võtaksite. Kui see on sündinud, siis on ka kõik muu teile arusaadav. Kui see algus on käes, saabub ka auline lõpp.

See on vastus ka neile, kes tänapäeval kannatamatult ootavad: millal saab see kord avalikuks, mis toob maa peale evangeeliumi õnnistuse? Pöörake end kõigepealt Kristuse poole. Otsige pattude andeksandmist ja võtke see Issandalt vastu. Kui Jeesusega ja Tema läbi on uus algus teie juures aset leidnud, alles siis on võimalik Jumala riigi lõplikust saabumisest aru saada. Kui ei ole algust, siis ei ole ka lõppu. Aamen.

Advendiaja 1. pühapäeva jutlus Kose kirikus

 Jutlustas õp Kerstin Kask

"Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.””Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?”Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.” Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.  Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!” Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!” Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!” Lk 19:24-20

Tänane päev on teetähiseks mitmele ajalikule sündmusele, mille mõju ulatub igavikka. Seisame uue kirikuaasta lävel, täna algab advendiaeg – Kristuse tulemise ja Tema sündimise rõõmupühaks valmistumise aeg. Möödunud nädalal valiti meie kirikule uus peapiiskop, kes kui Jumal lubab on kiriku ülemkarjaseks vähemalt veerand sajandit.

Jeesus saabub Jeruusalemma laenatud eesliga. Sellise laenamise läbi näitab Jeesus meile missugune mõju on suhtevõrgustikel meie elus, see on hea näide suhetest, seotusest teiste inimestega ja nende toetuse mõjust. See lugu näitab, et ei ole sugugi esmatähtis olla kõiges sõltumatu ja iseseisev. Vastupidi, inimestena sõltume üksteisest, see on osa meie inimeseks olemisest. Niisuguse seotuse kaudu saame üksteisele tähtsateks, laenates, andes ja vastuvõttes teeme üksteisele rõõmu ja aitame üksteisel kasvada inimesena, armastuses ja usus. Tänane kirjakoht kirjeldab meile, kuidas Jeesus ratsutab laenatud eesli seljas vaikselt ja alandlikult Jeruusalemma, et ohverdada end meie eest. Kui ei oleks olnud seda meie kõikide heaks tehtud Jumala armastustegu, mis viis Jeesuse ristisurma ja ülestõusmiseni, siis kaotaks jõulud oma tähenduse, siis poleks meil täna põhjust valmistuda Kristuse tulemiseks.  Mida saame meie aga anda Jeesusele?

Kord andis Jumal lubaduse külastada üht vanadaami. Naine oli selle üle väga rõõmus ja uhke. Ta kraamis kogu päeva oma kodu, koristas ja kaunistas seda. Kui kõik oli viimseni läikima löödud istus ta oma kiiktooli ja jäi ootama Jumala külaskäiku. Mõne aja pärast koputati uksele. Naine läks kärmesti uksele, ootas ta ju tähtsat külalist – oma armast Jumalat. Ukse taga seisis aga kodutu mees, kes tuli küsima, kas ta võiks selle toreda maja eeskojas veidi end soojendada. Mõnel teisel päeval ehk küll, täna ootan ma aga tähtsat külalist, mine ära ja vaata, et Sa trepikotta jälgi ei jäta ütles naine tavapärasest veidi käredamalt. Mees lahkus kurvalt.

Veidi aja pärast koputati uuesti. Suure elevusega läks vanadaam ust avama. Ukse taga seisis aga tema naaber, kes tahtis naisega arutada, kuidas võiks ümbruskonna inimestega üheskoos jõule tähistada. Mul ei ole praegu aega sellele mõelda, kohe kohe tuleb minu juurde külla Jumal, ma pean selleks valmistuma, mul ei ole aega muule mõelda. Enne kui naaber arugi sai, oli uks tema nina ees kinni klõpsatanud. Naaber astus õlgu kehitades ja segaste tunnetega kodupoole tagasi.

Päev veeres ja õhtu hakkas kätte jõudma aga Jumalat polnud ikka veel tulnud. Mõne aja pärast kostisid eeskojast taas sammud ja kõlas koputus. Ukse taga seisid õde-venda vanaproua teisest naabermajast. Lapsed käisid ikka aeg ajalt tema juures mängimas. Vaata, me tõime Sulle enda küpsetatud piparkooki, kas me võime sisse tulla? Täna mitte, täna on mul palju tähtsamat teha, ma ootan Jumalat külla, teie mängukära võib tema külaskäiku häirida. Nõnda saatis ta ka lapsed minema.

Kurvalt läks naine magama, ta ei mõistnud, miks Jumal ei tulnud, kuigi oli lubanud. Unes aga ilmutas Jumal end naisele: kolm korda tulin ma Sinu juurde, kolm korda saatsid sa mu ära.

Tänane epistel Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. 

Oma elus puutume kokku erinevate ustega. Mõni neist on suletud ja avaneb raskesti, mõnel on võtmed kaduma läinud ning sissepääsemiseks tuleb lukk katki murda, mõnda aga ei soovi me ise enam kunagi avada. Leidub ka selliseid uksi, mis avanevad sisse ja väljapoole, nii et iga soovija saab sellest hõlpsasti edasi tagasi käia. Mõne ukse taga on kaasaegne teavitussüsteem, mille puhul saame kohe teada, kas teisel pool ust ollakse valmis sisenejat vastu võtma või mitte. Nende uste taga seisjate hulgas kohtame väga erineva käitumisviisiga inimesi: mõned koputavad enne sisenemist viisakalt ja ootavad kuni saavad loa siseneda, teised jälle arvavad, et nemad ja nende asjad on nii tähtsad, et nemad peavad uksest sisse pääsema kohe. Leidub ka neid, kes on valmis nii öelda koos uksega sisenema, hoolimata kas neil on selleks õigust või mitte.

Jeesus kuulub nende hulka, kes suletud ukse taga koputavad. Ta ootab kannatlikult ja alandlikult, et uks avatakse seestpoolt. Jeesus teab, et tema jutt on küll tähtis, ent teiselpool ust olijal on oma elurütm, oma maailm, väärtused ja tõekspidamised. Koputades annab Jeesus märku, et tal on meie juurde asja. Täna, advendiaja alguses võime mõelda, kas märkame ukse taga seisjat, kuuleme Jeesuse koputust. Kui kergelt või raskel avame oma südame talle või hoopis anname teada, et praegu pole meil Tema vastuvõtmiseks aega.

Kui tuleb ootamatuid külalisi mõtleb enamus inimesi enamasti ikka, kas kodu on sellises korras, et sinna võib võõraid lasta. Kui Jeesus tuleb ja koputab, siis Ta ei oota, et meie kodu, meie hing ja süda oleksid esinduslikus korras. Ta ei oota, et me Teda ülikülluslikult kostitaksime, Ta toob ise kõik vajaliku kaasa. Ta toob rahu ja armastust, ta teeb seda nii, et segadus meie hinges kaob.

Jõuluootuses ei küsimus vaid teatud mööduvast meeleolust, vaid see räägib meie sees peidus olevast igatsusest. Igatsuse selle järele, et ühel päeval leiaksime igavese rahu ja tasakaalu suhetes iseenda, teiste inimeste ja Jumalaga. Olgem siis tähelepanelikud, et oskaksime märgata ja vastu võtta seda, mille Jumal meie jaoks on juba valmistanud. Jumala ligiolu ja valgus saatku meid kõiki alanud advendiajal, alanud kirikuaastal. Aamen.

Jutlus kirikuaasta eelviimasel pühapäeval

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

„Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: “Valvake!““ Mk 13:33-37

Tänase päeva juhtsalm kõlab: “Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!“ On valvamispühapäev. Minu eilne ordinatsiooni jutlus rääkis kümnest neitsist, kes ootasid kohtumist peigmehega. Viiel neist ei olnud lampides piisavalt õli ja sellel olid saatuslikud tagajärjed. Tänanegi kirjakoht manitseb meid valvama.

On kirikuaasta eelviimane pühapäev, kirikuaasta hakkab lõppema. Kui mingi aeg läheneb lõpule, juhtub nii, et kiire kipub mõnikord lausa rõhuma. Mis peab valmis saama, jääb sageli viimasele hetkele, olgu siis tegu töö või mõne teise asjatoimetusega. Kirikuaasta lõppedes kutsutakse meid üles olema valvel. Kas me suudame seda?

On Jumala suur tarkus ja arm, et me ei tea seda päeva ega tundi, millal Inimese Poeg tuleb. Valvake! See üleskutse on kõigile. Valvamine ei ole kõrvalt vaatamine, ning meie asjadki on pakkimata. Elame nii, nagu poleks viimast kohtupäeva olemaski. Kui asutame end reisile selles maailmas, siis hakkame varakult kohvrit pakkima. Kas oleme aga valmis, kui viimne teekond on kätte jõudmas?

Meie pääste on tervenisti Jumala töö. Ise me endale ande muretseda ei suuda. Valvamine peab olema kristlase eluviis. On hilja hakata reisiks valmistuma siis, kui minekuaeg juba käes. Seepärast peaks kristlane vaatama selle maailma elu peale nii, et kui kutse tuleb, on ta valmis minema ja kõik rahuga endast maha jätma.

Ikka ja jälle meenub õp Mare eelmise aasta jõulujutlus, kus ta rääkis sellest, kuidas ta haigena koos koeraga talveõhtul väljas jalutas ja äkki nägi taevas oma tähte, kuidas maapealne kirik ulatus taevani. Sel hetkel ta tundis, et on kõigeks valmis.

Meie usu püha alus on õpetus meie vabastaja Jeesuse Kristuse lepitusristist. Kristlik kirik kuulutab andeksandmise suurt rõõmusõnumit. See ei kuuluta erinevust, vaid seda, mis ühendab. See ei kuuluta surma, vaid elu. Kristuse pühades haavades on meie jaoks kõik olemas-rahu ja puhkus muredest räsitutele ning igavese elu lootus.

Kuidas võiksime üle elada ajad, mil tunneme endid Kristusest lahus olevat? Peaksime mõtlema, mis saab siis, kui see lahusolek jääbki püsima. Miks me ei soovi, et lisaks kõige lähedasematele omastele ja sõpradele saaks päästetud ka kaugemad tuttavad? Pöörase ja sageli mõttetu kiirusega tormav maailm meie ümber kisub märkamatult endasse ja teeb kõik selleks, et me ei leiaks aega peatuda ja mõelda oma elust igavikulises mõõtmes: miks ma olen maa peal seda elu elamas ja kuhu lähen, kui mu aeg siin otsa saab? Sest üks on selles maailmas kindel: kunagi saabub lõpp. Pühakiri kõneleb meile sellest, kuidas kord tuleb Kristus tagasi siia maailma. Siis ei tule Ta enam väikese lapsena sõimes nagu 2000.a.eest, vaid saabub jumaliku kohtumõistjana, kellele kõik peavad aru andma oma elust ja valikutest.

Maailm kardab oma lõppu. See, et inimesed lõpuaegadele mõtlevad ja isegi püüavad täpset aega ette ennustada, kajastab inimlikku hirmu ja kartust selle päeva ees. On ainult üks, kellele võime siis loota: Kristus, kes tuleb valitsejana tagasi.

Argielus soovime kindlustunnet ja soetame nii kodu-, auto-, vara- kui elukindlustusi. Iga arukas inimene püüab panka väikese säästu koguda, et oleks turvaline olla siis, kui ühel hetkel midagi peaks juhtuma. Aga see kõik on tühine võrreldes maailma lõpuga. Kui püüame valmistuda väikesteks kriisideks, kas oleme valmis ka kõige lõpuks? Siis päästab vaid Kristus ja Tema arm. Igaüks peab siis seisma Kristuse kohtujärje ees ning andma aru oma elust ja valikutest. Kas oleme selleks valmis?

Kuidas suudaksime kanda elumuresid ja võita surmahirmu, kui meil ei oleks evangeeliumi, head sõnumit pattude andeksandmisest ja igavesest elust taevas? Et aga seda rõõmusõnumit endas kanda ja selle järgi elada, peame olema valvel, et keegi ega miski meie usku ei kahjustaks.

Selle maailma tuuled ja mured annavad meile tõuke igatseda Jumala armu soojust, nälg õigluse ja vagaduse järele olgu saatjaks meie eluteel. Aamen.

Jutlustaja Rein Keskpaik jutlus Kose kirikus 5.oktoobril 2014

2Kr 4:7-14

„See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus. Nii on surm tegev meis, elu aga teis. Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutataud: „Ma usun, seepärast ma räägin“, siis meiegi usume ja ka räägime, teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega.“

Tänavu 25.septembril kaitses TÜ usuteaduskonna doktorant Elo Süld doktoritöö Paulusest ja Muhamedist. Doktoritöö eesmärgiks oli võrrelda prohvet Muhamedi ja apostel Paulust. See töö on ainulaadne selle poolest, et sellist võrdlust pole mujal maailmas siiani tehtud. Elo Süld põhjendab seda tööd nii: „Islamis on Paulusel väga negatiivne foon. Paulust peetakse tegeliku kristluse ehk Jeesuse õpetuse rikkujaks. Islami arusaama järgi Paulus tuli oma triniteedi (kolmainsuse) ja Jumala Poja ideedega ja eemaldus vanatestamentlikust käsitlusest.

Teisest küljest nähakse Muhamedi siiani kristluses kui hereetikut (ketserit,     kiriku õpetusest kõrvalekaldunut) ja ka temal on negatiivne foon.“

 Paulusel ei olnud kerge evangeeliumi kuulutada. Tema vastased väitsid, et Paulus ei kuuluta Kristust, vaid iseennast.Soovitas ju Paulus usklikel järgida teda ennast. Sellised süüdistused tõrjub Paulus oma ägedal moel jõuliselt tagasi. Evangeeliumil on ainult üks sisu: Jeesus on Issand. Paulus ei pea end pöördunute isandaks, vaid nende teenijaks.Ta annab selgelt mõista, et mitte ükski jutlustaja ei saa tekitada oma kuulajates usku.Usu tekkimine on täielikult Jumala töö. See Jumala kirkus, mis kiirgab Kristuse palgelt, siirdub evangeeliumist uskliku südamesse.

Paulus on kirglik mees ja võtab evangeeliumi kuulutamist väga isiklikult.See aare on evangeelium ja astja on tema ise, evangeeliumi kuulutaja ja teenija. Ta väidab, et evangeeliumisse kätketud tohutu vägi pole pärit inimesest, vaid täielikult Jumalalt.Pealegi on kogu Pauluse apostlik elu tunnistuseks selle kohta, mida Jumala vägi saadab korda ka suurimas nõtruses ja raskeimates välistes olukordades. Läbilõige Pauluse elust on tunnistuseks Jumalast, kes aitab sügavaimaski hädas.  Apostel pole kunagi sattunud ummikusse, millest ei ole enam väljapääsu, kuigi ta on igati kimpus olnud. Kristlane ei saa ka raskes olukorras olla lootusetu. Kui Paulus ka oli paljude poolt taga kiusatud, siis Jumal teda ei hüljanud.

Tänane kirjakoht räägibki meile nendest raskustest, mis ootavad ees kristlast, kes tahab maailmale rõõmusõnumit kuulutada.“Praeguse aja jumal“ ehk saatan püüab pimestada uskmatute meeli, nii et nad ei näe Kristuse evangeeliumist kiirgavat kirkust.

 Jüri koguduse õp Tanel Ots on öelnud, et Jumala sulaseid on ikka taga kiusatud. Tunnistamisel võib olla aga ka oma pahupool. Omakasupüüdlikud ja  ohtlike valeõpetuste levitajad on ära õppinud, et üldsuse poolt mittemõistmine ja tagakiusamine on selge märk, et ollakse tõekuulutajad. Mida enam vastuseisu kogetakse, seda kindlamalt väidetakse tegemist olevat Jumala tahtega. Just siin saame Pauluselt õppida, ta ei räägi mitte ennast suuremaks, vaid kuulutab Jumala vägevust. Vastutegevuse ulatus ja valmistatud kannatuste rohkus ei kõnele midagi Jumala sulase, vaid tema läkitaja kohta. Paulus näeb rõõmu igas piitsahoobis ja pilkesõnas, mis talle osaks saab. See kuulutab Kristust palju tõhusamalt kui ükski jutlus või heategu.

Pauluse pidev elu surmaohus ja surma alluvuses sünnib Korintose koguduse heaks, Korintose kristlaste usuelu elavdamiseks. Usk, sama usu Vaim, ühendab apostlit ja tema kogudust.“Kõik sünnib ju teie heaks, ...“ (4:15). Kristlik usk on üldine ülestõusmisusk.See puudutab igat kristlast, mitte ainult Paulust. Paulus väljendab seda algkristliku usutunnistuse vormis. Jumal, kes äratas surnuist Issanda Jeesuse, äratab Jeesuse taas tulles meidki surnuist. Kuna Paulus on Korintose kogudust kogu aeg pidanud oma apostliku töö objektiks, ei saa ta olla ka ülestõusmises ilma end oma kogudusega ühendamata. Ülestõusmine on ühine: „...see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koosteiega.“

See on suur arm, mille üle võime olla tänulikud ja rõõmsad. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine olid ajaloolised, ajas toimunud sündmused. Kuid ühtlasi olid nad enam kui ajaloolised. Ülestõusnud Jeesus Kristus ühendab oma ihus kõikide aegade kristlased ja juhib nad igavesse ellu. Aamen.

Reinu jutlus 14.09.2014

1 Jh 3:11-18

Jumalateenistusel Kosel ja Tuhalas.14.sept.2014.a.

Armu teile ja ...

Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama.Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha?Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged. Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab. Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi.Kes ei armasta, see jääb surma.Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest-kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!

Eelmise nädala hommikupalvused „Vikerraadios“ viis läbi Meego Remmel Tartu Saalemi kogudusest.Kogu oma palvuse pühendas ta armastusele, lahates armastuse eri variante ja rääkides oma kogemusest.

Mis on armastus?Kui palju oleme kuulnud seda sõna ja isegi öelnud:“Ma armastan sind!“ 1.Joh.kiri räägib meile tõelisest armastusest, et sellest aru saada, vastandab ta armastuse Kaini käitumisele.Kaini viha pärines kuradist, kurjast.Miks tappis Kain Aabeli?.Põhjus polnud selles, et Aabel olnuks õel, vaid vastupidi: Kaini enda teod olid halvad.Kaini vihkamise taga oli kadedus, mitte selline kadedus, mis ihaldab teise suuremaid talente, vaid mis paneb pahaks teise suuremat õiglust.

Oleme ehk isegi tundnud vahel, et oleme teiste peale kadedad.Mu noorem vend tavatses ikka naljatades öelda, kui küsisid tema käekäigu kohta:“Mul läheb kõik hästi, lapsed on tublid, tööd jätkub, aga... naabril läheb paremini.“

Nii oli ka variseride seisukoht Jeesuse suhtes.Jeesus suutis teha, nemad mitte. See kadedus lõppes Jeesuse vihkamise ja mõrvaga.

Kain on maailma prototüüp.Samasugust kurjust esineb maailmas tänapäevalgi.Pole siis ime, et „maailm“ vihkab meid, kristlasi.Joh. ütleb: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi.Kes ei armasta, see jääb surma.“ Pühakiri annab meile lootust, kui meil on tõelist vennaarmastust, siis meil on igavene elu.Ja need, kellel see puudub, jäävad surma. Kristlaseks saamine ei ole midagi vähemat kui ülestõusmine või ärkamine vaimulikust surmast igavesse ellu.UT-s on rohkesti rõhutatud armastust kui peamist kristlikku voorust.Seda on nimetatud esimesena Vaimu viljade hulgas, tõelise usu märgina.Gl 5:22 on kirjutatud:“Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus...“Armastus on kindel märk sellest, et omatakse elu.Tõsi on ka vastupidine: kes ei armasta, on endiselt surmas ja pimeduses.Joh.terminoloogias kuuluvad kokku armastus, valgus ja elu, nii nagu ka vihkamine, pimedus ja surm.

Maailma ei iseloomusta mitte vihkamine üldiselt, vaid just kristlaste vihkamine. Kogudust taga kiusates väljendub maailma varjatud viha Kristuse vastu.Samalaadselt ei ilmne ka igavene elu mitte ainult üldises armastuses kogu inimkonna vastu, vaid konkreetselt meie õdede ja vendade vastu Kristuses.Jeesuse Kristuse tõelised järelkäijad, kes on astunud „surmast ellu“, janunevad kristlikku osadust.Nad „ei jäta unarusse oma koguduse kooskäimist „ nagu võime lugeda Hb kirja 10.ptk-st, vaid neile meeldib koos palvetada ja Jumalat teenida, meeldib kõnelda vaimulikel teemadel; nende suhteid iseloomustab omakasupüüdmatu, hoolitsev armastus.

Joh. Ütleb, et armastuse puudumine annab aga märku vaimulikust surmast. Ta ei eita küll tingimata mõrvari võimalust kahetseda ja andeks saada.Jeesuski palus ristil, et tema mõrvaritele andestataks.Pigem kinnitab ta üldist printsiipi: võtta elu tähendab minetada elu; ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, st.tal ei ole seda antud hetkel, tal ei ole seda alaliselt.15.ptk-s on kirjas:“Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.“

Näidanud, et armastus tõendab elu olemasolu, selgitab Joh., et armastuse olemus on eneseohverdus; see ilmnes täiuslikult Kristuses.Vihkamine on nega- tiivne, otsib teisele kahju ning viib tegutsemisele teise vastu, isegi mõrvani(Kain tungis oma venna Aabeli kallale ja tappis tema-1.Ms 4:8). Armastus on positiivne, otsib teisele head ning viib tegutsemisele, isegi eneseohverduseni.Nagu me 16.ptk-s lugesime:“...Kristus on jätnud oma elu meie eest...“ Kristuse eneseohverdus ei ole lihtsalt armastuse ilmutamine, mida imetleda; see on eeskuju, mida järgida.Tõeline armastus ei ilmne mitte ainult ülimas ohvris, oma elu andmises, see ilmneb ka väiksemates andides.Vähesed meie seast on kutsutud mõnes kangelaslikus teos elu jätma, kuid meil on alaliselt proosalisemaid võimalusi jagada oma omandit abivajajatega.Armastus on tahtlikus loobuda sellest, millel on meie elus väärtus, et rikastada kellegi teise elu.

Lewis on öelnud, et kergem on olla entusiastlik inimkonna kui abstraktse üksuse suhtes kui armastada konkreetseid inimesi, eriti kui tegu on ebahuvitavate, meeleheitlike, puudust kannatavate või muus suhtes mittemeeldivate inimestega.Kõikide armastamine üldiselt võib olla vabanduseks armastada mitte kedagi konkreetselt.Seepärast kirjutab Joh.:“kui aga kellelgi on siitilma vara ja ta näeb oma venda puuduses olevat“, on tal venna vastu kohustus.Nagu halastaja samaarlase puhul, asetavad kaks tegurit ka talle vältimatu vastutuse.Esiteks peab ta oma venna puudust nägema, mitte lihtsalt mööda minema.Teiseks peab tal olema võimalus venda aidata.Kui tal ei ole südant oma puudust kannatava ligimese vastu, siis kuidas võiks Jumala armastus püsida temas? Nii nagu mõrvaril ei ole elu, nii ei ole ihnsas inimeses armastust.

Armastuse sõnalisest väljendamisest ei piisa.Teod kõnelevad sõnadest valjemini.Kui meie armastus on tõeline, on see vältimatult positiivne ja praktiline, me armastame tegudega.

Lõpetuseks kaks mõttetera ema Teresalt.

Kerge on palvetada inimese eest, kes on kusagil kaugel, ent vahel pole sugugi kerge armastada oma lähedasi.Kergem on ulatada tassitäis riisi, et leevendada inimese nälga, kui leevendada inimese üksindust ja valu teie enda naabruses.Hoolige üksteisest ennekõike oma kodus, sest just siit peab alguse saama ligimesearmastus.

Tänapäeval ei ole meil enam  aega üksteisele otsagi vaadata, rääkimata üksteisega kõnelemisest ja koos rõõmustamisest.Veel vähem on meil aega oma laste tarvis, mehel oma naise ja naisel oma mehe jaoks.Kaotame üha enam nii vajalikku lähedusetunnet.Maailm hukkub lahkuse ja sõbralikkuse puudusel. Inimestel on armastuse põud, sest kõigil on kiire.

Armas kirikuline, kui lähed täna koduteele, mõtle ema Teresa mure peale.

Aamen.