Lk9:57-62
„Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele:“Ma
tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.“ Ja Jeesus ütles talle:
„Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta
oma pea võiks panna.“ Teisele ütles ta: „Järgne mulle!“ Aga see ütles: „Luba
mul enne minna matma oma isa!“ Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma
surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!“ Aga ka üks teine ütles: „Issand,
ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul
kodus on!“ Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis
vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!““ Aamen.
Tänase pühapäeva
piiblilugemiste keskseks teemaks on kutse Jumala riiki ja kutsumise kuulmise
tähtsus. Maise elu ülesanded ja ahvatlused võivad inimesele Jeesuse kutse
vastuvõtmisel takistuseks saada. Kes kahtleb ja viivitab, see kaotab pakutud
võimaluse.
Evangeelium räägib meile
Jeesuse kohtumisest kolme inimesega. Kes nad olid ja kuidas Jeesuse teele
sattusid, sellest evangeelium ei räägi. See polegi tähtis. Olulisem on, mis
nendega sündis. Kokkupuude Jeesusega ja Tema kuulamine osutus neile määravamaks
sündmuseks, kui nad eales arvata oleksid võinud. See on soov päriselt Jeesusega
liituda ja lasta end Temast juhtida.
Kolm meest vastavad
Jeesuse kutsele astuda Tema valitute ridadesse.Kaks pakuvad oma teeneid ise,
ühele teeb aga kutse Jeesus. Miks need inimesed olid valmis Jeesust järgima?
Võime seda ainult aimata. Eks nad olid jälginud Jeesust ja näinud kui suur
meelevald oli Tema sõnal. Ta sunnib taganema surma ja kurjad vaimud, parandab
haigeid. Sellise suurmehe kõrval on turvaline olla. Pealegi on lootus, et
sellise mehe kõrval olles langeb osa kuulsusest ja rikkusest nendelegi.
Pole meilegi võõras see,
et seltskonnas viibides nii mõnigi uhkustab oma „kõrgete“ tuttavatega. Mäletan
hästi oma esimest tudengiaastat. Oma elust ja tegemistest enamik
kursusekaaslasi eriti ei rääkinud. Ikka sellest, keda ta tunneb või keda teab tema
tuttava tuttav!
Kuid Jeesus hoiatab
neid. Au, kuulsust, vägevust ja rikkust Tema järgimine kaasa ei too. Pigem toob
see kaasa inimeste põlguse ja viha. Tal pole isegi kindlat kodu. Ta leiab
ajutist peavarju ainult tänu headele inimestele. Esimesele ütleb Jeesus: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad,
aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.“
Teine noormees on mures
oma isa surma pärast. Jeesus ei keela tal isa matusele minemast, nagu teksti
pealiskaudsel lugemisel võiks arvata. Noormehe palve kõneleb pigem
usaldamatusest kutsuja vastu. Kristlus, mis puhkuse ja matuse ajaks tuleb kodus
varna riputada, ei kõlba Issandale. Talle ei kõlba, nagu ütleb Toomas Põld, surnuaiarahus elav matusekristlus.
Kolmas noormees soovib
aga enne kodustega hüvasti jätta. Tõenäoliselt ei olnud ta suutnud end kodu
küljest lahti öelda ,et tõeliselt Jeesuse järgijaks pühenduda. Kodu on meile
suur õnnistus, kuid ta ei tohi meid Jumalast lahutada.
Jumala riigi teenistusse
ei kõlba kõhklejad. Jeesuse järgimine on tunduvalt rohkem, kui ainult Tema
läheduses olemine ja Tema kuulamine. Järelkäimine tähendab lahkumist senisest
elust ja jäädavat sidet Jeesusega kõiges, mis see endaga kaasa toob. Usk eeldab
ka jäägitut usaldust. Kes on pannud käe adra külge, see ei või enam tagasi
vaadata. Meenutagem Peetruse lugu. Peetrus astus Jeesuse sõna peale paadist
välja ja vesi kandis teda. Kui ta aga
oma pilgu Jeesuselt ära pööras, hakkas ta vajuma. Seni kuni tema pilk oli
suunatud elavale Jumalale, ilmutati temale, kes Jeesus on. Nii võis ta
tunnistada: sa oled Kristus, elava Jumala Poeg! Kui aga Jeesus räägib oma tulevastest katsumustest ja raskest
osast, mida Ta peab kannatama, siis hakkab Peetrus Teda noomima: „Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja
sõitles Peetrust: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese
viisil!““ (Mk 8:33) Jeesus oli valmis
purustama oma sidemed isegi Peetrusega, et mitte taganeda oma eesmärgist.
Jeesuse siht oli minna edasi, isegi kui see tähendas ristisurma. Tagasivaatamine
oleks tähendanud ka oma missioonist loobumist.
Jeesuse pilk oli
suunatud tulevikku. Ta nägi tööpõldu, mis laius Tema jüngrite ees läbi aegade,
kuni Tema teise tulekuni.Ta osutas eesootavatele raskustele, kirjeldas
hädaohte, mis neid ümbritsema pidid ning enesesalgamist, mida neilt oodati.
Jeesus soovis, et nad hindaksid väärtusi õigesti, et vaenlane ei saaks neid
ootamatult tabada. Nende võitlus polnud inimestega, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega,
taevaaluste kurjade vaimudega. (Ef 6:12) „Vaata, ma läkitan teid kui
lambaid huntide sekka! Olge siis arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid!“
Jaan Kiivit on
kirjutanud, et tee Issanda jüngrina, Tema juhatuse all, ei ole mugav ega tulus,
vaid kitsas ja raske, täis konflikte ja ohverdamist. Meie maine elu ei muutu
Temale järgnemisest kergemaks, pigem raskemaks. Inimesed maa peal ei andnud
Jeesusele muud paika kui ristipuu. Mõistmatus, pahatahtlikkus, sageli üksindus
ja kaitsetus-Jeesus ütleb selgelt, millega tuleb arvestada. Ta ei anna petlikke
lubadusi, aga neis hoiatavates ja järele mõtlema sundivates sõnadeski kutsub ta
meid jääma sellele teele, mida Tema meile näitab. Aamen
No comments:
Post a Comment