Jutlus aasta alguses Jh 14, 5 – 11a tekstile.

Jh 14, 5-11a

Toomas ütles talle: "Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?" Jeesus ütles talle: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. Nüüd te tunnete teda ja olete teda näinud." Filippus aga ütles talle: "Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!" Jeesus ütles talle: "Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa!? Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid. Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus.

Head kirikulised, armsad sõbrad! Me soovime aasta alguses: Head uut aastat! Või kirikuinimesed veel koguni: Õnnistatud algavat Issanda aastat! Kui küsida siin, kuivõrd on alanud aasta uus; või kuivõrd on see Issanda aasta; kui palju oli möödunud aasta Jumala oma ja kuipalju saab sellest aastast Jumalale? Hea ja õige vastus on, et kõik on Jumala oma, kuid sellega on nii nagu “Jumalariigi lähedusega” Meister Eckharti jutluses, kus ta ütleb: “... inimene on õnnelikum kui elutu puutükk, sest inimene teab ja mõistab kui ligidal Jumal talle on. Ta õnnelikkus kasvab ja kahaneb vastavalt sellele kuis kasvab ja kahaneb ta teadlikkus. Ta õnnelikkus ei suurene sellest, et Jumal on lihtsalt tema ligi ja temas ja et ta võib Jumalasse sulanduda, vaid ta õnnelikus on selles, et ta teab Jumala ligiolekut ja armastab Toda ning on teadlik, et “Jumalariik on lähedal”. Ainult see aeg, kus inimene teab seda hetke, praegust, ainult see on Jumalale tõeliselt antud, ainult selles on ajatus ja taevariik.

Samas võtmes on kuuldud evangeeliumikatke sisu – kogu siin esitatud episood, õhtusöömaaeg, kus Jeesus püüab õpilastes puudutada taevast, jumalikku, siinolemist. Evangelist Johannes avab juba varem Jeesuse ja Jumala ja Inimese saladust pikkade dialoogidega, ka monoloogidega; kohe alguses: Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal... Pikk kõnelus Nikodeemusega, Samaaria naisega, eriskummaline lahendus lehtmajadepüha ajal abielurikkumiselt tabatud naisega, Laatsaruse ülesäratamine ja kõnelus Marta ja Maarjaga, õhtusöömaaeg ja jüngrite jalgade pesemine ning vestlus Peetrusega ning siin kuuldud apostel Tooma ja Filippuse küsimused. Kõik ikka ühes suunas, tuuma poole, Inimese tuuma (südame) ja Jumala poole, et saaks selgemaks, kes on kes – kes ma olen? Kes Jeesus on? Kes Jumal on?

Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa? ... Mina olen Isas ja Isa on minus. Küsimused ja vastused, mis siin esitatakse on pärit Jeesuse tegevuse lõppvaatusest, kõik toimub õhtusöömajal, kus Jeesus avab veel kogu oma õpetuse tuuma: õhutab, julgustab, veenab õrnalt, malbelt, armastusega, et õpilased taipaksid elu enese tuuma, et nad näeksid tõepoolest, ärkaksid oma välise mina varjust. Jalgade pesemine eelmises episoodis oli sümboltoiming, varasema ristimise uuendamine, olevikustamine, jumalariigi kohaldamine siin ja praegu: Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Kõik üleliigne (see, mis looridena, müüridena, mägedena seisab Inimese ja Jumala vahel ja mida üldnimetusega kutsutakse “patt”) peaks siin olema maha uhutud, nüüd peaks olema võimalik näha ja kuulda palgest palgesse, kuid õpilaste küsimused ei kinnita seda. Nad on kinni Jeesuse välises kujus, nad klammerduvad kuldvasika külge, sest Üks ja Ainus, monoteistlik Jumal, nähtamatu, kujutu, kombitamatu jne ei allu välise inimese taotlustele; Temast ei saa kunagi tsirkusekaru või -lõvi, kes piitsaplaksatuse peale teeb hüppe läbi põleva rõnga; Ta on kuningate kuningas ja rohkemgi veel. Teda on korraga liiga palju inimese mõistusele ja tundmustele ja Teda on korraga liiga vähe. Senised tööriistad on liiga raskemoelised, arusaamad liialt asised, et läheneda õhkõrnale koele ja elu kangastelgedele. Siin pakutakse samasugust rüüd nagu muinasjutus “Kuninga uutest rõivastest”, kus laps hüüab, et kuningas on alasti; kuid siin pole pettust. Jeesuse õpilased veel ei näe lapse kombel, nad vajavad veel viimast õppetundi ristisurmas, kus kõik nende unistused, ootused, lootused pudenevad tolmuks, eimiskiks, olematuks ja korraga väga lähedaseks olemise enesega, Jumalaga. Kui kuldvasikas on uuesti koost lahti võetud, nagu ta kokku sai ehete kogumisega iga Iisraeli perekonna käest; kui ka ehted on koost lahti võetud, ehk sulatatud selleks mis nad looduslikult on oma molekulaarse ja aatomliku ehitusega ja kui veel need võtta koost lahti ja leida, et ongi vaid eimiski, siis mõistus tõstab käed püsti (kui ta on sel hetkel nii arukas) ja ütleb, et ta midagi ei tea nagu Sokrates. Siis on võimalik (sest Loodus ei salli tühja kohta), et see tühjus täidetakse nagu Maailma loomisel Piibli loomisjutustustes: Alguses lõi (“lõi” – VT heebrea keeles bara, sõna-sõnalt: “täitis millegagi; söötis jms”) Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal... Ja see täidetus pole siis enam lihtsalt väline vorm, vaid Jumala kangastel kootud, loodud ning igas koes on Üks ja Ainus ja igas nõelapistes tänulaul või Jumala sosin, mida Ta ütles 6. loomispäeva lõpus: Vaata, see on väga hea!

Kuidas veel paremini kõige selleni juhtida kui Jeesus teeb õhtusöömajal öeldes ja andes neile söömiseks ja joomiseks (seda ju ei saa “haneselgavesi” teha, väliselt): Võtke sööge, see on minu ihu, see on minu veri! Seda võetakse vastu, süüakse juuakse

enesesse, sinna, kus ongi jumalariik, kus ongi kõik, sinna, kus on süda (inimese kese, päris Inimene). Seal pole enam välist ega sisemist - on Üks Olemine, on Jumal. Selleni püüab Jeesus oma õpilasi viia, samamoodi ka meid...Siin selgineb ka Jeesuse lause: Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Ja kuigi ei oleks tarvis, siiski seletus: minu kaudu – sisemuse kaudu, Enese kaudu, Jumala palge äratundmise-, kogemise kaudu iseeneses; ealeski mitte kuldvasika kaudu, ealeski mitte millegi välise kaudu...

Nii sünnib uus, nii on aasta uus, siis kui vahepeal kõik koost lahti võetakse ja nähakse sisimat sisemiste silmadega, nähakse kõiges Jumalat kui esimest liigutajat, kui alguste algust ja kõige lõppu, kui kogetakse Üht ja Ainsat, siis realiseerub monoteism ning vallandub kiidulaul. Siis küsimused vakatavad, sest pole enam midagi küsida, kõik saab selgeks nii nagu Johannese evangeeliumi lõpus seesama Toomas, kes siin puterdab ja siis manifesteerib: Minu Issand ja Mu Jumal, tundes lõpuks Jeesuse ära, kogedes Üht ja Ainsamat, kes ütles: Mina olen Isas ja Isa minus. Aamen.