Jutlus Palmipuudepühal

Jutlustas diakon Rein Keskpaik 

Jh12:12-24

Armu teile ja rahu...

„Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: „Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!“ Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud: „Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.““

Palmipuudepüha nimetus tuleb pühakirja evangeeliumist, kus kirjeldatakse, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust palmiokstega. Nii nagu tänasest evangeeliumist kuulsimegi.

Põhjapoolsetes maades on palmiokste asemel kasutatud pajuoksi. Seepärast tunneme seda püha rahvakalendri järgi urbepäevana. On tänagi meie altaril pajuoksad.

Iga suurem püha meenutab omal kombel ülestõusmispüha. Vene keeles on iga pühapäev voskressenje- ülestõusmine. Hispaania keeles nimetatakse seda pasua florida . Selle järgi on saanud oma nime USA osariik Florida (1512.a.). Mitmetes konfessioonides säilitatakse õnnistatud palmioksi kuni järgmise aastani. Need põletatakse ja saadud tuhka kasutatakse tuhkapäeva jumalateenistusel. Kus palmioksi ei ole võimalik saada, kasutatakse õlipuu-, paju- või mõne muu puu oksi.

Palmipuudepühaga algab Aukuninga alandustee. Betaanias võitud Jeesus läheb Jeruusalemma vastu oma kannatusele ja surmale. Aga just see sai võidu ja lootuse märgiks, mida ka palmioksad sümboliseerivad. Palmipuudepühal asub Kristuse Kirik teele, et elada kaasa Kristuse viimasele eluetapile. Algab Suur Nädal, mida kutsutakse ka Vaikseks Nädalaks.

Viissada aastat enne Kristuse sündi kirjutas prohvet Sakarja „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ (Sk 9:9) Sakarja prohvetikuulutus pidi nüüd täituma.

Jeesus otsustas saabuda linna nii nagu kunagi Iisraeli kuningad olid ratsutanud, eeslisälu seljas. Sellega läks täide prohveti kuulutus, et ka Messias saabub Jeruusalemma emaeesli sälu seljas. Vaevalt jõudis Jeesus sälu selga istuda, kui hakkasid kõlama võiduhüüded. Rahvahulgad tervitasid teda Messiana. Jeesus lubas nüüd osutada endale auavaldusi, mida Ta kunagi varem polnud lubanud. Jüngrid nägid selles märki, et nende lootused on täitumas. Ka rahvas oli kindel, et vabadusetund on saabunud. Oma vaimusilmas nägid nad juba Rooma vägede minema kihutamist ja Iisraeli iseseisvuse taassündi. Kõik olid õnnelikud ja erutatud ning püüti üksteist ületada Jeesusele au osutamises. Teele laotati oma riideid, õlipuu- ja palmioksi. Kuninglike lippude asemel lehvitasid nad  palmiokstega ja hüüdsid Hoosanna! Jeesust tulid tervitama tuhanded pühadeks linna tulnud inimesed.

Esimest korda oma maapealse elu jooksul lubas Jeesus toimuda midagi sellist. Ta teadis hästi, et Tema tee viis ristile. Jeesuse eesmärk oli tõmmata tähelepanu endale kui Lunastajale. Ta soovis pöörata inimeste pilgud ohvrile, mis pidi kroonima Tema töö langenud maailma heaks. Ajal, mil rahvas kogunes paasapühaks Jeruusalemma, valmistus tõeline Ohvritall vabatahtlikult ohvriks. Tema kogudus pidi kõikidel järgnevatel päevadel sügavalt mõtisklema Tema lepitussurma üle. Iga sellega seonduv üksikasi pidi toimunut kinnitama. Seepärast oli vajalik pöörata kõigi silmad Temale. Sündmused, mis eelnesid suurele ohvrile, pidid tõmbama tähelepanu.

Võiduka rongkäiguga seonduv sai üleüldiseks kõneaineks ja teated sellest kandusid paljude kõrvu. Pärast Jeesuse ristilöömist seostasid paljud võidukäigu Tema kannatuste ja surmaga. Nad asusid uurima prohvetikuulutusi ja veendusid, et Jeesus oli Messias. Nii kasvas usku pöördunute arv.

See päev oli jüngrite meelest nende elu kõrgpunkt. Nad oleksid ehmunud, kui nad oleksid mõistnud, et arvatav rõõmupäev oli eelmäng nende Õpetaja kannatustele ja surmale. Kuigi Jeesus oli neile korduvalt oma surmast jutustanud, unustasid nad selles võidujoovastuses Tema kurvad sõnad ja ootasid, et Ta astub Taaveti troonile.

Kui rongkäik jõudis mäeharjale ja valmistus laskuma linna, Jeesus peatus. Kõikide pilku püüdis Jeruusalemma tempel- Juuda rahva au ja uhkus. Ka roomlased olid uhked selle suursuguse ehitise üle. Võimsuse, ilu ja suurejoonelisuse tõttu oli Jeruusalemma templist saanud üks maailma imesid. Rahvas vaatas võlutuna loojuva päikese säras olevat templit. Inimesed vaatasid Jeesuse poole, lootes näha Tema näol samasugust imetlust nagu nad ise tundsid. Selle asemel nägid nad Tema näol valu. Nad olid üllatunud ja pettunud, nähes Tema silmi valguvaid pisaraid. See äkiline kurbus tundus ebakõlana üleüldises võidulaulus. Rahvahulk sattus segadusse. Rõõmuhõisked vaibusid. Paljud puhkesid nutma, nähes muret, mida nad ei mõistnud.

Jeesus ei nutnud eelseisvate kannatuste pärast. Ta ei kurvastanud iseenda pärast. Jeesusele tegi valu Tema ees laiuv Jeruusalemm, linn, kes oli hüljanud Jumala Poja. Põlanud Tema armastuse ja kes laskmata end veenda Tema vägevatest imetegudest, kavatses Ta tappa. Jeesus teadis, kui kohutav asi on hüljata Lunastaja ning milline õnnistus oleks kaasnenud Tema vastuvõtmisega. Ta oli tulnud Päästjaks ka sellele linnale. Kuidas võis Ta seda jätta?

Iisrael oli olnud eelistatud rahvas. Jumal oli tõotanud asuda sealses templis. Siin templis olid prohvetid lausunud pühalikke hoiatusi. Siin oli kõigutatud põlevaid viirukipanne, millelt suitsutamisrohu suits koos Jumalat teenima tulnud inimeste palvetega tõusis Jumala poole. Siin oli voolanud Kristuse verele osutav ohvriloomade veri. Siin olid preestrid aastasadu toimetanud sügavmõttelisi talitusi. Kuid kõik see pidi lõppema.

Jeesus tõstis käe, mis oli õnnistanud haigeid ja kannatajaid. Osutades süüdimõistetud linna suunas, hüüdis Ta murduval häälel: „Kui sina teaksid sel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb?“  Päästja vaikis, jättes ütlemata, milline oleks võinud olla Jeruusalemma olukord siis, kui selle elanikud oleksid võtnud vastu abi, mida Jumal igatses neile anda. Nii kaua kui rongkäik  Õlimäe harjal seisis, polnud Jeruusalemmal veel hilja kahetseda. Armuingel oli alles tiibu kokku panemas, et astuda maha kuldselt troonilt, andmaks maad õiglusele ja kiiresti lähenevale kohtule. Kaunis, kuid patune linn, kes oli kividega surmanud prohveteid, hüljanud Jumala Poja ja oma kangekaelsusega ennast aheldanud, oli oma armupäeva lõpetamas.

Kui Jeruusalemma ülemateni jõudis teade , et Jeesus läheneb suure rahvahulga saatel linnale, läksid nad linnast välja Talle vastu, et rahvahulka laiali ajada. Ülemad ei tahtnud tervitada Jumala Poega. Nad tõkestasid rongkäigu tee ja nõudsid aru. Kristus tuli päästma Jeruusalemma elanikke, kuid variseride uhkus, silmakirjalikkus, kurjus ja kadedus olid selle takistuseks. Jüngrid nägid juutide viha Kristuse vastu, kuid ei mõistnud veel, milleni see viib.

Kristuse prohvetlik pilk nägi Õlimäe tipult kogu maailma ja kõiki ajastuid. Tema sõnad käivad iga inimese kohta, kes keeldub Jumala armukutsest. Ta pöördub täna sinu ja minu poole. Just sina ja mina peame teadma, mis meie rahuks tarvis läheb. Aamen.