Jutlus advendiaja 1. pühapäeval, 27. novembril, A.D.2016

Jutlustab diakon Rein Keskpaik.

Mk 11:2 „ Ja Jeesus ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe, kui jõuate sinna, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!“

Kirikuaasta esimese pühapäeva piiblitekstid kuulutavad, et Jumal ei ole meist kellestki kaugel. Ta tuleb oma rahva keskele, et kinkida talle uus aeg- pääste aeg. Kogudus tervitab oma saabuvat Kuningat lauldes hoosiannat ja rõõmustades, et Jeesus on päästnud meid osaduseks Jumala ja üksteisega. Päeva evangeeliumid liidavad advendiaja ja jõulud palmipuudepüha ja ülestõusmispühade sündmustega. Kirikuaasta ülestõusmispühakesksus tõuseb sel viisil esile juba kirikuaasta alguses. Jõulud saavad oma tähenduse vaid koos Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmisega.

Tänase pühapäevaga alustame uut kirikuaastat. Kirikuaasta erineb tavalisest kalendriaastast. On olemas veel teisigi ajaarvamise aluseid: majandusaasta, kooliaasta. Endise kooliõpetajana mäletan, et ikka soovisime 1.sept.: head uut (kooli-) aastat! Luulemees Contra ütles selle kohta, et see on sama kui soovida hobusele sügisel head künniaastat.  Kirikuaasta algus on aga eriline, advendiaeg- Kristuse tulemise ooteaeg. Endine Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärg on öelnud, et see on üheltpoolt ärev ootuseaeg ja teiseltpoolt usin ettevalmistusaeg, mida me siin kirikus nimetame meeleparandusajaks. Et Jeesuslapse hälli kohale kummardudes oleks meil hea meel, et meie meelt ei häiriks kahtlus, halb südametunnistus, koguni hirm nagu kuningas Heroodesel.

Rohkem kui tuhat aastat oli Juuda rahvas oodanud Lunastaja tulekut. Sellele sündmusele rajati kõige suuremad lootused. Lauludes ja prohvetikuulutustes kõlas Tema nimi. Ja ometi ei tundnud nad Teda ära siis, kui Ta tuli. Taeva poolt armastatu oli nende jaoks nagu juur põuasest maast. Ei olnud Tal kuju ega ilu. Ta tuli sellesse, mis oli Tema oma ja Tema omad ei võtnud Teda vastu.

Juba viissada aastat enne Kristuse sündi kirjutas prohvet Sakarja: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ (Sk 9:9)  Sakarja prohvetikuulutus pidi nüüd täituma.

Jeesus saabus linna nagu kunagi iisraeli kuningad olid ratsutanud, eeslisälu seljas. Sellega läks täide prohveti kuulutus, et Messias saabub Jeruusalemma emaeesli sälu seljas. Selline Jeesuse tulemise viis võis tunduda imelik. Kas see on kuningale kohane? Kuningad ratsutasid ikka sõjaratsu seljas ja neil oli suur saatjaskond. Kui Jeesus oleks saabunud selles aus, mis Tal oli Isa juures, ei oleks inimesed talunud Tema lähedust. Selleks, et me võiksime näha Jumala au ja mitte hukkuda, tuli Tal oma au varjata. Tema jumalikkus kaeti inimlikkusega- au, mida poleks suudetud taluda, kaeti nähtava inimkujuga.

Seda suurt kavatsust olid peegeldanud sümbolid ja võrdkujud. Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja ellu jääda. Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel. Selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli sooritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale meie alanduse ihu (Fl 3:21) ja sai nagu inimene. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud. Ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni.

Seetõttu, et Jeesus tuli elama meie keskele, teame me, et Jumal tunneb meie katsumusi ja võtab osa meie muredest. Meie sarnase inimesena tuli Tal näidata sõnakuulelikkuse eeskuju. Sellepärast võttis Ta enda peale meie olemuse ja elas läbi meie kannatused. Ta talus iga katsumust, millesse meie satume. Ta ei kasutanud enda heaks mingit väge, mida meile ei pakutaks. Olles inimene kohtas Ta kiusatusi, ning võitis Jumalalt antud väes. Tema elu tunnistab, et ka meil on samasugune võimalus olla sõnakuulelik Jumala käsule.

Olles inimene, jõudis Kristus inimesteni. Olles Jumal, oli ta seotud Jumala trooniga. Inimese Pojana jättis Ta meile sõnakuulelikkuse eeskuju; Jumala Pojana annab Ta meile jõu sõna kuulda.

Oma elu ja surmaga tegi Kristus rohkemat kui lihtsalt taastas selle, mille patt hävitas. Saatana eesmärgiks oli lüüa igavene lõhe Jumala ja inimese vahele. Võtnud enesele meie olemuse, sidus Lunastaja ennast inimkonnaga purustamatu sidemega. Ta on ühendatud meiega igaveseks. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16) Aamen.   

Jutlus usupuhastuspüha järel

Jutlus hingedepäeval Kg 3, 10-15 tekstile (2008).

Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nadsellega endid vaevaksid. Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannudka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida. On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast. Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.  Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja.

Koguja, heebreapäraselt Kohelet, on oma raamatuga tekitanud hämmastust ja nõutust ja küllap ka küsimuse, miks ta üleüldse Piiblisse on pandud? Koguja raamat on valminud samal ajal kui VT teised tarkuskirjanduse suurteosed IV, III eelkristlikul sajandil, koos Iiobi raamatu ja Laulude Lauluga või meie tõlke järgi Ülemlauluga ning Õpetussõnadega. Loomulikult on neis kõigis Vana-Ida filosoofilisi mõlgutusi õige kaugest ajast, kuid Juuda pühakirja ilmuvad nad ühel ajal – mingis mõttes identideeti kadumise ajajärgul, ajal, mil pärimuse järgi prohvetite hääl Iisraelis vaikis. Kui Jumal ei näidanud selgelt, mida teha, kuhu minna, kuidas olla – tänapäevast sõnastust kasutades, andis iisraellastele “lõpuks vabaduse”. Ja just sellel ajal sünnivad pessimistlikumad, kuid samas ehk sügavamad VT kirjandusteosed, mida võiksime ülekantult pidada VT “renessansiks või humanismiks”, kus inimese pool tuleb selgelt esile monoteistliku Jumala varjust, kes ei salli teisi jumalaid enda kõrval.

Ometi ei sünni veel ateismi, kuigi Kogujat peetakse sellele üsna lähedal seisnuks. Küll võiks Koguja puhul rääkida fatalismist, kus hingamisruumi palju ei jäeta, samade sõnadega nagu Iiob ägab14 peatükis: “Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette. Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi! Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -, siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!”, või VT 139 laulus, kus ka on inimese ja ta ihkamistele seatud piirid, kuid sügava usuga. Ülemlaulu võtmist Piiblisse on käsitletud allegooriana Jumala ja Iisraeli pulmapeona, mitmete ja mitmete prohvetite piltide täideminemisena, milleta see raamat oleks lihtsalt üks lembe- ja pulmalaul.

Koguja maailm on väga asine, võiksime etteheitvalt öelda, vagaduse seisukohalt täiesti andestamatud sõnad kuuldud 12 salmis: “Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida,” väga täpsed kirjeldamaks meie kaasaega. Kuidas olla sellega nõus? Kui ümberringi need, keda peame uskmatuteks, tunneksid Koguja mõtteid ja põrmustaks meid nende kirjakohtadega, mida oskaksime vastata. Nad saaksid öelda, me elame Piibli järgi, mida veel teha või tahta?

Selle peatüki alguses loetletakse rohkelt vastandeid, keskseks mõisteks on “aeg”. Koguja on kõik need vastandlikud kujundid aja skaalal paigutanud ümberringi ja seisab ise keset mänguvälja, seisab seal, kus peaks seisma Jumalgi – loodu seas, keskel. Kuid Koguja nendib, et Jumalat pole seal, vaid ta on kusagil taga. Kõik malendid on korrapäraselt laual viigiseisus ja kuidas me ka ei tõstaks nuppe ümber, ikkagi oleks viigiseis, või pigem patiseis, kus praegu pole kuningas tule all, kuid käiku me ei saa teha, siis satub tule alla, selline rumal olukord.

Kui kaua me sellist vaikuseaega taluksime, sellist nagu me oma hingedeajal, hilissügisel – tänane erandina päikesepaisteline – kui kaua kannaksime? Ma ei saa kuidagi mööda tundest, et see vaikus Jumala ajaloos, Iisraeli ajaloos, oli ristilöömise eeltakt, surmale silma vaatamine. Selle vahega, et siin antakse inimesele vabadus – vabadus seista surmaga silmitsi, siin sobib meenutada Ülemlaulu sõnu:” Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid.”Ja tulemuseks on ummikseis nagu Iiobi 14 peatüki lõpp või lugedes siit edasi Koguja sõnu, kus jälle haigutab küllaltki väljavaatetu maailmapilt: “Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad. Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega – neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?”

Inimene ei suuda omast tarkusest ja jõust ega hingest ega väest selle kõigege seista silmitsi. Sest vastus sellele on ängistav ja kõlab vaimuvaeselt nagu tuntud lauluke “noorus on ilus aeg” mõttega, jääme igavesti nooreks või vähemalt mängime, et oleme igavesti noored. Jääb vaid pettuste pettus või „tühisuste tühisus“, kui kasutada Koguja sõnu. Ses mõttes oleme täna, siin usupuhastuspüha-, pühakutepäeva- ja tänase hingedepäevaga – mingis mõttes suure nädala temaatikaga juba sirutumas adventi, aega, mil loeme kirjakohti Ristija Johannese sünni ettekuulutusest ja ta isast Sakariasest, kellele taas Jumal end selgelt ilmutas, lõpetamaks pimedat aega. Siia vahele jäävad veel kirikuaasta viimased pühapäevad igavikuteemadel, kus oleme samal lainel kui täna, kuid kindlasti mitte nii pessimistlikud kui Koguja ja Iiob. Ja kui meile pole antud või me pole tahtnud seni näha valgust, mis paistab “pimeduse kamust”, siis jäägem vähemalt selle juurde, millega Koguja lõpetab, vaatamata kogu raamatu horisnotaalsele/maisele suunale, öeldes: “Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: "Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri."Aamen.

Jutlus usupuhastuspühal

Katkisest ja tervest meelest

Ole kiidetud, Issand, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti!
Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal.
Sinul, Issand, on kuningriik...

Armsad õed ja vennad Kristuses! Pühapäeva teema on „kahe riigi kodanik,“ kus Õnnistegija esitab evangeeliumis meisterlikult, nagu alati, risti sümboolikat: viidates horisontaalsele ja vertikaalsele mõõtmele meis ja meie ümber. Jeesust püütakse seal lõksu meelitada maksurahaga, millel on kujutatud keisrit jumalana – kas peab maksuraha maksma või ei pea? Küsimus on eriti peenelt seatud, juudalastele oli säärane maksuraha teotuslik igati: Ainujumala teotus (vertikaalselt) ning teotus ka horisontaalselt, sest Rooma impeeriumi „maksuraha“ oli sisse seatud alistatud rahvaste maksustamiseks, eraldades ja tehes vahet nõnda erinevate rahvaste vahel. Selliseid eraldavaid arusaamu on olnud varasemal ja hilisemal ajal, kreeklased nimetasid teist keelt rääkijaid „bar-bar,“ ironiseerides nõnda ümberkaudsete „metslaste“ keelekasutust. Tänapäeval on ehk kõige levinumaks viisiks anektoodid naaberrahvaste vahel.

Kuningas Taaveti kõige raskemaks patuks arvati rahvaloendus (2 Sm 24; 1 Aj 21 – 1 Aj 22, 8 viisatakse veel teistele pattudele, mispärast Taavet ei saanud ise ehitada Jumalale templit) koos sellest tuleneva maksustamisega, mis ilmselt oli riigi struktuuri loomiseks hädavajalik. Taavet seab sisse dünastia (kuninglus vereliini pidi) ja eraldub sellega varasemast prohvetlikust liinist, mis omakorda toob kaasa „jumalarahva“ mõiste devalveerumise vereliinile – sünnipära õigusele (veel hiljaaegu oli näiteks Rootsis võimalik, et inimene sündis ja oli automaatselt kiriku liige, kuna sündis maale kus oli riigikirik; sündides kuninga alamaks, kellele allub ka kirik, oli ta ilma ristimata ka kiriku liige). Rabiinlikus kirjanduses viitatakse mitmel viisil ohtudele, mis käivad kaasas rahva loendusega – põhiargument näikse olevat selles, et „Iisraeli“ ei saa loendada (või siis loendatakse nn „ümber nurga“ mõistu – nt kui on vaja lugeda minyam´i, ehk kas on koos 10 meest, et pidada palvust, siis iga mees ütleb heebreakeelse Psalm 5, 8 salmi ühe sõna ja kui salm koos, võib alata palvega): esiisa Jaakobile anti aunimetus „Iisrael“ ja seletati seda nii: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!” (! Ms 32, 29). „Iisrael“ on vaimne antus, seda ei saa loendada ega määrataleda tavaarvestuse või -loogikaga. See on nii, nagu Jeesus hiljem räägib noist, kes on sündinud Vaimust: Jeesus vastas (Nikodeemosele): „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ Nii tuleks olla ettevaatlik „jumalarahva“ analüüsimisel statistiliste näitajate järgi, maksustamistes ja muudes trikkides, mis on „maailmale/kosmosele“ omased – sest see võib olla vaid pool valemit (horisontaalne; ristimärgis on kaks mõõdet!).

Ometi on kuningas Taaveti suurus selles, et ta oskab üleastumist kahetseda – ehk oskus anda peavalitseja koht sellele, kes on Ainus ja üle kõigi . Kui see oskus kaob, ja seda esines juba Taaveti järeltulijate seas, samuti ümberringi tollases ja ka tänases maailmas, siis on „kala hakanud peast mädanema.“ Kui inimene, olgu ta mistahes ühiskonna hierarhia redeli astmel, lakkab mäletamast või küsimast selle järgi, kes on „esimene liigutaja“ või Looja, siis lähevad identideedid segamini ja meel on katki. Katkine meel toodab igasugu kraami, kasvõi sellist nagu üks ERM´i laineidlöönud eksponaat. Kui inimene püsib Jumala juures, ka siis kui on eksinud, kuid ei taha jääda katkiseks, vaid paraneda, siis väljendub see tervekssaamine samal moel nagu siinse jutluse alustekst, Looja kiitusena. Seepärast on Taaveti nimi seotud ka paljude lauludega Vana Testamendi lauluraamatus (Psalmides), et ta on eeskujuks langemisest ja jälle tõusmisest. Püha Siimeon kuulutab Jeesuse emale Maarjale templi juures, et „...see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja
tähiseks, mille vastu räägitakse“.

Aga seesama „laps“ ütleb hiljem vägagi selgelt maksuraha küsimuses: „Andke
nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“ Ja kui Õnnistegija soovitused oleks meile armsad igas ajas, siis ehk poleks olnud investituuriküsimust (küsimus sellest, kumb on ülem kas vaimulik või ilmalik võimukandja) nii teravalt ja ehk polnuks ka Lutheri ja Erasmuse aegne Rooma nii kreenis võimu suunas ja jäänuks kõik edasine toimumata. Aga et on toimunud, siis kuningas Taaveti eeskujul parandagem meelt, et katkine saaks jälle terveks!