Jutlus usupuhastuspüha järel

Jutlus hingedepäeval Kg 3, 10-15 tekstile (2008).

Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nadsellega endid vaevaksid. Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannudka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida. On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast. Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.  Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja.

Koguja, heebreapäraselt Kohelet, on oma raamatuga tekitanud hämmastust ja nõutust ja küllap ka küsimuse, miks ta üleüldse Piiblisse on pandud? Koguja raamat on valminud samal ajal kui VT teised tarkuskirjanduse suurteosed IV, III eelkristlikul sajandil, koos Iiobi raamatu ja Laulude Lauluga või meie tõlke järgi Ülemlauluga ning Õpetussõnadega. Loomulikult on neis kõigis Vana-Ida filosoofilisi mõlgutusi õige kaugest ajast, kuid Juuda pühakirja ilmuvad nad ühel ajal – mingis mõttes identideeti kadumise ajajärgul, ajal, mil pärimuse järgi prohvetite hääl Iisraelis vaikis. Kui Jumal ei näidanud selgelt, mida teha, kuhu minna, kuidas olla – tänapäevast sõnastust kasutades, andis iisraellastele “lõpuks vabaduse”. Ja just sellel ajal sünnivad pessimistlikumad, kuid samas ehk sügavamad VT kirjandusteosed, mida võiksime ülekantult pidada VT “renessansiks või humanismiks”, kus inimese pool tuleb selgelt esile monoteistliku Jumala varjust, kes ei salli teisi jumalaid enda kõrval.

Ometi ei sünni veel ateismi, kuigi Kogujat peetakse sellele üsna lähedal seisnuks. Küll võiks Koguja puhul rääkida fatalismist, kus hingamisruumi palju ei jäeta, samade sõnadega nagu Iiob ägab14 peatükis: “Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette. Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi! Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -, siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!”, või VT 139 laulus, kus ka on inimese ja ta ihkamistele seatud piirid, kuid sügava usuga. Ülemlaulu võtmist Piiblisse on käsitletud allegooriana Jumala ja Iisraeli pulmapeona, mitmete ja mitmete prohvetite piltide täideminemisena, milleta see raamat oleks lihtsalt üks lembe- ja pulmalaul.

Koguja maailm on väga asine, võiksime etteheitvalt öelda, vagaduse seisukohalt täiesti andestamatud sõnad kuuldud 12 salmis: “Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida,” väga täpsed kirjeldamaks meie kaasaega. Kuidas olla sellega nõus? Kui ümberringi need, keda peame uskmatuteks, tunneksid Koguja mõtteid ja põrmustaks meid nende kirjakohtadega, mida oskaksime vastata. Nad saaksid öelda, me elame Piibli järgi, mida veel teha või tahta?

Selle peatüki alguses loetletakse rohkelt vastandeid, keskseks mõisteks on “aeg”. Koguja on kõik need vastandlikud kujundid aja skaalal paigutanud ümberringi ja seisab ise keset mänguvälja, seisab seal, kus peaks seisma Jumalgi – loodu seas, keskel. Kuid Koguja nendib, et Jumalat pole seal, vaid ta on kusagil taga. Kõik malendid on korrapäraselt laual viigiseisus ja kuidas me ka ei tõstaks nuppe ümber, ikkagi oleks viigiseis, või pigem patiseis, kus praegu pole kuningas tule all, kuid käiku me ei saa teha, siis satub tule alla, selline rumal olukord.

Kui kaua me sellist vaikuseaega taluksime, sellist nagu me oma hingedeajal, hilissügisel – tänane erandina päikesepaisteline – kui kaua kannaksime? Ma ei saa kuidagi mööda tundest, et see vaikus Jumala ajaloos, Iisraeli ajaloos, oli ristilöömise eeltakt, surmale silma vaatamine. Selle vahega, et siin antakse inimesele vabadus – vabadus seista surmaga silmitsi, siin sobib meenutada Ülemlaulu sõnu:” Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid.”Ja tulemuseks on ummikseis nagu Iiobi 14 peatüki lõpp või lugedes siit edasi Koguja sõnu, kus jälle haigutab küllaltki väljavaatetu maailmapilt: “Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad. Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega – neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?”

Inimene ei suuda omast tarkusest ja jõust ega hingest ega väest selle kõigege seista silmitsi. Sest vastus sellele on ängistav ja kõlab vaimuvaeselt nagu tuntud lauluke “noorus on ilus aeg” mõttega, jääme igavesti nooreks või vähemalt mängime, et oleme igavesti noored. Jääb vaid pettuste pettus või „tühisuste tühisus“, kui kasutada Koguja sõnu. Ses mõttes oleme täna, siin usupuhastuspüha-, pühakutepäeva- ja tänase hingedepäevaga – mingis mõttes suure nädala temaatikaga juba sirutumas adventi, aega, mil loeme kirjakohti Ristija Johannese sünni ettekuulutusest ja ta isast Sakariasest, kellele taas Jumal end selgelt ilmutas, lõpetamaks pimedat aega. Siia vahele jäävad veel kirikuaasta viimased pühapäevad igavikuteemadel, kus oleme samal lainel kui täna, kuid kindlasti mitte nii pessimistlikud kui Koguja ja Iiob. Ja kui meile pole antud või me pole tahtnud seni näha valgust, mis paistab “pimeduse kamust”, siis jäägem vähemalt selle juurde, millega Koguja lõpetab, vaatamata kogu raamatu horisnotaalsele/maisele suunale, öeldes: “Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: "Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri."Aamen.