Jutlus "Eluleib"

Jutlus 4. paastuaja pühapäeval Jh 6, 33-35. „Eluleib”

Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.

Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”

Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb,

see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.

Armsad sõbrad! Pihimõtiskluse alusena kuulsime Jeesuse vastust kreeklastele, kes tahtsid teda näha, neile tuttavas kontekstis (kreeklases saavad vastust seostada Demeteri müsteeriumiga, looduse surma ja taassünniga, nisuiva surma ja tärkamisega): “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!” Kreeklased tahavad Jeesust näha, Jeesus annab viite, kuidas teda “näha” – et nad “nähes näeksid ja kuuldes kuuleksid”. Ta ei räägi fassaadist, vaid sisust – jumalariigist, mis on seespidi teie sees ja mille igavikuline idee või plaan on õhkõrn – nisuivast materiaalses mõttes ei jää midagi alles, jääb ainult Jumala loomisplaan, Jumala hingeõhk. Kui see antud sõnum vaadata lõpuni (kui saaksime jälgida teaduslikke kriteeriumeid arvesse võttes nisuivakese või mistahes seemne lagunemist nö „nullpunktini”, ja milleks me peaksime pausi kaduva ja tekkiiva vahel ja siis uue tekkimist) – kui inimene maldab, kui on püsi ja alandlikkust ehk õiget meeleparandust – siis leitakse Jumal. Leitakse Jumal päriselt, sest selles protsessis sureb kujutluspilt ehk mõte ja siis leitakse vastus Jumala käsule: „ära tee minust mingit kuju!” ja leitakse armuõpetus.

Paljud tulid Jeesuse juurde, et näha seda imemeest, kes teeb söötmisime, kõnnib üle järve, tervendab haigeid, äratab surnuid – kui nad küsivad ausalt, siis nad saavad ka ausa vastuse – iseasi on see, kuidas nad vastusega ümber käivad (kas see sobib nende nägemusega/kujutluspildiga, nende plaanidega). Jeesus ei tee hinnaalandust, ei tollal ega täna: kui sa tahad näha, siis vaata – vaata oma hingepõhja välja – näe/koge seda, mis on sinusse juba Jumala poolt kirjutatud, kuidas sa oled Jumala kangastelgedel kootud või potisepa kedral voolitud – Jumal on pannud ennast sellesse töösse, loodusse õhkõrnalt. Kui „lampides on õli” ( vt Jeesuse mõistujutt tarkadest ja rumalatest neitsidest Mt 25) ehk püsivust, siis on võimalus näha selles nisuseemne protsessis igavikulist Jumala plaani; kui on alandlikkust loobuda oma kujutluspiltidest, siis on osasaamine tõelisest imest – imest, mida Jeesus püüdis imetegudega vallandada neis, keda ta tervendas, aitas; ka neil, kes seda seirasid.

Moosese aegsel kõrberännakul jagatud manna oli ju igati imeline, samuti kaljust tulvav vesi, kuid varsti oli taas nälg ja janu – nälg ja janu omamise järgi nagu muinasjutus „Kuldkalakesest.” Materiaalsete asjade omamiskihk kandub üle ka hingelisse sfääri, ka usu juurde – kvantitatiivse usu juurde „kui palju võrreldes teis(t)ega”, mitte kvalitatiivse juurde „kuidas ma usun – millisega osaga minus: kas tunnetega, mõtetega või saab veel sügavamalt”. Jeesus ütleb mitmel korral, kui ta teeb tervendamisime – „ärge rääkige sellest!” et kasvaks kvalitatiivne pool. Mitte manna kui nähtus (väline ja omandatav), vaid kui Jumala antu, samuti käsutahvlid – Jumala riik tuuakse sellega inimesele väga-väga lähedale – on õhkõrn nide Jumala eneseni. Kui inimene näeb ainult mannat, või käsutahvleid (ka seda, mis on sinna kirjutatud; ja isegi kui ta püüab nende järgi kõigest väest) ega näe või adu rohkemat („nähke nähes!”), ei koge rohkemat – seda püha ruumi, mis Jumala ligiolekuga on võimalik kogeda – siis ta on veel sündimata nagu Jeesus ütleb Nikodeemusele: „te peate ülalt sündima!”

Selle nisuivakes looga kutsub Jeesus pulmapeole sisenema – akna taga peost osavõtmine on selline tuhkatriinu kurb lugu – kuid inimese koht on sees, südames, ja see pühitseb ja siis on püha. Selles mõistetatkse süvitsi Jeesuse ütlust: „Mina olen eluleib!” Siis lakkab nälg ja janu, siis lakkab otsimine ja igatsus, ootamine ja lootmine, “siis on vaid jumalariik” (Uku Masing on nõnda kusagil oma luuleridades refräänina korranud). Kuid näha teda ja minna Tema juurde ei ole väline minek, vaid sisemine rännak – avastades „pausi” laguneva ja tekkiva vahel (see on tõeline sabat) ja siis äratakse üles. „Eluleib” ei jää meist väljapoole, vaid siseneb meisse armulaua liturgias – liturgilise tekstina Johannese Ilmutusraamatus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.”