Jutlus ülestõusmisaja 2. pühapäeval

Mina, mina olen Issand,
ei ole muud päästjat kui mina.

Js 43, 11

Head sõbrad, Kristus on üles tõusnud! „Tõesti, Ta on üles tõusnud,“ vastatakse. „Aamen,“ vastatakse – ehk sõnasõmalt maakeeli: „Usun, Ta on üles tõusnud!“ Ja kui veel peenemaks minna, siis „aamen,“ sel moel, kuidas Jeesus seda kasutab, teistes evangeeliumites ühe korra, Johannese evangeeliumis, kui Ta ütleb meelevallaga, kaks korda: „Tõesti, tõesti...,“ tähendab: „Tean (kõhklematult, veendunult), Ta on üles tõusnud!“ Ja siin lehvib vete kohal see sagedus, kuidas Johannese evangeeliumi lõpus Toomas vallandub rohkema kui „liha ja vere“ tarkusega: „Minu Issand ja mu Jumal!“

See apostel Toomase vallandumine on ülestõusnud Jeesuse sügavaim nägemine – siin saab Jeesuse nimi äraseletatud. Jeesuse nimi ja sarnased nimekujud, iisraellastel küllalt sageli esinevad, on põhitähenduselt: „Jumal päästab!“ Toomase südamest tulvav tõdemus peatab aja – prohvet Jesaja 500 aasta eest Jumala hääletoruna kostetud sõnum on saanud lihaks apostlites – Toomases ja teistes. Nad ei kõnele enam kui kirjatundjad, ka mitte nii nagu prohvetid; isegi mitte nii nagu „ilmuihuta“ taevavägede hulgad – apostel ja sõnum ei ole teineteisest lahutatav, nad on üks. „Ingel“ ja „apostel“ (kreeka keeles angelos, apostolos) põhitähenduses on sarnased: „sõnumi tooja/kuulutaja,“ erinevus on selles, et angelos edastas sõnumi, olles sellest eraldi, tavaliselt ei olnud siin üldse tegu taevase olendiga – kuid apostli puhul on tõeks saanud jõulutega algav müsteerium, Jeesusega koos-käimine (järelkäimine/järgimine) ja ülestõusmise tõdemine on Jeesuse ülempreesterliku palve täitumine: „Et nemadki oleksid üks, nagu meie oleme üks...!“

Ma olen ikka aastast-aastasse kuidagi peljanud öelda: „Tõesti, Ta on üles tõusnud!“ Päris täpselt ei oska öeldagi, miks? Et misasja nad räägivad, kuidas nad saavad...? Aga ma ütlen ikka kaasa, väikese lootusega, palvega, aimamisi..., sest muidu hakkaks kivid kisendama. Ja loodus nagunii vallandub ümberringi aastast aastasse ülestõumispühade järgselt, hästi kokkukõlav sümfoonia. Niisama hästi kokkukõlav nagu prohvetite ütlemised, inglite ilmumised, kuigi inimene võib olla alguses ehmunud. Ja siis öeldakse: „Ära karda, ma olen sind nimepidi kutsunud...,“ - päris nime järgi, sellesama, kuidas Jeesus kõnetab, niiet isegi kiusajad hämmelduvad ja panevad imeks. Nii on pühaduse ja püha lähedaloluga, alguses peljutab – kuid hirmu taga on arm. Ja arm on ülemlaul.

Ning arm on uus seadus. Sõna lihakssaamise seadus. Ja see „ei sünni väe ega võimu abil, vaid minu vaimu abil,“ ütleb Issand. „Et nõtkuks iga põlv,“ mitte hirmust, vaid armust – ja see teeb kõik uueks. Püha Toomas kahtles, kuid ülekõige igatses Tõde ennast. Mitte tõdesid, vaid Üht: „Mina, mina olen Issand,“ selles vakatab kõik muu, „Üksnes Sinu juures, Issand, on mu hing vait.“

Kaks aastat tagasi, kui pidasin Kosel prooviteenistust ülestõusmipühajärgsel pühapäeval, muuhulgas viitasin samale asjale: „Ülestõusmissündmus ei olnud üksnes lokaalne nähe tollase Rooma impeeriumi Ida-provintsi linnakeses, vaid see ulatus ilmamaa äärteni. Juba Jeesuse sündi valgustas täht, mille peale saabusid tuhande kilomeetri tagant tähetargad, kolm kuningat. Kristuse surma ajal värises maa ja templi vahevaip kärises kõige pühama paiga eest. Jeesus viitab mõistukõnedes, et kui keegi parandab meelt, siis tõuseb sellest suur taevane pidu. Aga kui keegi naaseb surmavallast Jumala kirkusesse ja seisab selles kirkuses oma õpilaste keskel, siis saavad sõnad otsa... Siis ei värise ainult maa, vaid ka iga loodud olendi hing; kuid see pole siis enam hirm tava-arusaamas, mis halvab inimese tegevuse, vaid aukartus imede ime enese ees...ja see teeb elusaks.“

Prohvet on hüüdmas Paabeli sundasukaid ärkvele, Ülestõusnu läkitab apostleid teenima, öeldes: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Prohveti väljaöeldud sõnad said lihasse, Jeesusesse. Ja Jeesus andis selle edasi oma õpilastele, ja nood oma õpilastele kuni tänaseni. Kui kipume unustama needsinatsed sõnad oma südamelaudadel, siis lihakssaanud Sõna siseneb meisse taas ja taas armulaual, et puhkeks elukevad meie põuedes ja õuedes. Ja prohvet julgustas juba 2500 aastat tagasi: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga,
ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal.“

“Jumal on pika meelega ja armuline,” öeldakse psalmides. “Imelised on Tema teod,...kes neid mõistaks.” “Issand on üks.” See ongi peamine – “tarvis on vaid üht!” “See on Issanda värav.
Õiged lähevad sealt sisse. Ma tänan sind, et sa mulle vastasid ning tulid mulle päästjaks! Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis. See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast! Ilutsegem siis alanud joobeliajal (viiekümne päeva kestel), et rõõmus sõnum saaks meisse...!