Jutlus 20. pühapäev pärast nelipüha

Juudid kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja üt­lesid talle: „Anna au Jumalale! Me teame, et see inimene on patune.” Seepeale vastas too: „Kas Ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.” Nüüd nad küsisid temalt: „Mis Ta sulle tegi? Kuidas Ta su silmad avas?” Mees vastas neile: „Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata Tema jüngriteks?” Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled Tema jünger, meie oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust Tema on, seda me ei tea.” Mees kostis neile: „See ongi imelik, et teie ei tea, kust Ta on, ja ometi on Ta avanud mu silmad. Me teame, et Jumal ei kuule patu­seid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb Tema tahtmist, siis seda Ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pime­dalt sündinu silmad. Kui Tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks Ta teha midagi.” Nad kostsid talle: „Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?” Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin Temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju Teda, see, kes sinuga räägib, ongi Tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas Teda. Jh 9, 24-38

Meenub sulle mõni juhus, mil oled sattunud ootamatult tundmatusse ruumi, kus ei ole valgust. Kas oled pilkases pimeduses käsikaudu otsinud lülitit, mis valguse taas majja tooks? Püüdes samal ajal hoida end komistamast toas olevate esemete otsa, püüdes vältida lõhkumist ja haiget saamist? Või oled sattunud pimeduse küüsi, ilma tänava- või taskulambita, ilma ühegi valguskiireta lähima maja aknas, rääkimata kuu või tähtede valgusest. Või oled hoopis leidnud end väljapääsmatust olukorrast, kus tundub, et kõik teed on ummikteed, mis ei vii kuhugi. Kui oled midagi sellist kogenud võid ehk aimata, mida tundis ja koges mees, kes oli sünnist saati pime olnud. Toona oli pimedana elamine veel keerulisem, pimedana sündimist või pimedaks jäämist peeti Jumala karistuseks. Võib arvata, et mehe elu ei olnud lihtne, ühelt poolt tõsine füüsiline puue, mis takistab elamist, igapäevase leiva teenimist ja teiselt poolt lisaks tõrjutus, halvustamine ja pilkamine, mis talle kui patusele mehele kindlasti osaks said.

Jeesus tegi mehe terveks. Tänases evangeeliumis räägitakse kahesugusest pimedusest: füüsilisest nägemispuudest, aga ka vaimsest või kui soovite, usulisest pimedusest või piiratusest. Jeesus parandas ja parandab mõlemast.

Kuuldud kirjakoht toob meid hetkedesse, mil tervenemine on juba toimunud. Võik arvata, et see on suur rõõmpidu kõigile, kes loo tunnistajateks on, nii neile, kes sellega otseselt seotud kui ka neile, kes vaid kõrvaltseisjatena imet tunnistavad. Aga ei, toonased usuliidrid, variserid, peavad juhtunut skandaalseks, valeks ja häbiväärseks: Vale mees oli valel viisil ja valel ajal terveks saanud.

Muuhulgas tembeldavad nad ka Jeesust patuseks, sest Ta julges rikkuda sabatikäsku ja tervendas sabatipäeval, juutide pühal päeval, mille õigeks ja väärikaks tähistamiseks oli hulk erinevaid eeskirju. Variserid koguvad usinalt Jeesuse vastu süütõendeid, et teda lõpuks ometi kohtu alla anda. Johannese evangeeliumist veidi eestpoolt loeme, et variserid vastanduvad Jeesusele nii tugevasti, et lubavad igaühe, kes Jeesuse Messiaks tunnistab kogudusest välja heita. Nii sünnib ka tervendatud pimedaga ehk siis terveks saanud nägijaga.

Variserid on siin ilmselgelt otsekui pimedusega löödud. Usuline pimedus ja piiratus ei näe ega tahagi näha, kes Jeesus tegelikult on: Messias, Kristus, Vabastaja. Usulise pimeduse alla võime liigitada ka nii öelda usulise kitsarinnalisuse: see on olukord, mil inimene hakkab tegelema rohkem teiste kui enese usuga, ta annab hinnanguid teiste usu sügavuse, sisu või tõsiduse või innukuse üle. Lähtekoht on sel puhul tavaliselt ikka, et mõnest usulisena mõistetavast reeglist lähtudes ei ole teine  õigel teel. Niisuguseid hinnanguid andes asetatakse ennast Jumala kohale, halastusest saab halastamatus.  

Pime mees sai esmalt füüsiliselt nägijaks ja alles siis hakkas ta uskuma. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin Temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju Teda, see, kes sinuga räägib, ongi Tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas Teda.

Võime öelda, et usk on nägemine, selle nägemine, et tervendajaks ja parandajaks on Jeesus Kristus, Messias, Jumala Poeg, kes tuli maa peale, et teha inimeste seas Jumala tegusid. Küsigem endalt täna, missugune on minu usk? Vajab ta püsimiseks ja kasvamiseks imetegusid? Kui nii, siis, mis on see, mida imeks nimetame, millist imet ootame? Kas suudame kõike, mis meie elus on käsitleda kui Jumalalt saadud imelist kingitust või on imed ainult need asja, sündmused ja nähtused, mida meie imeks peame.

Jeesuse taevasse minemise järel ei jätnud Jumal inimesi üksi maailma tuulte ja tormidega võitlema. Ta saatis Püha Vaimu meid meie teedel, ka usuteedel, lohutama ja toetama. Ristimise kaudu kingib Ta igale inimesele Püha Vaimu. Püha Vaimu kaudu sünnib ka usk. Usk on Jumala kingitus igale inimesele. See ei ole midagi, mida saaksime iseenesetarkusest või jõust omandada. Või nagu apostel Paulus kirjutas Korintose kogudusele: Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse. 
Jumala Vaim, Tema armastus on see, mis usu meis elavaks teeb. Meie ülesanne on seda elavana hoida, palve, armulaua ja Piibli lugemise. Läbi teiste inimestega suhtlemise, oma usu ja elu jagamise kaudu, saame olla Jumala imede kaasloojad, silmade avajad ja valguse toojad. Aamen.

Õp Kerstin Kask