Jutlus jõuluaja 1. pühapäeval. Püha perekond

 Nõnda on ka meiega: kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses maailma algainete meelevalla all.  Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla,  lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.  Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!”  Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu. Gal 4, 3-7

Head kirikulised, tänane pühapäev on pühendatud pühale perekonnale. Igal ühel meist on perekond, kust me pärineme ja kelle hulka kuulume, olenemata sellest, kas meie pereliikmed on meie kõrval või juba igavikku kutsutud. Kuulume sinna olenemata sellest, kuidas me oma perekonda suhtume või kuidas nemad meisse suhtuvad. Side oma perega, oma esivanematega on igal inimesel, isegi sellisel, kes oma perest midagi ei tea või teada ei taha. Perekond, kuhu inimene väikese lapsena sünnib, annab tihti inimesele palju rohkem kaasa kui seda esmapilgul arvata võiks. Sealt omandatakse esmased suhtlemis-ja käitumismustrid, väärtused ja tõekspidamised, arusaamine sellest, kuidas maailma asjad käivad. Päritoluperekonnast võetakse edaspidisesse ellu kaasa nii seda, mis elu kergemaks teeb kui ka seda, mis mõnikord asju hoopis keerulisemaks ajab. Saame kodust teemoonaks nii aardeid kui ka taaka, millega mõnikord teadlikult või teadmata enda ja teiste elusid täidame. Nii mõneski mõttes on see nii nagu Paulus kirjutab: kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses maailma algainete meelevalla all. Ori ei saa ise otsustada, ka inimene ei saa otsustada, missugusesse perekonda ta sünnib ja kuidas elu hakkab minema.

Tänane jutluse tekst räägib meile veelkord, mida Jumala Poja sündimine meie keskele endaga inimkonna jaoks kaasa on toonud ja toob tänagi. Paulus kirjutab:“... kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla,  lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.“ Selles ühes lauses on lühidalt ja selgelt koos kogu lunastuslugu: Jumal sündis inimeseks, elas  inimese elu siin maa peal, kannatas ning suri ja tõusis surnuist üles selleks, et tuua inimene välja üksindusest, enesekesksusest, elust, mis on Jumalast lahus - kui soovite, võime seda patuks nimetada.   Sellest lühikesest lausest näeme, et jõulusõim ja rist on peaaegu, et samast puust tehtud, nii tihedalt on need kaks teineteisega seotud, nii selgelt oli Jumala Poja missioon siin maailmas algusest peale Jumala poolt määratletud. Nii nagu igaüks meist on oma vanemate laps, oleme jõulusündmuse kaudu saanud endale veel palju suurema perekonna ja võib öelda, et parima päritolu, mida inimene eales endale igatseda saab – oleme saanud pojaseisuse ja Jumala pärijateks. Ükskõik kui head vanemad ja uhke suguvõsa ei kaalu seda üles. Jumala Poja inimeseks saamine avab piiri ajaliku ja igaviku vahel. Luuletaja Doris Kareva on kirjutanud: siis saab elu igavikuks kui on eest need uksed. Jõululapse sünd avas meile tee igavikku. Poja ja pärija seisus, mille Jumal meile Püha Vaimu kaudu on kinkinud ei tähenda seda, et selle pärandi peal võiks nii öelda liugu lasta. Nii nagu mõnikord suure päranduse osaliseks saajatega juhtub: ootamatult avanenud võimalused panevad maailma karusellina tiirlema ja igasugune tasakaal kaob ning peagi on ka kogu pärand kulutatud või kasutatud, kuidas kellelgi. 

Jumala pärijaiks saamine ei vii tasakaalu, vaid toob ja loob seda. Tõsi ka Jumala kogemine, Temaga kohtumine, võib mõnikord inimeses kutsuda esile nii suurt eufooriat või rõõmu, nii et see kõrvaltvaatajale suisa hullumeelsena ja igasugusest tasakaalukusest väga kaugel olevana  võib tunduda. Pole meie asi arvustada, inimesed on igaüks isemoodi ja omamoodi. Kindlasti on näiteks luterlik jumalateenistus mõnes Aafrika koguduses selline, mis annab silmad ette ka kõige karismaatilisematele jumalateenistusetele meie põhjamaiste eestlaste hulgas. Nii nagu igasugune pärand vajab hoolitsust, et see võiks kasvada või vähemalt püsida,  nõnda vajab hoolitsust ja ka pärand, mille osaliseks Jumal meid on teinud. Paulus kirjutab: „Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!”“ Sõnaga „abba“ pöördusid juudid palves Jumala poole. Võimalus palveks on ka meil. Võime igal ajal ja igal hetkel pöörata end Jumala poole, tulla Tema juurde, et Ta võiks meid puhastada ja tervendada, juhatada ja tasakaalustada, teha meid vabaks, et võiksime kogeda Tema poegade ja tütardena kogeda rõõmu, mida vaid Jumal oma Vaimu kaudu saab jagada. Olgu tänane aasta viimane päeva selliseks, mil saad rahus mõelda, mida tähendab Sinu jaoks olla pärija Jumala kaudu. Mida see endaga kaasa toob ja kuidas on see Sinu elu mõjutanud ja muutnud või milline võiks mõjutus olla tulevikus, siis kui astud siit kirikus välja oma toimetuste juurde. Kandku Püha Vaim Sind sellel teel, olgu Sulle teenäitajaks ja uste avajaks. Aamen

Õpetaja Kerstin Kask

1. jõulupüha jutlus

 Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.  Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist. Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks.  Sellest me tunneme, et me püsime temas ja tema meis, et ta on andnud meile osa oma Vaimust.  Ja me oleme näinud ja tunnistame, et Isa on läkitanud Poja maailma Päästjaks.  Kes iganes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, selles püsib
Jumal ning tema püsib Jumalas.  Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. 1Jh 4: 9-16

Ühes väikelinnas elas naine, koos oma mehe ja tütrega üsna rahulikku ning tavapärast ja mõnikord isegi igavavõitu elu. Ühel päeval kui naine koju tuli, kohtas ta oma maja ees kolme meest, kellel välimuse järgi otsustades oli pikk ja väsitava teekond seljataga. Naine vaatas neid ja otsustas mehed oma perekonnaga koos õhtust sööma kutsuda. Mehed naeratasid tänulikult ning üks neist ütles: me täname teid külalislahkuse eest armas proua, ent ainult üks meist saab teie juurde tulla. Te peate ise otsustama, kes meist teie perekonna külaliseks saab. Lubage tutvustada, tema nimi on rikkus, ütles mees ja osutas ühele oma kaaslastest ja tema nimi Edu, ütles ta teist meest esitledes. Mina aga olen armastus. Mõelge, keda meist soovite näha oma majas. naine kohkus pisut, palus ennast hetkeks vabandada ning läks majja. Ta jutustas ootamatustest võõrastest oma mehele ja tütrele. Tore, kutsume endale külla rikkuse, ütles mees. naine aga kõhkles, äkki võiksime siiski kutsuda Edukuse? Aga mis oleks, kui kutsuksime hoopis armastuse? küsis tütar, kes oli seni vanemate juttu vaikides pealt kuulanud. Olgu, kutsume tema, soostusid ka vanemad tütre ettepanekuga. naine läks välja ja küsis: kes teist on Armastus, me otsustasime teid oma külaliseks paluda? Armastus astus majja ning tema järel ka rikkus ja Edukus. Kui naine seda  nägi, kohmetus taas: Me palusime ju Armastusel tulla, te ütlesite ju, et meie külaliseks saab olla vaid üks teie seast? Mehed vastasid talle ühest suust: kui te oleksite valinud kellegi teise, oleksid teised kõrvale jäänud, kuid te valisite armastuse - ainult temaga koos saavad tulla ka teised. rikkus ja edukus.

Jõulupühasid nimetatakse  ka armastuse pühadeks. Jõululapse sünniga sai Jumala armastus inimese vastu nähtavaks See on Jumala hinnaline kingitus kogu inimkonnale. Jumala armastus on see osa Jumala kingitusest meile, mis teeb kõik ülejäänu võimalikuks, loob nendeks eeldused ja viib täide. Täna on Jumal taas meie sekka sündinud, et  et kinkida meile oma armastust, Ta on tulnud, et saada ja jääda meie elu pärisosaks. Kõigeväeline Jumal, valgus valgusest, taeva ja maa Looja, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade valitseja on kiindunud sinusse ja tahab sulle avaldada armastust. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Meie võimalus on see armastus vastu võtta.
Tänase jutluse aluseks olevas pühakirja tekstis selgitab apostel meile armastuse olemust: Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Johannest on nimetatud armastuse apostliks, teda on nimetatud ka  "jüngriga, keda Jeesus armastas".

Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast - nõnda näitab apostel meile armastuse tõelist olemust ja põhjust: kristlik armastus ei ole inimese otsus ega tegu, see on midagi palju suuremat, see on osake Jumala armastusest inimese vastu, mis teeb võimalikuks inimeste omavahelise armastuse. Armastus on üks nendest andidest, mida Jumal on inimesele kinkinud. See on and, mis avab inimese jaoks ukse tõelisse ellu, valguse, armastuse ja turvalisuse maailma: Nagu öeldakse hea karjase psalmis: Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.

Ent sellega asi ei piirdu, kui piirduks, siis oleks tegu ensekeskse elu ja Jumala andide iseka nautimisega, Johannes ütleb üsna karmilt: Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.  

Jumala armastus meie vastu seab meid olukorda, kus seisame suure väljakutse ees, Jumala armastus meie vastu paneb ka inimesele kohutuse: avada uks teisele inimesele.

Jumala kingitud armastus ei ole inimlik meeldimine, see on midagi sootuks suuremat ja ehk ka väärtuslikumat. Jumala kingitud armastuses on lugupidamist, teistest hoolimist ja nende vajaduste märkamist, Jumala armastus annab inimesele tema väärikuse, see mis on Jumala silmis väärtuslik peaks seda olema ka inimese silmis.

Hea kirikuline, mõtle tänasel pühapäeval sellele kumb on Sinu jaoks kergem, kas armastada Jumalat või armastada teist inimest? Või ehk ei saagi nõnda küsida, sest, kes armastab Jumalat armastab oma venda ....

Jumala armastusest kantud jõulupühi.

Õpetaja Kerstin Kask

Jõuluõhtu jutlus

Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele  ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Tt 2:11-14

Head jõulukirikulised, taas on jõuluõhtu, kätte on jõudnud pühad, milleks enamus eestlasi tõepoolest väga suure innuga valmistub, igaüks omamoodi, ikka nii, et  pühad võiksid olla täiuslikud. Nõnda pole imestada, et ka pühadega seotud ootused on suured, igal ühel meist on oma ettekujutus sellest, missugused on just meie jaoks need õiged, täiuslikud jõulud. Alati ei lähe kujutlused ning unistused ja tegelikkus kokku, mõnikord on see, mis päriselt välja tuleb palju- palju parem kui oleksime osanud oodata. Mõnikord aga ei ole.

Jõuluaeg on tunnete aeg, pannakse oma tundeid paremini tähele ja osatakse neile nime anda, tehakse rõõmu lähedastele ja vahel võhivõõrastelegi. Usun, et ka need, kes muidu väga palju oma tunnetest rääkida ei taha, ei oska või ei suuda, vähemalt mõtlevad oma tunnetele.   Palju   räägitakse jõulutundest, armastusest, hoolimisest, lähedusest ja kindlasti ka kogetakse neid.  Jõuluajale on iseloomulik tunnete võimendumine, kõike saab justkui rohkem. Rõõmu, rahu, armastuse ja läheduse hulk justkui mitmekordistub. Paraku mõnel juhul võimendub pühade ajal ka elu tumedam pool. Nende jaoks, kelle elus on parasjagu rahutuse, kurbuse ja üksijäetuse aeg, tundub seda kõike samuti kordades rohkem. Ja ometi on jõulud. Meil kõigil. Kuidas siis saada rõõmsad jõulud kõigile?

Seda jutustab meile äsja kuuldud jõuluevangeelium, mille kaudu tulid meile külalised, jõulukülalised – inglid, kes ütlesid kord väljal oma karja hoidvatele karjastele: ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. 
Täna on need samad inglid siin, meie kõrval, et öelda seda meile, igale ühele meie seast: suurele ja väikesele, vanale ja noorele. Nad ütlevad seda Sulle, kes oled juba pikalt harda meelega jõuluõhtut ja jõulukirikut oodanud, aga ka Sulle, kes oled üsna viimasel hetkel ja ehk enda meelest juhuslikult siia kirikusse sattunud. Nad ütlevad seda kõigile neile, kes täna möödunud aastale tagasi vaadates peavad seda heaks ja õnnelikuks, aga ka kõigile neile, kel hinges mure, valu või hirm. Ingli kuulutus kõlab ka kõigile neile, kes ühel või teisel põhjusel täna kirikupinki ei jõua. See võimas ja vabastav teade on mõeldud kõigile inimestele maailmas. Ei selle sõnumi teele saatja, meie Looja Jumal ise ega ka tema hea sõnumi laiali kandjad – inglid, taha seda sõnumit kinni hoida, ära peita või kedagi sellest ilma jätta, otse vastupidi, nad kuulutavad sellest nii, et igaüks võiks kuulda.

Jumal ja Tema inglid ei öelnud meile: valmistage täiuslikud jõulupühad, täiuslikult viimistletud õhtusöögi, uhkeimate ja kalleimate kingituste, viimse salasopini koristatud ja kaunistatud kodudega, mitte, et eeltoodu oleks kuidagi halb või vale, aga see ei ole peamine.  Nad ütlesid hoopis: Teile on sündinud Vabastaja. See on ajatu, maailma muutev sõnum, Jumala armust, mis Jeesuses Kristuse sünniga ilmsiks sai ja saab tänagi.

See sõnum toob meieni hoopis teistmoodi jõulukingituse, mis annab meile võimaluse olla enam armulised nii iseenda kui ka teiste suhtes. Saame siin jõululapse sõime ääres olla sellised nagu me oleme, oma puuduste ja voorustega, oma poolikuse ja ebatäielikkusega, oma igatsuste ja unistustega. Jõulupühade keskmes on Jumala hea tahe kõikide inimeste vastu, Tema armastus, mis annab meile jõu armastada teisi ja iseennast, kogeda Jumala ligiolu siinsamas oma elu keskel, ka seal, kus on seda, mis ärritab või teeb haiget. Jõulupühad on käes, Jumala arm ja armastus on jõululapse kaudu maailma sündinud selleks, et meie võiksime olla vabad, armastada ja olla armastatud, Jumala, kaasinimeste ja iseenda silmis.

Selle sõnumi varju alla mahuvad nii meie rõõmud kui ka mured, mälestused ja igatsused, haavad ja unistused. Jeesuslaps sündis rahutusse maailma, talle ei olnud majas kohta. Ta sai inimeseks, et iga inimene võiks tunda end täisväärtusliku, Jumala poolt loodud ja armastatud inimesena, kellel on koht nii siin Jumala loodud maailmas kui ka igavikus.  Olgu see jumalateenistus siin kirikus paigaks, kus saad olla rahus, esitamata endale tingimusi, kus sina ei esita kellelgi tingimusi, vaid saad hellitada ennast nende jõulutulede paistuses, laulda ja kuulata tuttavaid jõululaule ning leida neist ehk midagi, mis Sind just täna ja siin puudutab ja  sinu jaoks jõuludest jõulud teeb. Jõulurõõm ja  kingitus on Jumala ligiolu ja soojus meie keskel, püha puudutus argiste hetkede keskel.

Luuletaja Anna Haava on kirjutanud kord jõulupühadel haigevoodis olles:

Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ära pimedusel’
Sääl aset anna sa.

Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ehi oma hinge
Sa taevarahuga!

Jõuluööl inimeseks sündinud Jumala armastus, rahu ja rõõm saatku ning kandku Sind läbi pühade ja argipäevade. Aamen