Paastuaja 4. pühapäev

Jutluse aluseks oli Js 55:1-3

Jumal kutsub meid. Kolmes salmis kordub kutse “tulge!” neli korda. “Hoi’ga” püüab ta me uinunud tähelepanu. Et me ei magaks kutset maha. Et me ei arvaks ekslikult, et oleme juba kohale jõudnud.

Kellele see “Hoi!” õigupoolest on suunatud? Kas neile, kes seda nagunii ei kuule või meile, kes me nagunii oleme juba (kusagil) siin? Prohvet Jesaja raamatu 55. Ptk on pealkirjastatud kui armastuseand kõigile.

Ja siiski on Jumala kutsel ka teatav piirang.

Ta kutsub januseid. Kutsub neid, kelles on Tema jaoks ruumi, kel on igatsus. Jumal ei kutsu inimesi kes on iseennast pilgeni täis. Ta kutsub neid, kes mõistavad, et sellega või selle eest, mis on nende endi kätes, ei suuda nad kunagi  hankida seda, mida Jumalal on anda ja kelle hinges on igatsus selle “miski” järele.

Kogu mõeldava raha eest ei saa osta Jumala rahu, ja ükski inimese tegu ei too kaasa igavest õndsust. Kuid Issand on valmis seda andma ilma hinnata inimesele, kellel on janu, kellel on igatsus.

Selleks, et saada nii palju, on vaja nii vähe. Õigupoolest ainult üht. Nagu Marta ja Maarja loos. Aga seda vähestki peavad inimesed paljuks. Püüavad pigem ise tegutseda. Oma janu ja nälga leevendada ajaliku kraamiga, mis võib hetkelist rahuldust pakkuda, liigtarbimise puhul koguni tülgastust tekitada, aga mis kunagi ei kustuta janu päriselt.

Pöörake oma kõrv ja kuulge, kutsub Issand. See on kutse meeleparandusele. Vaata, mis takistab sind Tema kutset tõsiselt võtmast, mis hoiab sind Jumalast eemal. Ehk on sul liiga palju tegemist (nagu Martal)? Või tundub kõik muu olulisem? Nagu tähendamissõnas suurest pidusöögist, kus üks ütles: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja kolmas ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla (Lk 14:15-24).

Jumal jätab välja vaid need, kes end ise välja jätavad. Kuid neid, kel on janu, kel on igatsus ta kutsub. Kutsub meid üles mitte kulutama oma elu sellele, mis viimselt on väärtusetu, mis ei jää püsima. Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida?

See üleskutse ei tähenda kutset hüljata oma kohustused ja igapäevased vajadused, vaid see on üleskutse mitte kulutada oma väärtuslikku elu tühja ja ainult tühja. Varematel aegadel teati, et Jumalale tuleb anda mitte ülejääk ja pisku, mille andmist ei märkagi, vaid esmasündinu ja uudsevili.

Paastuaeg annab meile võimaluse uurida oma elu. Mõtle näiteks oma möödunud nädalale. Kuhu sa kulutasid oma energia, aja ja raha. Oli see kõik see, mis sind tõeliselt rahuldab? Kas võid öelda, et see oli hea aeg, mida kasutasid täiuslikult. Jumal andis sulle möödunud nädalal 168 tundi, kui mitu hetke neist andsid sa Talle? Kui mitu korda olid allika ääres?

Ta kutsub meid vee juurde. Vesi on Piiblis elu ja uuestisündimise sümboliks. Armastatud Taaveti  laul kõlab: Ps 42:2 Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! 

UT-s hüüab Jeesus: Jh 7:37: «Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! 38 Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.»  39 Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad.

Samaaria naisele kostis Jeesus Jh 4:13: «Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, 14 aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.»

Nikodeemosele vastas Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. » Jh 3:5

Ilma Jumalata elu on nagu elu kõrbes, kus ei ole ühtegi oaasi ega ainsatki veeniret. Vesi, mille juurde ta kutsub on puhas, värskendav, elu andev, elu kvaliteeti muutev eluvesi, mis saab uskliku sees igavesse ellu voolavaks allikaks. Ta jagab seda ilma hinnata! Eelduseks vaid janu.

Hea küll, Jesaja raamatus kutsutakse meid vee juurde. Kuid edasi pakutakse ja veini ja piima. Piim ja vein sümboliseerivad  küllusliku ja täiuslikku elu. Jumalal on anda rohkem kui ükski igatseja oskab oodata. Piibli aegadel oli vein oli sama oluline kui vesi. Sageli vesi ei kõlvanud juua ning veele lisati veini. Vein tappis baktereid ning muutis vee joodavaks. Vein on ka rõõmu sümboliks ja sealt edasi Püha Vaimu sümboliks.

Piim on jällegi üks tõotatud maa sümboleid. Maa, mis voolab piima ja mett. Kui palju kasutatakse seda väljendit VT-s Kaananimaa kirjeldamiseks! Kuid UT-s on piim ka Jumala Sõna sümboliks. Jumal annab sulle oma sõnas teada oma armastust. Nagu meie koguduse liige Magda viimasel piiblimõtsiskluse õhtul ütles: see on Isa kiri Sulle! Testament, millega ta annab teada oma armastust. Ja sa jätad selle lugemata riiulisse vedelema?

Anthony de Mello on kirja pannud sellise loo:

Õpetaja jutlus oli ühel päeval vaid üheainsa mõistatusliku lause pikkune. Kuivalt muiates lausus ta: "Ma ei tee muud kui istun jõe kaldal ja müün jõevett.”

Ja nõnda ta jutluse lõpetaski.

Kui vaid me oskaksime näha igavesse ellu voolavat eluvett Jeesuses Kristuses, januneda selle järgi ning juua! Nautida iga sõõmu, ja tunda Temast rõõmu ja rahu mis on ülem kui kogu mõistmine.