Paastuaja 2. pühapäev

1Ms32:23-32  

Möödunud pühapäeval rääkisime inimese ootustest Jumala suhtes. Ühe inimestepoolse ootusena võib kindlasti mainida ka õnnistust. Inimesed ehk ei oska seda alati nõnda nimetada, ent siiski on see midagi, mida oodatakse. Aga kas me oleme valmis vastu võtma Jumala õnnistust?

Kui meile saaks osaks tõeline õnnistus, nagu lotovõit, kas me tuleksime sellega toime, oskaksime sellega midagi peale hakata? Õnnistus tähendabki võitu. See, kellega Jaakob heitles, ütles talle päeva koidikul: sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud! Võit ei ole midagi loomulikku või loogilist, see tähendab võitlust, pinget, pingutamist, proovilepanekut, takistuste ületamist. Jaakob alustas võitlust juba oma ema üsas, kus ta jagas kitsukest ruumi kaksikvend Eesaviga ja nende ema Rebeka imestas: „Mispärast on see minuga nõnda?“

Jaakob oli Aabrahami pojapoeg ja Iisaki poeg. Tema lugu oli keeruline algusest peale. Esiisa, kes pettis ise ja sai petta. Ja ometi ei ole tema loos midagi juhuslikku. Jaakob oli mees, kelle jaoks prioriteedid olid paigas algusest peale. Kõigepealt tahtis ta esmasünniõigust. Talle oli see oluline, tema vennale mitte nii väga. Kaksikvend Eesav hindas rohkem mõnusat elu ja hetkemõnusid näiteks jahil käimist ja head kõhutäit. Jaakob tahtis esmasünniõigust ning vahetas selle maitsva leeme vastu. Siis tahtis ta isa õnnistust. Tahtis seda niiväga, et oli valmis petma ja pettiski. Kuid hiljem sai ta ka ise petta. Jaakob armastas Raahelit, kuid Laaban sokutas talle pruudiloori varjus Lea. Kuid Jaakobi tahe on kindel. Küllap oli ta valmis oma karistust kandma ja teenis armastatud naise pärast kokku 20 aastat äia juures. Needki aastad läksid ruttu. Jaakobile sündis sel ajal 11 poega ja ta kogus rohkelt vara. Siis läks ta tagasi isa juurde ja kaksikvenna juurde, kelle viha ta õigutatult kartis.

Jaakob Sisenes Eesavi valdustesse, lähetas talle lepituseks kingitusi. Ta saatis oma naised ja lapsed ees üle jõe. Ja jäi üksinda teisele poole jõge. Tahtis ta palvetada? Tahtis ta lihtsalt hetke hinge tõmmata ja rahus omaette olla? Igatahes ei tulnud sellest midagi välja. Keegi tuli seal tühjas paigas tema juurde ja rahuliku olemise asemel leidis aset pingeline võitlus, mis kestis koidikuni.

Heitlus leidis aset Jabboki koolmel. Jabbok meenutab heebrea sõna maadlema, aga ka puhastuma, tühjenema, välja kallama. Võibolla pidi Jaakob nüüd tühjenema oma suurest enesekesksusest. Võibolla oli see tema jaoks ka suur võitlus iseendaga. Siiani oli ta tegutsenud peamiselt enda pärast.

Aga see heitlus muutis Jaakobit igaveseks. See, kes temaga heitles, lõi ta puusaliigest, mille tulemusena nihkus Jaakobi puusaliiges paigast. Ehk liikus midagi muud paika? Võibolla peabki meie elus midagi minema paigast ära, et elu ise saaks asetuda paigale? Midagi murduma, et saaksime terveks. Jaakob ei hoolinud valust, mida see kaasa tõi. Ta oli rohkem huvitatud Jumala õnnistusest kui oma isiklikust kaotusest.

Siinkohal meenub üks praktilist laadi vana tarkus, mis tänapäeva inimestel kipub ununema. Õnnistamine on viimane osa meie jumalateenistusest. Õnnistus on midagi, mille poole oleme kirikus iga kord teel. Kirikusse võib pigem jääda hiljaks, kuigi ka see pole hea, kuid kirikust lahkumine enne õnnistamist on lahkumine enne kohale jõudmist. Iga jumalateenistus on samuti nagu väike võitlus õnnistuse pärast. «Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!»

Jaakob sai heitluse tulemusena ka uue nime – Iisrael. Jaakobi vana nimi tuleneb heebrea sõnast 'petma'. Siiani oli ta seda nime õigustanud. Nimi on Piiblis alati seotud isiku olemusega. Enne kui ingel (nimetagem teda tinglikult nõnda) andis Jaakobile uue nime, küsis ta tema vana nime. Küsis seega tema olemuse kohta. Pani teda vaatama ennast. Kes sa oled? See tähendab enda alandamist Jumala ees. Ma olen petis. Ma ei ole seda väärt, et sa mind armastad ja ometi igatsen ma seda kõige rohkem.

Aga miks Jumal võtles Jaakobiga? Mitte lihtsalt võitlemise pärast. Samutri armastuse pärast. Ta tahtis teada, et ta on Jaakobile oluline ja tahtis teada anda, et Jaakob on temale oluline. Hoolimata kõigest.

Nimi Iisrael tähendab 'Jumal võitleb' või 'Jumal valitseb'. See oli inimese ja Jumala vaheline võitlus. See ei leidnud aset ainult tookord ja ainult Jaakobiga. Selline võitlus on käimas iga inimese elus. Ka meie elus. Jaakobi võitlushimu, see et ta alla ei andnud, näitab tema meeletut igatsust õnnistuse järele. «Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!»

Jaakob oli valmis tegema mida iganes et mitte lahti lasta Jumalast. Küllap tundis ta tol ööl hirmu ja väsimust. Kindlasti ei olnud see võitlus talle kerge. Ta oleks võinud ka lihtsalt põgeneda. Kuid ta oli oma elus küllalt põgenenud. Küll venna kättemaksu eest, küll äia eest. Ta ei tahtnud enam põgeneda. Ta tahtis olla Jumalaga koos ja võita temaga koos oma elu raskused.

Kui võidab Jaakob, võidab samas Jumal tema sees. Ta ei olnud enam egoistlik mees, vaid Iisraeli esiisa. Õnnistus ei tähenda mingeid materiaalseid hüvesid, asju ega rikkust. See tähendab olla koos Jumalaga, mis omakorda tähendab olla võidukas, ületada raskused, võita ära kõik see, mis sind rebib eemale Tema õnnistusest. 

Jaakobi võitlus Penuelis tähendab meie jaoks samuti saada õnnistatud oma võitluste keskel.

Meilgi on vaja hetki, mil me astume igapäeva melust välja ja oleme Jumalaga kahekesi. Kui Jaakob poleks sellist omaette olemise hetke võtnud, poleks ta õnnistuse osaliseks saanud. Iial ei või teada, mis sulle viimaks õnnistuseks saab. Heitlused. Tagasilöögid. Isegi valu ...

Selle käigus võib alla anda ja loobuda. Jaakob ei loobunud. Ta tõesti tahtis õnnistust.

Kui ingel ütles: sa oled võidelnud ja võitnud, siis vastav heebrea sõna annab meile alust mõista, et ta mitte ainult ei võitnud, vaid pidas vastu, jäi püsima. Olen ikka arvanud, et see on viimselt kõige olulisem. Kui tulevad elus olukorrad, mida sa ei mõista ja kerkivad küsimused millelele sa ei osksa vastata, siis viimselt oluline on lihtsalt usaldada Jumalat ja jääda ta juurde.

Viimaks pani Jaakob heitluse paigale nime Penuel, mis tähendab 'Jumala pale'. Ta oli olnud seal üksikus paigas Jumalale nii lähedal nagu oleks teda näinud palgest palgesse. Oma elu  kõige raskemate katsumuste keskel me millegipärast oleme Jumalale väga lähedal, aga siis kui meile saab osaks õnnistus, kui kõik läheb hästi võime vaikselt libiseda Temast eemale. See ei pruugi alati nii olla, kuid siit tulebki küsimus: kas oleme valmis vastu võtma Jumala õnnistust?