Paastumaarjapäev

Lk 1:46-56 
Kannatamisajal peatume hetkeks ühe üleva kiituslaulu juures. Kannatus ja rõõm põimuvad Maarjas (“sinu endagi hinge läbistab mõõk” nagu ütles Lk 2:35 vaga Siimeon) ja põimuvad samuti me kõigi eludes.

Maarja kuulis esmalt oma elu suurest ülesandest ingli suu läbi: Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum! Maakeeli: Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on sinuga. Mida võis ta tunda? Küllap nii hirmu kui rõõmu.

Mõne aja möödudes külastas Maarja Eliisabeti, kes samal ajal kandis oma rindade all Ristija Johannest. Ja tema, kellest pidi saama teevalmistaja Messia tulekuks, alustas juba emaüsas oma ülesannet! Ning Eliisabet õnnistab Maarjat: benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui Iesus -  õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili. Ehk pärineb siit ka meie ütlus, et kui keegi on lapseootel, siis on ta õnnistatud seisus?

Kui taevast ilmutust kinnitab keegi tuttav inimene tema kõrval, mõistab Maarja, et see kõik on tõesti tõsi. Temast saab jumalasünnitaja! Spontaanselt puhkeb ta laulma ja Jumalat ülistama. Tema laulus heliseb rõõm ja aukartus. Meie jaoks on Magnificat omamoodi jumalateenistuse anatoomia – siit koorub välja mis on Jumala kiitmise eelduseks, tõukejõuks, ja sisuks.

Eelduseks on isiklik kohtumine ehk ilmutus. Et Maarja oli väljavalitu kogu maailma naiste seast, siis oli tema kohtumine on ainulaadne. Meil on me kalendriaastas selle sündmuse märkimiseks paastumaarjapäev. Me teame sellest kohtumisest vaid põgusat kõnelust, mis leidis aset ingli ja neitsi vahel. Teame Maarja esialgset vapustust, imestust ja viimasena ning üle kõige laotuvat alandlikkust.

Kuid Magnificati tõukejõuks osutus mitte üksi taevane ilmutus, vaid luust ja lihast inimese kinnitus. Lisaks Eliisabetile julgustas Maarjat oma rõõmulaulu looma ka eeskuju oma rahva kaugetest sugupõlvedest. Hanna laul, mis on kirja pandud Saamueli 1. raamatusse, kõlab üsna sarnaselt. Ent samas on Magnificat ikkagi neitsi Maarja oma laul. Aga ka Eliisabet oli vajalik. Teine inimene me kõrval annab meie isiklikule, meie südames alguse saavale jumalateenistusele otsekui väetise, elujõu. Rohkendab ja kasvatab seda. Rõõm saab täiuslikuks läbi jagamise.Üksik rohulible on habras, kuid üksikud üksteise kõrval muudavad maa haljendavaks aasaks. Maarja room muutub Eliisabeti kõrval haljendava aasa sarnaseks. Ta ütleb: Minu hing ülistab Issandat, kuid tema

C. S. Lewis on esiatnud küsimuse: miks käib Jumala kiitmisega käsikäes ka teistele suunatud üleskutse teda kiitma hakata? Ta toob võrdluse materiaalsest maailmast. Mida peame silmas, kui ütleme näiteks, et üks pilt on imetlusväärne? Me ei mõtle ju, et seda pilti ilmtingimata imetletakse (kuigi see võib olla tõsi). Ega ka seda, et ta on imetluse „ära teeninud“, umbes nii nagu õpilane on ära teeninud hea eksamihinde - s.t. inimene kannataks ebaõigluse tõttu, kui tema pingutused jääksid tunnustuseta. Pilt väärib või nõuab imetlust pigem selles mõttes: imetlus on kohane, adekvaatne ja sobiv reageering sellele ja kui me ei osuta imetlust, siis oleme rumalad ja tundevaesed, siis oleme midagi olulist kaotanud ja millestki ilma jäänud. Väljendamata rõõm on poolik rõõm. Nende mõtete taustal ütleb C.S. Lewis, et Jumala imetlemine tähendab õigupoolest meie ärkvelolekut, tegelikkusesse astumist – ning tema tähelepanuta jätmine tähendab suurima kogemuse kaotamist ja viimaks kõigest ilmajäämist.

Kui inimesele on siin elus antud võimalus kiita Jumalat nagu seda teevad inglid taevas, siis on talle samas antud ka võimalus jagada sama rõõmu, mis on inglitel taevas. Ning samuti on antud  võimalus loobuda kõigest.

Ja viimaks millest räägib Magnificat? Maarja laulab enda veel sündimata lapsest ja laulab Jumalast, kelle halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Laulab Jumala armust,  et ta on vaadanud oma teeenija madaluse peale – s.t. Jumal on heaks arvanud lasta temal, lihtsal naisel, ilmale tuua kogu maailma päästja.

Üks lugu räägib, et juudi rabi juurde tulid tema õpilased ja küsisid: “Vanasti oli inimesi, kes nägid Jumalat palgest palgesse. Miks praegu enam selliseid ei ole?” Rabi vastas: “Sellepärast, et keegi ei viitsi enam nii sügavale kummardada, et Jumalat näha.”

Sügavale kummardamine tähendab süvenemist, süüvimist, pühendumist. Kohtumine, mis on jumalateenistuse eelduseks, saab aset leida üksnes sellega, kes on valmis kohtuma ja pühenduma.

Me märkame asju vaid siis, kui tahame neid märgata. Küllap oleme kõik oma elus seda kogenud. Mäletan näiteks, kuidas kunagi tudenina Tartus otsisin endale elamispinda. Tol ajal kuulusid paljud korterid linnale ja neid ikka aeg-ajalt vabanes. Linna peal jalutades sai siis vaadatud aknaid, mil polnud kardinaid ees ja kust ei paistnud elumärki. Nõnda leidsid mitmed tudengid endale sobiva elamispinna ja uurisid siis linnalt, kas see on vaba. Elamispind oli mul ammugi leitud, kuid pikka aega jäid silma tühjad aknad. Oskasin neid märgata.

Kardan, et paljud inimesed ei näe ilmutust, sest nad ei taha seda näha. Ei oska tahta. Ei kummarda Jumala ees piisavalt sügavale.

Rõõm saab osaks sellele, kes on valmis ennast andma, ka millestki loobuma.

Maarja andis ennast Jumala teenistusse: «Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!»

Sellest alandusest sai sündida Magnifcat, rõõm, mis aitas Maarjal ja aitab ka meil läbi minna oma kannatustest ja kurbusest.