Meie sõbrad Espoos kutsusid meid lehekuu esimesel nädalavahetusel külla.
Jätsime Kiriku-Reinu kogudust valvama, laenasime praosti bussi, mis välimuselt ei paistagi nii suur, kuid on üheksakohaline, kogusime kokku 8 inimest, et oleks sõidukis ka natuke
hingamisruumi ja asusime laupäeva varahommikul teele. Kringli-Maimo tegi
meile üllatuse ja tuli meid saatma ... kringliga! Oli selle öösel
valmis küpsetanud. Ilm oli sombune, kuid meeled elevil ja inglid meid kätel kandmas.
Viimasel hetkel, spontaansed nagu me oleme, otsustasime tagasituleku laevapiletid hilisemaks kellaajaks ringi vahetada, et meil oleks rohkem aega sõpradega koos olla. Meri oli hall ja rahulik ning kaks tundi laevasõitu kulges nagu linnulennul. Laevapardal otsekui meie jaoks valmis seatud kaheksakohalise ümarlaua ümber istudes otsustasime (jällegi spontaanselt) kõigepealt külla minna Marja-Liisa ja Teuvo Nokelainenile, meie põlistele Espoo sõpradele.
Helsingis selgus, et kaasavõetud GPS ei tööta ning meil tuleb orienteeruda oma tunde järgi. Nokelaiste kodus on mõned meist nõnda palju käinud, et seda oli lihtne üles leida. Istusime seal alati nii külalislahkes kodus ja tundsime rõõmu jällenägemisest.
Siis juhatasid Nokelaised meid oma autoga Hvittorpi laagrikeskusesse, kus kõidab pilku kaunis juugendvilla.
Hvittorpis pidasime nõu kahe koguduse suhete üle. Mida me võiksime teha üheskoos ja üksteise heaks. Villas tegi meile ringkäigu kohalik õpetaja Ari Kunnamo. Nii palju kohvi, kui sel nädalavahetusel, ei joo me kodus terve nädala jooksul. Kohv kui kolmas sakrament kuulub Soomes lahutamatu osana koguduseelu juurde. Ja saun muidugi ka. Õhtul oli meil ühine toomamissa.
Järgmisel päeval, pühapäeval, olime ühisel jumalateenistusel Kauklahti külakirikus. Meiepoolseks külakostiks olid jutlus ja kaks vaimulikku rahvalaulu. Punase lipsuga Risto Myllyniemi oli meie vastuvõtmise peaorganiseerija.
Viimaks korraldas perekond Oikarinen meile vastuvõtu oma kodus. Pereisa Erkki tutvustas valdusi ja oma võrratut hobi - paate, mida ta ise meisterdab. Pereema pakkus leivataigna sees küpsetatud vormirooga. Sõprade külalislahkust saime tõesti tunda igal sammul. Soomes on küll hää olla, aga viimaks jõudis kätte aeg võtta jalge alla kodutee.
Helsingis saime veel kokku Eerika tütrega, kes seal ajutiselt koos oma poiss-sõbraga elab. Elu on ilus (kui sa vaatad seda läbi õnnelike silmade)!
Meie sõbrad Espoos kutsusid meid lehekuu esimesel nädalavahetusel külla.
Jätsime Kiriku-Reinu kogudust valvama, laenasime praosti bussi, mis välimuselt ei paistagi nii suur, kuid on üheksakohaline, kogusime kokku 8 inimest, et oleks sõidukis ka natuke
hingamisruumi ja asusime laupäeva varahommikul teele. Kringli-Maimo tegi
meile üllatuse ja tuli meid saatma ... kringliga! Oli selle öösel
valmis küpsetanud. Ilm oli sombune, kuid meeled elevil ja inglid meid kätel kandmas. 
Viimasel hetkel, spontaansed nagu me oleme, otsustasime tagasituleku laevapiletid hilisemaks kellaajaks ringi vahetada, et meil oleks rohkem aega sõpradega koos olla. Meri oli hall ja rahulik ning kaks tundi laevasõitu kulges nagu linnulennul. Laevapardal otsekui meie jaoks valmis seatud kaheksakohalise ümarlaua ümber istudes otsustasime (jällegi spontaanselt) kõigepealt külla minna Marja-Liisa ja Teuvo Nokelainenile, meie põlistele Espoo sõpradele. 
Helsingis selgus, et kaasavõetud GPS ei tööta ning meil tuleb orienteeruda oma tunde järgi. Nokelaiste kodus on mõned meist nõnda palju käinud, et seda oli lihtne üles leida. Istusime seal alati nii külalislahkes kodus ja tundsime rõõmu jällenägemisest.
Siis juhatasid Nokelaised meid oma autoga Hvittorpi laagrikeskusesse, kus kõidab pilku kaunis juugendvilla. 
Järgmisel päeval, pühapäeval, olime ühisel jumalateenistusel Kauklahti külakirikus. Meiepoolseks külakostiks olid jutlus ja kaks vaimulikku rahvalaulu. Punase lipsuga Risto Myllyniemi oli meie vastuvõtmise peaorganiseerija. 
Viimaks korraldas perekond Oikarinen meile vastuvõtu oma kodus. Pereisa Erkki tutvustas valdusi ja oma võrratut hobi - paate, mida ta ise meisterdab. Pereema pakkus leivataigna sees küpsetatud vormirooga. Sõprade külalislahkust saime tõesti tunda igal sammul. Soomes on küll hää olla, aga viimaks jõudis kätte aeg võtta jalge alla kodutee.
Helsingis saime veel kokku Eerika tütrega, kes seal ajutiselt koos oma poiss-sõbraga elab. Elu on ilus (kui sa vaatad seda läbi õnnelike silmade)!
No comments:
Post a Comment