Exaudi pühapäev

Korraga tuli suvine kuumus ja pani kõik õitsema. Võililled näevad välja nii rammusad, et ampsa või ise ja õunapuude pungad paisuvad mühinal. Paraku toob see kaasa ka aleviku päevade ühtlase muruniidukite mootorisurina. Kuid õhtul, kui niidukid vaikivad ja ka Kehra maanteelt kostuv autode mürin vaibub ning varahommikul, enne kui see kõik algab, võtab pastoraadi taga meeleolu ohjad enda kätte ööbik. Väike märkamatu lind, aga hääl nagu laulukooril! Selline laul saab tulla ainult väga rõõmsast rinnast.


Pühapäeva jutluse aluseks oli
Sk 14:7-9

7 Aga on üks päev, see on Issanda teada, kui pole päeva ega ööd, vaid valgus on ka õhtuajal. 8 Ja sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel. 9 Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus.

Me elame ajastul, mil inimesed ei märka Jumalat. Ei pane tähelegi. Ei oska puudust tundagi. Välja arvatud need, kellele on antud märgata. Aga see aeg saab kord läbi. Tuleb Issanda päev, mil Issand saab kuningaks kogu maale ja Jumal on Jumal kõigile inimestele. Kogu meie maine elu on selle päeva ettevalmistusaeg.

Praegu kohtub Jumal igatseva inimesega, inimesega kel on südamest tulev janu Jumala järele. Need kohtumised võivad olla põgusad, kuid nad on alati kosutavad. Mäejutluses ütleb Jeesus: Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga (Mt 5:6) Ja veel ütles ta: Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! (Jh 7:37) Inimene, kel on igatsus Jumala järele ja kes on Jeesuses ära tundnud Jumala Poja, võib oma janu sellesama Jeesuse kaudu kustutada, juua eluvett nii palju kui tahab. Jumalast ei saa kunagi tekkida küllastust. Õndsust ja eluvett võib juua lõputult.

Eluvesi on vastand seisvale ja läppunud tsisterniveele. Samuti on ajalik elu vastand igavesele elule. Ja ometi on meil juba siin elus võimalik juua igavesse ellu voolavast allikast. Janu Jumala järele juhatab meid ajaliku elu kõrbetes ja Tema ise toidab meid oma Sõna ja sakramendiga elurännakul.

Ent tulgem nüüd Sakarja raamatu salmide juurde. Enamik iidsetest linnadest on rajatud jõgede äärde, aga kummalisel kombel mitte Jeruusalemm. Kuid Issanda päeval Jeruusalemmas ja Iisraelis enam puudu see, mis kuulub maise paradiisi juurde - rikkalik varustus puhta veega. Nõnda nagu Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis kogu maad, samuti saab olema Jumala linnaga.

Sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed … Kui Maarjamaad on Jumal õnnistanud rohke veega – meil on jõed, järved, rabad ja sood (seetõttu ka rohkelt sääski),meil on  allikad, kaevud ja puhas põhjavesi ning oma Läänemeri, siis Iisrael jääb poolkuivadele aladele, kus vee õnnistus saab sügavama tähenduse. Issanda päeval Jeruusalemmast alguse saavad elavad veed tähendavad ka vaimulikku õnnistust, mis hakkab tulvama Jeruusalemmast.

Geograafiliselt paikneb Jerusalemm kahe mere vahel. Lääne poole jääb Vahemeri, ida poole Surnumeri. Kui Sakarja räägib kuidas Jeruusalemmast lähtuvad elavad veed, millest pooled voolavad Idamere ja pooled Läänemere poole, siis mõtleb ta, et õnnistus voolab igas suunas ja toidab kogu maad.

Vesi on Pühakirjas puhastumise, vaimuliku elu ja värskendamise sümbol. Jumal on selle vee allikas. Samuti nagu me vajame puhast vett igahommikuseks silmapesuks, ja üldse elus püsimiseks, vajame vaimulikku värskendust, puhastamist ja kosutust oma vaimu elus hoidmiseks. See tähendab Jumalaga ühenduse pidamist, et laseme Temal ennast uuendada ja kasta-kosutada iga päev, igapäevase palve ja piiblilugemise kaudu.

Kas oled mõelnud miks Surnumeri on surnud meri? Sinna voolab kakskümmend üheksa jõge või oja, kuid mitte ühtegi ei voola välja. Surnumeri on maailma madalaim paik. Vesi on sedavõrd soolane, et elu seal veekogus peaaegu puudub. On vaid seisev soolane vesi. Vaimulikus mõttes võime meiegi muutuda „surnumereks“, kui oleme valmis küll elavat vett vastu võtma, aga mitte edasi andma.

Keegi on öelnud, et on kolme tüüpi andjaid: ränikivid, käsnad ja meekärjed. Oluline ei ole seejuures mida nad annavad, vaid kuidas nad seda teevad. Et saada midagigi ränikivist kätte, tuleb teda haamriga taguda. Selleks tuleb vaeva näha ja parimal puhul annab ta vaid kriipe ja sädemeid.

Käsnast vee kätte saamiseks tuleb teda pigistada ja mida tugevamini sa pigistad, seda rohkem vett saad. 

Meekärjest aga lihtsalt nõrgub tema magusat nestet ning selle kättesaamine pole raske. Sel taustal võime nüüd enda käest küsida: „Millist liiki andja olen mina? Ränikivi, käsn või meekärg?“

Me oleme Nelipühade eelses pühapäevas, ootame Püha Vaimu väljavalamise püha. Pulbitsev vesi on Vaimu võrdpilt. Kas ta voolab meie ellu? Kas meil on janu, üks jõesäng, mida mööda ta saab meie ellu tulla? Kas ta jääb seisma me sisse, või leiab me elus väljundi, kust voolata edasi teiste inimeste ellu, nende ellu, kellega me oma elteel kohtume?

Jeesus ütleb: Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed (Jh 7:38). Meie lunastaja ei tõotanud lasta meist voolata tillukesi ojasid või peenikesi veeniresid. Ta lubas me ellu lasta elava vee jõed. Kui me vaid tahame, igatseme, januneme ja jagame.