Jutlus Kose pastoraadis 15.märtsil 2015

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

Jutluse aluseks olev kirjakoht: Jh 6:48-58

Tänase pühapäeva nimetus Laetare („rõõmustage“) väljendab, et see pühapäev on kui eriline peatuskoht, rõõmuallikas paastuaja kõrberännakul. Seda pühapäeva on nimetatud ka poolpaastupühapäevaks, sest see paikneb paastuaja keskel.

Johannese evangeeliumi 6. ptk alguses on juttu viie tuhande inimese toitmisest, sellest on saanud pühapäev ka nime- leivapühapäev. Jeesus on Eluleib. Ta toidab meid oma andidega.

Kas olete meie armulauariistade katet vaadanud? Kui Lii neid tegi, siis ta mõtles hoolega, mida sinna tikkida. Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.(Jh 6:33)

Me kõik vajame igapäevast leiba, me palume seda isegi Meie Isa palves, sest nii on Jeesus meid õpetanud. Söömistung on meile eluliselt vajalik. Kui Jeesus oli kõrbes nelikümmend päeva paastunud, siis alustas saatan kiusamist just sellega, et sundis Jeesust kive leivaks muutma.

Mäletan hästi oma lapsepõlve, see jäi sõjajärgsesse aega. Leivasaba... Elasime Pärnus, toidupood oli teiselpool tänavat. Ema ajas kella kolme paiku ühe lapse üles ja saatis järjekorda, tund aega hiljem läks järgmine.Ja nii käisime riburada järjekorras kuni kelle üheksani, mil pood avati. Siis kogunesime kõik, et saada suurele perele seda igapäevast leiba. Ema ja isa olid selleks ajaks juba tööle läinud. Raha(see vähene) usaldati vanema õe kätte. Kui oli suhkrupäev, siis keegi meist kooli ei jõudnudki. Ema kirjutas päevikusse, et puudus koolist majanduslikel põhjustel. Sellist vabandust koolis arvestati.

Igapäevase leiva vajadus näitab meile, et kõik elusolendid vajavad elamiseks toitu. Elu on läinud paremaks. Kahju on kuulda, kui palju toitu igal aastal visatakse ära Soomes, Ameerikas, Eestiski... Ja kui palju on neid, kes elavad nälja piiril või päris näljas. Siiani ei suuda ma näha mahavisatud leivatükki. Kahjuks tuli seda  vahete-vahel näha internaatkoolis (lastekodus), kus lapsed said tasuta süüa. Loomariigis on asi veidi teisem, seal süüakse vastavalt vajadusele, seal ei pillata. Linnuteadlasest vend Jüri Keskpaik on öelnud „Eesti Kirikus“ („E.K.“, 4.märts 2015.a.): „Osa  linde tarvitab toiduks väiksemaid. Aga mitte kunagi ei tapa nad kiusu ega lõbu pärast, rohkem kui elusolemiseks vajalik.“ Inimesel on millest(kellest)  õppust võtta.

Me peame iga päev sööma (ja mitu korda!). Ikka ja jälle peame täiendama oma toiduvarusid. Me vajame igapäevast leiba. Tänane kirjakoht räägib meile aga igavese elu leivast. „Aga, kes seda leiba sööb, elab igavesti.“  Jeesus on eluleib. Süües tunnistame, et vajame midagi. Me vajame kellegi teise loovutatud elu, olgu siis bioloogilises või vaimses mõttes. Nii tulebki mõista neid Jeesuse sõnu. „...leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“  Jeesus sureb maailma eest, et maailm saaks elada. Ta alandus, et olla igavese elu leivaks neile, kes Temasse usuvad. Kui oleme pakutu vastu võtnud, siis muutub kogu meie elu. Me saame osaks taevasest osaduskonnast.

Pühakiri räägib meile:  Sõna sai lihaks, et võiks ihulikult surra kogu maailma eest- kõigi lihast ja verest inimeste eest. Liha ja veri koos tähendab kogu inimest. Ainult täielik ühinemine Inimese Pojaga teeb inimese igavese elu osaliseks. Ja see ühinemine teostub kõige selgemini armulaual, kus süüakse ta liha ja juuakse ta verd ehk, kus pakutakse nii tema inimlikku kui jumalikku elu.Armulaud on selleks, et kristlane võiks leida kinnitust oma osadusele Kristusega.

Võttes koos jüngritega osa leivast ja veinist, kinnitas Kristus, et on nende Lunastaja. Ta andis neile uue lepingu, mille kaudu kõik, kes Teda vastu võtavad, saavad Jumala lasteks ja Kristuse kaaspärijaiks. Selle lepingu alusel kuuluvad neile kõik õnnistused, mida taevas võib anda nii selles kui igaveses elus. Selle lepingu pidi kinnitama Jeesuse veri. Püha õhtusöömaaja teenistus pidi jüngritele alati meelde tuletama seda lõpmatut ohvrit , mis on toodud iga inimese eest.

Osasaamisteenistus osutab Kristuse teiseletulemisele. Selle mõtteks on hoida elavana Tema tuleku lootust Jeesuse järelkäijates. Alati, kui jüngrid kogunesid mälestama Tema surma, rääkisid nad isekeskis sellest, kuidas Ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: „Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue seaduse veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks.“

Ahastusaegadel lohutas neid lootus Issanda tagasitulekule. Kirjeldamatult kallis oli nende jaoks mõte: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni tema tuleb!“ (1 Kr 11:26)

Joel Luhamets on öelnud: Kui sinu südames on Temale ruumi, muutub midagi teistsuguseks. Me vajame teda. Ja tänane päev ütleb, et Jeesus annab ennast meile nii, nagu leib annab ennast; ennast ära andes, ennast ohverdades.

Me võime Tema vastu võtta, vastu võtta kui igapäevase leiva. Kui Tema elab meie südames, kui Tema on meile kallis, kui me armastame Teda üle kõikide asjade, siis muutub maailm teistsuguseks. Tema on eluleib, mis toidab meid igaveseks eluks. Aamen.