Jutlus Kose pastoraadis 8.märtsil 2015

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

Jh 8:46-59

Armu teile ja rahu Jumalalt...

„„Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast.“ Juudid kostsid talle: „Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?“ Jeesus vastas: „Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind. Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!“ Juudid ütlesid talle: „Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi. Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?“ Jeesus vastas: „Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: „Ta on meie Jumal.“ Teie küll ei tunne teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen teda ja panen tallele tema sõna.

Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda päeva  ja rõõmustas.“ Nüüd ütlesid juudid temale. „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?“ Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olin mina.“ Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.“ Aamen.

Piibli jutustused kurjade vaimude väljaajamisest liituvad eriliselt kolmanda paastuaja pühapäevaga. Ülestõusmispühade eelnev aeg oli algkirikus ristimiseks ettevalmistumise aeg ja sellega liitus maagiline kurjade vaimude väljaajamine. Tavaliselt oli neid (ristitavaid) eelnevalt kolm  aastat õpetatud ja juhatatud kristliku usu sisu tundmisele ja kristlike eluviiside juurde. Ettevalmistuse viimane periood, kannatamis- või paastuaeg, tähendas kristliku usu kõige sügavamate tõdede tundmaõppimist.

Ristimise kaudu võetakse inimesed kogudusse vastu. Oleme harjunud, et ristimine toimub altari läheduses  või päris altari ees. Kuid pikka aega paiknes ristimiskivi kiriku peaukse juures või oli ristimise jaoks omaette kirik- baptiseerum. Ristimisega tehakse esimene samm kirikusse.

Kolmas paastuaja pühapäev kannab nime oculi-silmad. „Minu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja.“(Ps 25:15) Kuid seda pühapäeva on nimetatud ka läbikatsumise päevaks- saatanast lahtiütlemise pühapäevaks.

Eks nii pea see olema ka praegu. Leerikool on koht, kus õpitakse vahet tegema hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. Võitlus Jumala ja tema vastaste jõudude vahel on aktuaalne tänapäevalgi, sest selle võitluse lahinguväli oleme  meie. Võitlus käib ju meie pärast! Kindlasti on igaüks meist seisnud valiku ees, kummal poolel ta tahab olla. Läbi meie valikute, tegude ja tegematajätmiste tulevad nähtavale need varjatud jõud, millel me laseme end juhtida ja valitseda.

Õigeusu kirikus on säilinud saatanast lahtiütlemise talitus täiuslikumal kujul. Preester võtab ristitava kirikuuksel vastu, ristitav pöördub läände ning preester küsib tema käest kolm korda: „Kas sa ütled lahti saatanast?“ Saanud jaatava vastuse, pöörab preester ristitava ringi ja küsib kolm korda: „Kas sa pöördud Kristuse poole?“ Läände vaadates ütleb ristitav lahti kogu maailmast ja itta pöördudes vaatab talle altarist vastu Kristus: „Mu silmad on alati Issanda poole...“ Ta alustab teed taevariigi poole , silmad Kristusel.

Selle pühapäeva teema kutsubki inimest mõtlema, kelle poolel ta seisab.

Maailm on pimeduse võimuses ning üksi ei leia inimene väljapääsu ja jääb surma võimusesse. Jeesus on elu valgus, mis juhib inimesi valguse riiki, igavesse ellu. Inimese pimedus on enesega piirdumine, kujutletud sõltumatus Jumalast. Sellest pimedusest vabastab Jeesus inimesi oma kutsega saada enese järgijaks teel Jumala juurde. Ja see järgimine peab olema kestev. Jeesuse valgusest on kasu vaid sellel, kes püsib ta läheduses.

Jeesus kutsub ennast järgima. Selles näevad variserid Teda keskenduvat iseenesele. Jeesus leiab oma kuulajates palju hukkamõistetavat, inimene on patune. Ent kui palju neid ka oleks, otsustav patt on, et kuulajad ei usu päästjas päästjat ja ei hakka Teda järgima.

„Kelleks sina ennast pead?“ küsivad juudid. Jeesus vastab. „Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi.See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: „Ta on meie Jumal.“ Jeesus annab mõista, et Ta on Jumala Poeg. See ei mahu variseridele pähe. Nad arvavad, et nendega räägib keegi suureline. Jeesuse sõnad olid nende jaoks kui Jumala teotamine. Seepärast otsustasid nad Jeesuse kividega surnuks visata.

8.ptk. alguses ütleb Jeesus variseridele selgelt, kui nad ei usu Temasse, siis surevad nad oma pattudesse. See, mida Jeesus oma elu ja tegevusega taotleb, on Jumala austamine ja Tema tahte täitmine. Ja see, kes Jumala sõnumi vastu võtab, sellel on igavene elu.

Jumala arm ei ole pühade kitsukese ringi jaoks, vaid eelkõige tuleb minna nende juurde, kes on selle maailma murede ja raskustega koormatud. Alati on oht, et kurjuse vägi hoiab inimesi tulemast usu juurde, Jumala juurde. Kui inimesed lõpuks koguduse keskele on tulnud, püüab saatan teha neist vagadest ühe kitsa klubi või ringi, kuhu teised ligi ei pääse. Sellel vagade klubil ei ole õigust eriti palju teistega suhelda, sest nii võib ju ennast ära määrida. Kui üldse, siis võib ainult teisi näägutamas, hurjutamas ja kritiseerimas käia. Nii tekivad suured lõhed ja  head kavatsused võivad saada hoopis takistuseks Jumala tööle.

Kuri püüab inimest igal sammul kiusamas käia. Eriti puudutab see meid, kristlasi. Kuid meil on võimalus õppust võtta Pühakirja sõnumist. Ristilöödud ja ülestõusnud Jeesus kinnitab ja julgustab meid. Me oleme oma Issanda eestpalves. Aamen.