Diakon Reinu jutlus Kosel ja Pikva kabelis 5.juulil 2015

Mk3:13-19

„Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde. Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks neid läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada. Ja ta seadis need kaksteist: Siimona, ja pani talle nimeks Peetrus, ja Jakobuse, Sebedeuse poja, ning Jaakobuse venna Johannese, ja pani neile nimeks Boanerges, see on Kõuepojad, ja Andrease ja Filippuse ja Bartolomeuse ja Matteuse ja Tooma ja Jaakobuse, Alfeuse poja, ja Taddeuse ja Siimon Kananaiose ja Juudas  Iskarioti, kes tema ära andis.“ Aamen.

Täna on apostlite pühapäev. Sellel päeval meenutatakse kõiki apostleid.Pühapäeva piiblilugemised räägivad apostlite kutsumisest ja jüngri ülesandest laiemalt. Kristus on meidki arvanud vääriliseks osalema Tema töös. Kuulekana Jumala sõnale saame meiegi osa uuest elust Kristuses.

Kapernauma usulised juhid hülgasid Jeesuse, kui nad nägid rahva poolehoiu kasvu Tema suhtes. Iisraeli usu reformimine oli jooksnud liiva, sest usujuhid ei võtnud vastu Jumala pakkumist. Jeesus nägi, et misjonitööks on vaja abilisi. Nii toimuski kaheteistkümne jüngri valimine.

Mäeveeru varjuliste puude all kutsus Jeesus apostliteks (saadikuteks) kaksteist meest ja pidas Mäejutluse. Jeesusel meeldis õpetada pigem lahtise taeva all kui templis või sünagoogides. Ja ega Teda kuulama tulnud rahvahulgad poleks sünagoogi mahtunudki. Jeesus armastas loodust ja iga rahulik nurgake seal oli Tema jaoks püha tempel.

Pärast paradiisist väljaajamist teenisid meie esivanemad Jumalat ikka nõmmedel ja metsasaludes. Kristus kõnetas Aabrahami Mamre tammikus, vestles Iisakiga õhtul väljal palvehetkel, rääkis Jaakobiga Peeteli nõlval, Moosesega Midjani mägismaal ning noore Taavetiga  tema isa karjade juures. Kristuse korraldusel oli Iisrael tuhande viiesaja aasta jooksul jätnud igal aastal nädalaks oma kodu ning elanud lehtmajades.

Metsaaltarid ei ole kadunud ka tänapäeval. Minu vanema venna kodus Läänemaal on metsaaltar, kus igal aastal viiakse läbi looduspalvusi (pööripäevapalvusi). Sellel altaril on õnnistatud ka meie pere (Keskpaikade suguvõsa) lipp.

Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikesse paikadess, et seal õpetada oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetusele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant.

Usun, et kõik , kes oleme osalenud meie koguduse või Hollola sõpruskoguduse poolt organiseeritud palverännakutel, oleme seda kogenud.

Aga tänase kirjakoha juurde tulles. Mis oli apostlite kutsumise eesmärk? Jeesusel oli selleks kindlasti mitu eesmärki. Esiteks soovis ta, et jüngrid oleksid Tema juures pidevalt. Kõik nad jätsid oma endised ametid maha ja pühendusid Jeesuse järgimisele. Jüngrid vajasid seda. Enne kui Jeesus sai neid oma töös kasutada, pidid nad omandama midagi Jeesuse vaimulaadist.

Kristus tundis valitute iseloomu, nende tugevusi ja nõrkusi. Ta teadis ohte, mis neid varitsesid ja vastutust, mida neil tuli kanda. Enne valiku tegemist oli Jeesus pikalt palves. Kogu öö palvetas ta nende eest, alles koidikul kutsus Ta nad enda juurde.

Teiseks vajas Jeesus jüngreid, et neid läkitada kuulutustööle. Jüngrid said Jeesuse läheduses õnnistuse selleks, et olla teistele õnnistuseks. Neid õpetati teisi õpetama. Jeesus oli neid päästnud selleks, et nendest saaks teistele päästmise kuulutajad.

Jumal on teinud oma tööd alati inimeste kaudu. Kristuse tulek ei teinud inimeste tööd Jumala riigis ülearuseks, vaid andis neile uued võimalused.

 Nädala keskel istusime, kiriku töötegijad, ühise laua ümber ja mõtisklesime koos  õpetaja Tauno Kiburiga, kuidas oleme sattunud kiriku juurde, milleks meid on kutsutud, mida oleme saanud kirikult, mida oleme ise andnud kirikule... Kokkuvõtvalt võib öelda: meid kõiki on kutsunud Jeesus Kristus ja usk Temasse-Jumala Pojasse.

Andku Jumal meile usku nagu ta andis tookord jüngritele. Aamen