Jeesus palvetas ja
ütles:
„Mina ei ole enam
maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen Sinu juurde. Püha Isa, hoia
neid oma nimes, mille Sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui
ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid Sinu nimes, mille Sina andsid mulle,
ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri
läheks täide. Nüüd aga tulen ma Sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et
minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile Sinu sõna ning maailm
on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
Ma ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa hoiaksid neid kurja
eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid
tões: Sinu sõna on tõde!”
Küllap on igaüks meist rohkem või vähem tundnud
koduigatsust. Millistes olukordades oled seda tundnud? Keda või mida igatsed
Sina? Koduigatsust saab vaadata kui igatsus turvalisuse ja armastuse järele.
Koduigatsuse sisu või põhjus ongi ju armastus, mida tunneme eemal olles nende vastu,
kes on meile tähtsad, oma lähedaste vastu. Võime igatseda ka keskkonda,
kodukohta, milles elame või inimesi kelle hulka kuulume. Tänase pühapäeva teema
on jumalarahva koduigatsus.
Kuuldud evangeelium näitab koduigatsust erinevatest
vaatenurkadest lähtuvalt. See Jeesuse palve, oma jüngrite eest sünnib keset
kannatusi, enne ristilöömist ja ülestõusmist, enne Tema lõplikku taevasse
minemist. Jeesus on maise elu reaalsusele vägagi lähedal, ent see ei ole kõik,
mina ei ole maailmast, ütleb ta. Saame osa nendest tunnetest ja mõtetest, mis
valdavad Jeesust enne tema taevasse minekut, nii nagu me usutunnistuses
tunnistame: Isa paremale käele.
Kohtume siin Jeesusega, kes palvetab oma taevase
isa poole, kes oli tema läkitanud maailma. Ta otsib ühendust isaga, igatseb
tema lähedust, ta vaatab oma maisele tegevusele kui millelegi, mis on möödunud,
ent ometi ei ole see vähetähtis. Teda valdavad hüvastijätu meeleolud, raske on
loobuda olnust, tundub, et oleks veel vaja nii palju teha, olla veel jüngritele
toeks, õpetada ja julgustada neid ja samas teab Ta vägagi hästi, et Tema ei ole
sellest maailmast ning kuulub kokku Jumala, oma taevase isaga. Samaaegselt kui
ta igatseb oma läkitaja, taevase Isa juurde, samaaegselt tunneb ta muret ja
hoolt nende pärast, kes jäävad temast maha. Ta ahastab ebatäiusliku maailma
pärast, milles jüngrid elavad. Nende elud olid muutunud. Hirm ja ebakindlus
tuleviku suhtes valdas nende südameid. Nad olid suure osa oma elust pühendanud
Jeesuse järgimisele. Neil kõigil olid pered, tööd ja tegemised, mis nad olid
jätnud maha, alustades Jeesust järgides uut teed. Jeesus valmistas neid ette ja
julgustas suure ülesande täitmiseks: astuma julgesti maailma ja kuulutama
jumalariigist, selle rõõmust ja rahust. Ent veel oli kartuse ja ebakindluse
aeg. Jeesus muretses jüngrite ja nende lähedaste tuleviku pärast, kogu maailma
tuleviku pärast, kelle pärast teda oli läkitatud.
Samas tundis Jeesuski koduigatsust, igatsust oma
taevase isakodu järele, kuhu ta tegelikult kuulus. Selle igatsusega silmitsi
seistes usaldab ta kõik, mis teda muretsema paneb: jüngrite ja viimselt kogu
maailmaga eluolu, Jumala kätte. Ta viitab sellele, Jumala, Jeesuse Kristuse
nimes leiab inimene kõik, mida ta vajab. See nimi avab tee tulevikku ja kingib
lootust.
Jeesuse palvest kiirgab sügavat armastust
mahajääjate vastu. Tal tuleb loobuda maailmast ja sellega koos jätta maha
jüngrid, Tema kõige lähedasemad kaastöölised. Jeesus palub jüngritele jõudu ja
et Jumal oleks nendega igal päeval selle nime kaudu, mille ta on andnud
omadele, Jeesuse nime kaudu.
Oma ülempreesterlikus palvega jättis Jeesus
jüngritele ja igaühele meist eeskuju palveeluks, palvetavaks ja Jumalat
usaldavaks eluviisiks, mis aitab toime tulla maailma raskustega ja valmistuda
eelolevaks. Lisaks tuletab Ta meelde, et peaksime inimestena olema üksteise
jaoks olemas. Kui vaatame üles Jumala poole ja ei unusta neid, kes on meie
kõrval, jaksame elada ja olla üheskoos siin ajalikus maailmas, ent saame seda
teha teadmise ja usaldusega, et oleme Jumala rahvana teel igaviku poole, et
võiksime kord osa saada jumalariigi aaretest. See ei tähenda sugugi seda, et
peaksime oma maises elus elama vaid oma usukaaslastega, kapseldunult ja
endassetõmbunult. Jeesus palvetab oma jüngrite eest, et Jumala poolt Talle
kingitud rõõm saaks täielikuks ka jüngrites. Seda rõõmu püüdma ja kandma oleme
kutsutud kristlastena meie kõik. Oleme kutsutud seda rõõmu maailmale jagama, et
seda võiks olla rohkesti.
Lugesin kunagi üht lugu, mis jutustas mehest, kes üle pikkade aastate
naases vanglast koju. Ta kartis väga, ta ei teadnud, kas tema lähedased
soovivad teda endi keskele tagasi. Pisut enne vabanemist saatis ta kodustele
kirja, kus palus, et juhul kui ta on oodatud, siis võiksid kodused siduda maja
ees kasvava tammepuu külge mõne värvilise riideriba. Nii näeb mees lähenedes,
kas tal on põhjust sisse astuda või mitte. Kui kojutuleku päev käes oli, muutus
mees väga ärevaks, mis siis kui teda ei taheta, kui tal ei ole kohta, või kui
tuul on riideribad minema viinud ... Nii ta siis läks ärevus hinges ja kui ta
oma kodumajale lähenes nägi ta juba eemalt, et aastatega oli puu suuremaks
kasvanud ja mis kõige üllatavam: igale oksale oli seotud mõni värviline
riideriba, nii, et puulehed ei paistnud peaaegu üldse välja ... Samamoodi ootab
Jumal igaühte meist keset maailma
argipäevaga kaasnevat enda juurde, kinkides meile oma armastuse, igavese
lootuse ja kodu. Ka täna pakub Ta meile seda oma Sõna, armulaua ja palve kaudu.
Aamen
No comments:
Post a Comment