„Jeesus ütleb: „Kui keegi armastab mind,
küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme
eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te
kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile
rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu
nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile
olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile
nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite,
et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind
armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem
kui mina.“ Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te
usuksite, kui see sünnib““ (Jh 14:23–29).
… ja nüüd on
see sündinud, oleme läbi Kristuse tulemise, sündimise, ilmumise, kannatuste,
ülestõusmise ja taevaminemisega seotud pühade jõudnud Nelipühani. Pühani, mil
Püha Vaimu kaudu sai inimestele tajutavaks Jumala ligiolu, hool ja osadus oma
rahvaga. Saame öelda, et nõnda sündis kristlik kirik – Jumala vaimu varal
sündinud osadus Jumala ja inimese ning inimese ja inimese vahel. See side, see osadus puudutab sind ja mind, meie eelkäijaid ja meie
järel tulijaid. Seega võime tänasel päeval kõik ennast sünnipäeva lapseks
pidada. Sünnipäevadel peetakse tihti
kõnesid, meenutatakse olulisi hetki sünnipäevalapse elukäigust ning jagatakse
häid soove ning mõtteid ja sihte tulevikuks. Sünnipäevalapse jaoks on uue
eluaasta algus sarnane aastavahetusega, mil julgetakse unistada muutustest ja
tehakse lennukaid plaane, antakse suuri lubadusi nende plaanide ellu viimiseks,
püütakse vabaneda üleliigsest ning võetakse mõnigi kord vastu elumuutvaid
otsuseid. Niisugused, nii-öelda uued algused, toovad kaasa värskust ja
inspiratsiooni, pesevad, otsekui esimene soe kevadvihm, tolmu vanalt
väärtuslikult ning äratavad selle uuele elule. Luuletaja Juhan Viiding on kord
kirjutanud:
Ma vaatan kõigi
nende inimeste ja asjade peale ja ma unustan ennast vaatama.
Loodus on huvitav asi,
talle nagu ei läheks see üldse korda mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab,
sajab ta kõigi peale,
sajab kurja inimese ja hea inimese peale,
anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale,
pimedate ja nägijate peale.
Loodus on huvitav asi,
talle nagu ei läheks see üldse korda mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab,
sajab ta kõigi peale,
sajab kurja inimese ja hea inimese peale,
anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale,
pimedate ja nägijate peale.
Tänase Nelipüha
jutluse aluseks olev evangeeliumi tekst pärineb Jeesuse lahkumiskõnest
jüngritele, ent seda võib sama hästi pidada ka sünnipäevakõneks kristlikule
kirikule ja selle liikmetele. See pakub inspiratsiooni ja uut jõudu, puhastab
ja paneb kasvama igaühe.
Lahkumiskõnes
püüab Õpetaja oma õpilasi eelseisvateks sündmusteks ette valmistada. Peagi on
jüngrite elus saabumas täiesti uus olukord ning Jeesus püüab neid saata uutele
radadele, kohtuma uute väljakutsete ja ülesannetega nii, et neil ikka igaks
elujuhtumiks korralik varustus kaasas oleks. Ühelt poolt, püüab Ta, hea õpetaja
kombel, peagi teistsugusesse, uusi kohustusi ja rolle, suuremat iseseisvust ja
vastutust nõudvasse olukorda sattuvatele õpilastele jagada viimaseid
õpetussõnu, neid julgustada, võtta kokku seni kõneldu ja tuua välja olulisim:
„Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis
rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.
Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“
Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“
Teiselt poolt
proovib Ta pakkuda turvatunnet, asetada tundmatusse ja uude olukorda astujatele
otsekui pehmed padjad ümber, et nad julgeksid oma teed minna, uusi väljakutseid
vastu võtta, kartmata üksindust ja toimetulematust: „Kui keegi armastab mind,
küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme
eluaseme tema juurde.“ Jeesus annab oma õpilastele mõista, et kuigi peagi
ei ole olukord enam endine ja harjumuspärane, ta ei viibi päevast päeva
füüsiliselt nende juures. Kui püüame end mõelda nelipühasündmuse aega, sattume
olukorda, kus Jeesuse taevaminek on äsja toimunud, jüngrid on jäänud omapäi,
ilma õpetajast, kes seni juhtis ja otsustas nende ühiste igapäevaseid tegemiste
üle, ent ometi on põhjust selle üle pigem rõõmustada, sest Jumal hoolitseb
kõige eest ta kingib Lohutaja, Püha Vaimu, kelle kaudu Ta annab uue elu ja on
toeks igale inimesele, kristlikule kirikule, nii nagu kord nelipühipäeval –
kristliku kiriku sünnipäeval.
Tänases Piibli
tekstis julgustab Jeesus oma õpilasi, kes peavad Temast maha jääma ning maiste
rõõmude ja muredega iseseisvalt kohtuma ning nendega toime tulema. Ka siis
toimusid muutused, mis puudutasid inimeste elukorraldust, aga ka nende
eksistentsiga seotud küsimusi, mis omakorda sundisid küsima, kuidas edasi,
millest kinni hoida, millel minna lasta. Nii nagu jüngrid toona, nõnda ei ole
ka tänased kristlased jäetud üksikute kõrtena tormituultega võitlema. Ka meile
kehtib lubadus, et Jumal elab meie juures, kingib meile oma armastuse ning
saadab oma Vaimu meid õpetama ja lohutama. Niisugune tõotus, niisugune
varustatus rajab teed ligimesearmastusele, annab jõudu ja vastupidavust kõndida
ligimese kõrval, vastata ühiskonna vajadustele – jagada Jumala armastust, mis
meile on osaks saanud, kartmata seejuures Jumala radadelt kõrvale kalduda,
kartmata kaotada
No comments:
Post a Comment