Jaanipäeva jutlus

Jutlus RISTIJA JOHANNESE e jaanipäeval Mt 11, 7-11 tekstile (2007).

Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees. Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast. 

 

Armsad õed-vennad Kristuses!

Jaanipäevale mõeldes, sellele eelnevale jaaniõhtule, lõkketuledele, peomeeleolule, rahvahulkadele jne tekib küsimus, mis on selleks allhoovuseks, mis haarab nii suuri inimhulki, toob nad kokku, paneb tegutsema ühtmoodi? Kas tulekultus, selle puhastava riitusega, nagu mitmes raadiosaates enne jaanipäeva selgitati; kas lemblemine selle ürgses hieros gamose mõttes – ühispulmana pööripäeva aegu viljakuse tagamiseks; soovist liha süüa, nagu ironiseerib Andrus Kivirähk oma viimatiilmunud romaanis “Mees, kes teadis ussisõnu”, kus vanade kommete juurde jäänud metsarahvas sööb ohjeldamatult metsloomade liha, hankides seda lihtsal viisil – ussisõnu tundes kutsutakse loom laanest, see langeb põlvili ja laseb endale otsa peale teha. Või on ajendiks vajadus kommunikatsiooni, suhtlemise järele; rituaalide ja pühaduse järele? Või on kõik lihtsalt vajadus “meelt lahutada”, mõiste, millega tähistatakse koguni üht kaasaega iseloomustavat tööstusharu – meelelahutustööstus. Mõiste ise on ju sarkastiline: meele lahutamine on ju eksitamine – midagi ei panda kokku, ei looda, ei ehitata, vaid lahutatakse, võetakse koost lahti. Oleme varemalt rääkinud sellest, et nt Iisraelile ja käsuseadusele polnud tundmatu pidada pühasid – suured aastapühad pidid käsu järgi kestma seitse ja pool päeva; ja kui sel perioodil ka meel lahutati, siis hiljem pandi see seadusega uuesti kokku.

Jeesuse küsimused: Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe?, on ehk sama alatooniga: kas kogu juudamaa kokkujooksmine oli samuti tarve meelt lahutada, näha imemeest ja saada sel moel tema pühadusest osa, et koju minnes rääkida – ka mina nägin! Jeesus viitab hoopis olulisemale: Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab tee su ees. Prohveti sõnadega: Hüüdja hääl on kõrbes. Tee tehakse läbi tühermaa, läbi kõrbe – mis semiitlikus arusaamas tähendab ka surma. Läbi Iisraeli kulgesid põhilised suurteed põhjast lõunasse ja vastupidi, rannikuäärset nimetatigi “kuningateeks”, kus läbi aastatuhandete olid liikunud valitsejad ja kuningad, maksukogujad ja sõnumitoojad, kuid nad ei muutnud ühiskonna palet selliseks nagu oli kõigi südamesoov. Sellepärast kuulutasid VT prohvetid messia tulekust, kes valib sootuks teise tee, teise mooduse uue ajastu toomiseks. Johannes on teevalmistaja, ta elab põhiliselt kõrbes, Jordanist ida poole. Samuti elasid kõrbes Qumrani kloostri asukad – Jeruusalemmast lahkunud vagad, kes nähes mandumist ja moraalset pehmust, läksid samuti prohvetite sõnumi kohaselt messiale teed valmistama, looma puhast ja õigete kogudust, et messial oleks kuhu tulla. Qumranlased kasutasid rituaalset puhastuspesemist, et olla nn “taevased pruudid” messijale – see oli tähtsaimaid riituseid kloostris. Ristija võis nooruspõlves nendega kokku puutuda, qumranlased võtsid enese juurde orbusid ja leidlapsi. Tuletagem meelde, et Johannes sünnib kui ta isa ja ema on juba üsna eakad – sarnane lugu VT Iisaki sünnile.

Ristija kuulutus ja rituaalne vettekastmine olid siiski teise tähendusega: “ristiti” neid, kes olid valmis meelt parandama (mõiste mis rõhutab sootuks muud “meele lahutamisest”) ühe korra, nõnda valmistades ette uut õukonda tuleva messija jaoks. Jeesus kuulus pikka aega Johannese lähikonda ja alguses peetakse teda Johannese jüngriks. Kui Johannes vangistatakse asub Jeesus avalikult tegutsema, kuid tema sõnum on teistsugune: ta ei kanna kaamelikarvust riideid, ta ei ole erak, ta sööb ja joob, ta liigub rahva hulgas, õpetab neid, ravitseb jne. Sellepärast on Johannes segaduses: kas ta on olnud tee valmistaja? Omas käreduses, tões ja õiguses, mis viis ta vangikongi ja hiljem surma. Johannes on segaduses, kuid Jeesus ei vasta talle “jah” ega “ei”, vaid VT prohvetite kuulutuse sõnadega, mis viitavad ka Jeesuse tegevusele: pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit. Ristija on suurim eelnenutest, sest ta on seisnud nii ligi sellele, kes tulema pidi, kuid ta ei tundnud teda siiski ära. See pole kohtuotsus, sest ka Jeesuse õpilased ei tunne teda enne kui on seisnud risti jalamil, kui on põgenenud ja nende sisimasse jäi vaid tühjus – kõrb kui kasutame piibellikku kujundit. Kõrbed jäävad Iisraelist põhiliselt ida poole, kõrb tähendab enamasti surma, kuid idast tõuseb ka päike: ladina sentensina tuntud ex oriente lux – idast tõuseb valgus. Messias tuleb läbi surma ja ülestõusmise, sootuks teiselt poolt kui seni mistahes valitseja ja kuningas, kõrbe teed kaudu – risti teed kaudu, mis on juutidele jõledus ja paganatele narrus, kui kasutada apostel Pauluse sõnastust. “Väikseim taevariigis on suurem temast,” ütleb Jeesus nende kohta, kes on uue ajastu ja selle tooja ära tundnud. Ära tundnud leiva murdmises ja sõna seletamises, ristis ja ülestõusmises, uues südames, kus käsk on südame laudadel ja jumalatundmine samuti. Aamen.