Jutlus 3. pühapäeval enne paastuaega.

Kui kaksikud Eesav ja Jaakob veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis – et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima mitte tegude, vaid kutsuja pärast – öeldi talle: „Suurem orjab vähemat”, nagu on kirjutatud: „Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin.” Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte su­gugi! Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.” Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Ju­malast, kes halastab. Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.” Rm 9: 11-23

Hea kirikuline, mäletad Sa, millal kogesid viimati midagi ootamatut, midagi, mis tõi Sulle rõõmu või andis põhjuse tänuks? Vahest tuleb sulle meelde mõni olukord, mil said mõne ootamatu kingituse osaliseks? Või abistas Sind keegi kusagil viisil või kohas, mida sa ei osanud aimata ega loota? Või kinkis mõni võõras mööduja Sulle oma naeratuse? Millal mõtlesid ehk väikese segaduse ja ärevusega: oi, kas see kõik on tõesti mulle? Sellised kogemused  ja kohtumised on osa Jumala suurest kingitusest – Jumala armust ja halastusest, mida Ta meile, inimlastele, kingib – teenimatu arm, mida Jumal meile jagab.

Olgugi, et Jumala arm ja halastus on meiega igal päeval, kutsutakse meid tänasel pühapäeval taas  sellele mõtlema, hoolimata sellest kuivõrd me seda endale teadvustame või seda märkame.  Jumala armastus ja hool, mis meile on kingitud. Tänasest alates on jäänud seitsekümmend päeva Kristuse ülestõusmispühadeni, pühadeni, mil Jumal arm inimese vastu tõeliselt avalikuks sai. Olgu need seitsekümmend päeva meile kõigile  armurikkad, olgu need kantud usukirkusest ja -sügavusest, et võiksime oma elurännakul märgata ja kogeda seda armu, mida Jumal igaühele meist meie päevades osaks laseb saada.

Ajalikus maailmas kogeb inimlaps üsna tihti,  et tasuta lõunaid ei ole, pigem tuleb kõige eest siin elus võidelda, olgu selleks siis haridus, töö, eluase, kaaslaste või isegi vanemate tähelepanu ja heakskiit. Nõnda inimlikust saavutusvajadusest tiivustatult rühib inimene aina vapralt edasi, vallutades oma teekonnal üha uusi  mäetippe. Mõnikord toimub see kergelt otsekui mängeldes, mõnikord aga väsimusest ja valust ägades. Nii mõnigi teekond katkeb või kulgeb teisele rajale, ilma et jõutaks ihaldatud eesmärkideni. Nõnda meeleheitlikult oma õnne, oma kohta siin päikese alla välja teenides, takerdub inimene ühe enam endasse, oma suutlikkusse või suutmatusse, oma enda loodud piiratud maailma. Saavutusvajadus ja nii öelda õigustatud ootus välja teenitud preemiale võib kanduda ka inimese usuellu. Saavutuse mõõdupuuks võivad siis saada kirikuskäimise sagedus, palvete pikkus või mõni muu väline parameeter. Milline koht on sellises maailmas Jumalal? Või õigemini, millise koha inimene Talle selles maailmas jätab?

Tänane evangeelium toob meieni pildi sulase ja isanda suhetest. Õigem oleks isegi öelda, et orja ja tema peremehe suhetest. Sulane on meie arusaamade kohaselt vaba ja iseseisev inimene, kes peremehe juures palgatööl ning kellel oli enamasti ka koht peremehe söögilauas. Jeesuse aegset  ühiskondlikku konteksti arvestades, räägitakse meile aga orja ja tema omaniku suhtest. Orjal polnud mingeid õigusi, tal olid ülesanded, milleks tema omanik oli ta oma majapidamisse enamasti kalli hinna eest ostnud. Loomulikult hoolitses peremees orja toidulaua ja peavarju eest, ent täiesti ennekuulmatu oleks olnud orja tema töö eest tänada ja tunnustada. See, mida ori oma isanda heaks tegi oli tema ülesanne, tema kohustus, see oli loomulik osa tema elust, mida ei tõstetud kuidagi esile. Selle pildiga sulasest ja peremehest näitab Jeesus oma jüngritele, missugune peaks olema nende hoiak Jumala suhtes:  Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha. See ei tähenda sugugi, et inimese teod ei oleks olulised. See tähendab, et oma tegudega ei pälvi me Jumala tähelepanu, oma tegudega ei teeni me välja Jumala armastust, oma tegudega ei osta me ennast vabaks ega lunasta piletit taevasse. Jumal ei ole meile midagi võlgu, isegi kui oleme enda või kaasinimeste meelest midagi väga suurt ja vapustavat  Tema ja jumalariigi heaks teinud. Meil ei ole alust öelda, mina tegin oma osa, tee nüüd Sina oma osa, et oleks õiglane ja võrdne.

Luuletaja Juhan Viiding on kirjutanud: Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale.

Usun, et sarnaselt luuletaja kirjeldusega vihmast ja päikeset, mis kõigile osaks saab, on lood ka Jumala armuga, selle üle, kellele see osaks saab otsustab Jumal, mitte meie, see ei ole seotud meie tegude, vaid Jumala armastusega iga inimese vastu.

Apostel Paulus on seda mõistnud ning kirjutab Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Ju­malast, kes halastab.

Täna on meie koguduses ristimis-ja leeripüha. Kõik leeritatavad on olnud leerikooli ajal usinad kirikuskäijad. Mitmed leeriaja jutluse tekstid, nii nagu tänanegi, on puudutanud just Jumala armu ja halastuse teemat, Jumala armust, usu läbi õndsaks saamist, mis on ju luterliku õpetuse üks alustalasid. Loodan südamest, et see armust kantud leeriaeg on teenäitajaks eluks Jumala armu varju all, mis suubub kord igavikku. Õnnistatud teel olemist teile, armsad leerilapsed ja ka kõigile meile teistele.

Martin Luther kirjutab oma „Suures Katekismuses“: me tunnistame veel, et Jumal Isa ei ole meile andnud mitte ainult kõike seda, mis meil on ja mida me silmaga näeme, vaid et ta ka kaitseb ja varjab meid iga päev kõige kurja ja ebaõnne eest, pöörab meist ära kõik ohud ja õnnetused, ning seda kõike puhtalt armastusest ja heldusest, ilma et me oleksime seda ära teeninud, nagu sõbralik isa, kes kannab meie eest hoolt, et meid ei vaevaks mingid mured.

Toetagu need Jumala lubadused ja usukaaslaste tunnistused meid, et oleksime igal päeval valmis suureks üllatuskingituseks – Jumala armu ja halastuse avaldumiseks oma elus. Aamen


Õpetaja Kerstin Kask