Kahesugune külv

Jeesus kõneles rahvale tähendamissõna: „Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?” Tema lausus neile: „See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: „Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?” Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: „Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!”” Matteuse 13:24–30

Kuuldud lugu tõi mulle meelde minu möödunud kevadise lillepeenra. Püüdsin seda rajades välistada igasuguse umbrohu sattumist peenrasse, lootsin nii saada väiksema vaevaga ehk siis vähema rohimisega puhta maa. Tõin uue mulla ja panin peenrasse kaitsetekstiili, et need umbrohud, mis seal enne olid ei pääseks lilli lämmatama. Aga ei midagi, kui tärkasid taimed, tärkas ka umbrohi. Tõsi, ilmselt tärkas seda vähem kui ilma ettevaatusabinõude tarvitamiseta. Umbrohtu lõpuni hävitada polnud võimalik. Tänase pühapäeva teema on kahesugune külv. Omamoodi tähendusrikas on, et see on kirikukalendris just sellisel ajal, mil usinamad aiapidajad tõe poolest juba esimesed seemned idanema pannud ja tärkavaid taimi hoole ja armastusega ümbritsevad.

Tänase kirjakoha sündmused paigutuvad aega, mil Rooma seadused lubasid karistuse neile, kes külvavad võõra põllu sisse umbrohtu. Samas olid vähemalt kasvu algfaasis taimed alguses vägagi sarnased, nii et polnud võimalik eristada. Taimede kasvades olid juured juba omavahel nii seotud, et umbrohu kitkumine võinuks kaasa tuua oluliselt väiksema saagi ning seetõttu ei taha isand võtta riski, et hävida võiks ka hea vili. Nii on tihti ka inimestega, tahtes midagi halba välja juurida, võib juhtuda, et valu ja haavad, üldine halb õhkkond hävitab ka palju head, mis kavades võiks ehk halva kõrvaldada või vähemalt selle mõju vähendada.

Tähendamissõna kahesugusest külvist oli aluseks kirikuisa Augustinuse õpetusele kirikust, mille kohaselt maapealne kirik koosneb nii patustest kui ka pühadest ja inimesel ei ole voli inimlike vahendite ja mõõdupuude abil neid teineteisest eristada, seda saab teha ainult Jumal.

Missugune on õige kirik ja kogudus, missugused peaksid olema õiged ja head kristlased – need on küsimused, mida läbi aegade on küsitud nii üksikisiku kui ka kiriku või koguduse tasandil ning tõenäoliselt jäädaksegi küsima kuni ajalik maailm kestab.

Meie tänasele teemale mõeldes on põhjust minna tagasi päris algusesse – maailma loomise juurde. Loomisloost teame, et Jumal lõi taeva ja maa ja see oli hea. Kõik, mis oli maas, vees või õhus oli sel kirkal hetkel hea. Selle hea valitsejaks ja hoolitsejaks lõi Jumal inimese. Ta lõi tema enda näo järele, kutsus ta enesele kaasloojaks, andis talle võime armastada ja teha head. Tragöödia, mis purustas headuse võimu, tuli pattlangemise läbi maailma. Inimene kaotas lähedase seotuse Jumala ja teise inimesega. Inimene ei kuuletunud Jumalale. Maailma tulid varjud, poolikus, ebatäiuslikkus, rikutus ja pimedus.

Jumala loomistöö uuendaja Jeesus Kristus sündis maailma inimlapsena ja kõrvaldas oma ristisurma ja ülestõusmisega takistused inimese ja Jumala vahelisest suhtest.

Ta lõi uue ühenduse inimese ja Jumala, inimese ja inimesi ning inimese ja muu loodu vahele. Tee taevasse on avatud. Meil inimestel on endiselt loomisel saadud ülesanne: „Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”

Seda kohta on peetud ka kurja juureks ehk loodusvarade ja maailma inimese tahte järgi ümberkorraldamise ja inimese hüvanguks ära kasutamise põhjenduseks. Ent seda saab vaadata ka täpselt vastupidiselt. Jumala näo järgi loodud inimestena on meie ülesanne on hoida ja arendada Jumala loodut. Ent ometi on maailmas, inimeses, teiste ärakasutamist, loodusvarade raiskamist, isekust, võimu valesti kasutamist ja nii edasi. Kohtame maailmas ja ausal vaatlusel ilmselt ka iseendas loendamatul hulgal poolikust, ebatäiuslikkust ja rikutust. Ent me ei tohi sellesse takerduda ja kinni jääda, kohut mõista ega hukka mõista, seda saab teha ainult Jumal. Usun, et kui me saaksime kuidagi võrrelda seda, kuidas inimene maailmale vaatab ja kuidas Jumal, siis me üllatuksime väga. Millegipärast arvan, et Jumalal on kordades armulisem pilk ja pilt inimesest kui meil endil. Vajame armulist Jumalat. Seepärast on sõnum Jeesusest meie pattude lunastajast ja andeksandjast kristluses keskne. Ükskõik milline kurjus või pahategu ei võida ega tühista seda rõõmusõnumit, ükskõik milline inimlik tegu ei ole selline, et Jumal ei võiks seda andeks anda, kustutada ning anda võimaluse alustada uuelt lehelt.

Jumala armastus meie vastu annab meile võimaluse teha head. Tänase jutluseteksti valgusel: kasvatada ja suurendada headust. Siin saame üksteist toetada, koos jõuame rohkem ja mõjusamalt. Rõõmusõnumi jagamine ja ligimese teenimine ja aitamine on meie ülesanne. Koguduse ja iga selle liikme tegevus peaks olema hea külvamine iga oma tegevuse kaudu, ka seal, kus ehk otsene seos usu ja kirikuga puudub, aga ka kõigi sündmuste kaudu, mis siin meie juures toimub. Eile saime kirja ansamblilt „Heinavanker“, kes mõned aastad tagasi siin meie kihelkonnapäevadel kontserdi andis. Oma kirjas nad kirjutavad, et tahaksid jälle tulla, sest see, mida nad kogesid puudutas neid heas mõttes.

Kõigil oma elupäevadel saame paluda, et Jumala tahe võiks meie eludes teostuda ning, et head teod võiksid teostuda ja maailma kanda. Jeesuse elu toob meile eeskujuks teenivat eluviisi. Jeesus käis oma ajaliku tee Jumala tahet täites lõpuni, kandes risti ja surres ristisurma. Meie ristikandmise väljendus ei ole meie eluraskused, vaid see, et Jumala tahe võiks meie eludes teostuda. Me külvame headust, keegi teine kastab ja Jumal annab sellele kasvamise ja kogub kokku hea saagi.