Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”  Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.
Lk 8, 4-15

Kuuldud evangeeliumi jutustus külvajast on tõenäoliselt üks tuntumaid tähendamissõnu Piiblist. Seda on läbi aegade tõlgendatud väga erinevatel viisidel ja mitmekesiste vahenditega, olgu selleks siis näiteks maalikunst või kirjasõna. Ma usun, et enamusele eestlastest kerkib seda Pühakirja teksti kuuldes veel silme ette külimituga külvaja, kes mõõdukal sammul põldu mööda astudes külvab seemneid, tõenäoliselt vilja, leivavilja. See on austusväärne tegevus, ilma selleta ei oleks elu. Mis võiks elu kestvust, võimsust ja igavikulisust paremini väljendada kui pisitillukese seemne mulda sattumine, idanemine, vilja kandvaks taimeks sirgumine, uute seemnete kasvatamine ja nende kaudu eluringi jätkamine. Meie tänase tähendamissõna juures tuleb tähele panna ka seda, et Jeesuse kaasaegses Palestiinas künti põldu alles pärast külvamist. Seetõttu sattusid seemned nii mõnigi kord enne lindude saagiks või kandis tuul neid mujale. Külvaja ei teadnud enne külvi ja kündi kui õhukeseks on mullapind kaljusel pinnal jäänud ning kas seda pärast on vilja kasvamiseks ikka piisavalt. Toonasel põllumehel polnud tänaseid teadmisi maa viljakusest ja umbrohu tõrjest. Külvati rohkem usalduse peale. Inimene külvab, Jumal laseb kasvada ja kasvatab. Tähendamissõna keskmes ongi usaldus. Usaldus Jumala vastu. Kuigi kõik, mida me teeme ei hakka kasvama ega kanna vilja, ometigi osa läheb kasvama ja saame ka saaki. Oleme kõik osa sellest Jumala loodud eluringist, kuigi enamus meist täna sellisel viisile ei vilja ei külva, külvame ometi oma tegude ja tegemata jätmistega. Meie osa on usalduse ja armastusega teha oma tööd, elada oma elu. Kuulsime ühes tänastest Pühakirja lugemistest: Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased!

23. veebruaril 101 aastat tagasi Pärnus ette loetud manifestis kõigile Eestimaa rahvastele kirjutati: Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Nõnda ei tohi me takerduda sellesse, mis on läinud viltu või valesti, mis on ebaõnnestunud. Neid tuleb ikka ette, need kuuluvad elu juurde ja aitavad ehk saada tugevamaks ja targemaks. Sarnaselt külvajaga tuleb meil teha parim iseenda, oma lähedaste, kogukonna ja riigi heaks ning loota sellele, et Jumal annab kasvu ja edenemist.  

Palestiina oludes võisid seemned maapõues oodata pikalt sadude hooaega, et siis niiskuse väel lõpuks idanema hakata. Nõnda võib olla meiegi elus, nii üksikisikute, organisatsioonide kui ka riigi tasandil. Alustame millegagi, näeme vaeva, panustame oma oskusi ja aega, hoolt ning armastust, ent tulemused lasevad end oodata. Vajame kannatlikkust, midagi ei sünni üle öö, suured asjad ei sünni üle öö, ent midagi on kogu aeg sündimas ja tärkamas. Rõõmustagem selle üle tänasel iseseisvuspäeval, innustagu see, mis on tärganud ja vilja kandnud meid oleme jätkuvalt Jumala loomistöö kaastöölisteks.

Lugesin ajalehest „Põhjarannik“ toredat vabariigi aastapäeva eelset intervjuud esimese iseseisvuse taastamise järgse siseministri, tänase Pirita kloostri ustava kaastöölise, Lagle Parekiga. Muu hulgas küsib ajakirjanik temalt: Mis on teie soov Eesti riigi 101. sünnipäeva puhul? Lagle Parek vastab sellele: Praegu on väärtused paigast ära. Kõikjalt kostub, nagu oleks suurim väärtus majanduslik heaolu − et kerge ja hea elu on suurim eesmärk. Tegelikult peab elu olema sisukas ja huvitav ning õnnelikuks teeb, kui on olnud väga raske, aga sa tuled sellest välja. Kui oled saavutanud midagi, mis tundub võimatu, on rahulolu tõeliselt suur. Minu soov on, et otsiksime kõrgemaid ideaale, kõrgemat imet kui see, et on palju raha ja palju asju.  

Püüdkem siis meiegi seda imet ja osakem leida ja näha imet siin ja praegu, elu suurtes ja väikestes asjades, olgu meie mõtetes ja meeltes palve meie hümni viimasest salmist: Su üle Jumal valvaku,  mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja  ja võtku rohkest’õnnista’, mis iial ette võtad sa,  mu kallis isamaa! Aamen